Feministeeriumi 15 soovitust DocPointi kavast ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Filmis “Rasvarinne” võitlevad noored Skandinaavia naised õiguse eest olla ilus täpselt sellisena, nagu sa oled.
Filmis “Rasvarinne” võitlevad noored Skandinaavia naised õiguse eest olla ilus täpselt sellisena, nagu sa oled. Autor/allikas: DocPoint

Sel nädalal algab dokumentaalfilmide festival DocPoint Tallinn. Kavas on üle neljakümne filmi ning juba traditsiooniliselt on tugevalt esindatud naissoost režissöörid ja lood naistest, kes ühel või teisel moel muudavad maailma ja iseennast. Sel aastal on täpselt pooltel filmidel režissöör naine, kirjutab Filipp Kruusvall Feministeeriumis.

1. DocPoindi filmidest kõige auhinnatum ja ühtlasi dramaatilisem on süürlase Waad Al-Kateabi "Pühendus Samale". Alates Cannes'i dokumentaalfilmide peapreemiast on see väga isiklik teos poole aastaga võitnud järjest mitukümmend auhinda ning kandideerib nii neljale BAFTA-le kui ka parima dokfilmi Oscarile. Waad Al-Kateab on ajakirjanik ja aktivist, kes hakkas jäädvustama ümberpiiratud Aleppos toimuvat ning pühendas selle omamoodi videopäeviku oma esimesele tütrele Samale, kelle jaoks püüdis ta selgitada, milliste ideaalide nimel otsustas ta oma arstist mehega Alepposse jääda.

2. Suurimatest auhinnavõitjatest on kavas Rachel Leah Jonesi film "Advokaat", mille peategelane on legendaarne Iisraeli inimõiguste advokaat Lea Tsemel. Praeguseks 75-aastane Lea on vapustav karakter, kes on endale võtnud alati kõige lootusetumad ja ebaõiglasemad juhtumid, kus advokaadi roll on tihtipeale vastanduda poliitilisele survele ja avalikule arvamusele.

Kaader filmist "Advokaat". Autor/allikas: DocPoint

3. DocPointil teeb tuntud iraani režissöör Mehrdad Oskouei meistriklassi ning linastub tema parimate dokfilmide retrospektiiv. Nende hulgas väärib kindlasti esiletõstmist 2019. aastal maailma suurima dokumentaalfilmide festivali International Documentary Film Festival Amsterdam (IDFA) avafilm olnud ning parima režissööri preemia võitnud "Päikeseta varjud". Patriarhaalne ja konservatiivne Iraani ühiskond paneb koduvägivalla all kannatavad naised väga keerulisse ja sageli väljapääsmatusse olukorda. "Päikeseta varjud" jälgib naissoost vange, kes istuvad kinni vägivaldse abikaasa, isa või lähisugulasest mehe tapmise eest.

See on omal moel jätk Oskouei eelmisele auhinnatud filmile "Säratud unistused", mille tegevuspaik on sama Teherani äärelinnas asuv kinnipidamisasutus. Turvaline ja usaldav suhe filmitavate ning režissööri vahel on imetlusväärne ja selgesti tajutav ning Oskouei film mõjub raskest taustasüsteemist hoolimata üllatavalt helgelt, isegi mänglevalt. Alles filmi edenedes taipame, et selle kummaliselt koduse õhkkonna üks põhjus on ka see, et kinnipidamisasutus toimib tegelikult hoopis äraspidise pelgupaigana Iraani meestekeskse ühiskonna eest.

Oskuei kolmas film "Nina Iraani stiilis" kõneleb omamoodi jaburast olukorrast, kus Iraani naised on ühiskondliku surve ja esteetikaideaali tõttu sunnitud muutma oma ninakuju, mille tulemusena on Iraan maailmas enim rinoplastilisi ehk nina kosmeetilisi operatsioone tegev riik. Igatahes on Mehrdad Oskouei lähenenud teemale ühtaegu nii filosoofiliselt, antropoloogiliselt kui humoorikalt, näidates milliseid ohvreid on naised nõus ilu ja heakskiidu nimel tooma.

4. Archana Atul Phadke on noor india režisöör, kes võtab oma filmis "Armastusest" hästi kokku sajandite jooksul kivistunud soorollide murenemise 21. sajandi Indias. Ta näitab oma kodumaja Mumbais, kus elab koos mitu põlvkonda Phadke perekonnast. See väga isiklik film, kus režissöör uurib, kust tuleb surve abielluda ja perekonda luua ning oma perekonna mikrokosmose kaudu näitab ta suuremaid ühiskondlikke muutusi praegusaegses Indias.

Kaader filmist "Nina Iraani stiilis". Autor/allikas: DocPoint

5. Survest abielluda ja endale teine pool leida kõnelevad ka Shosh Shlami ja Hilla Medalia "Üleliigsed naised" ning Alina Rudnitskaja "Võrgutamiskool". Esimene lugu kajastab tänapäeva Hiinat, kus nii pere- kui ka ühiskonnalt tulenev surve eeldab, et pole täiuslikku elu ilma abiellumata. Üleliigseteks naisteks kutsutakse neid haritud, edukaid, kosmopoliitseid naisi, kes pole kahekümnendate keskpaigaks endale veel püsisuhet loonud. Film jälgib kolme ennast tööalaselt teostanud naist, kes püüavad omamoodi arhailises ja jaburaid reegleid täis ühiskonnas seda va õiget leida.

Olukord on küllaltki sarnane ka tänapäeva Venemaal, kus turvatunne, kõrgem ühiskondlikku staatus ja õnn on väga tihedalt seotud küsimusega, millise mehe on naine endale "välja võidelnud". Alina Rudnitskaja jälgib tervelt seitsme aasta vältel kolme naist, kes otsustasid ennast nii-öelda käsile võtta ja minna kursustele, kus õpetatakse olema "tõeline naine" ja võrgutama "tõelisi mehi". Nagu ikka toob elu sisse uskumatuid pöördeid ning Rudnitskajal õnnestub kokku koguda hulga teraseid ja tihti tragikoomilisi tähelepanekuid tänapäeva Venemaal valitsevaist soorollidest ja naiste positsioonist ühiskonnas.

6. Hoopis vabamalt suhtuvad oma kehasse ja naiselikkusesse aga Louise Unmack Kjeldseni ja Louise Detlefseni filmi "Rasvarinne" kangelased. Need on noored Skandinaavia naised, suunamudijad ja instagrammerid, kes on paksud ja nad ei häbene seda. Nad võitlevad õiguse eest olla ilus täpselt sellisena, nagu sa oled. Kehakaal ei saa nende sõnul olla määrav marginaal, mis tagab heaolu, õnne ja rahulolu aastal 2020.

Kaader filmist "Võrgutamiskool". Autor/allikas: DocPoint

7. Tugev ja isikupärane on ka poola visuaalkunstniku ja ühiskondliku aktivisti Jaśmina Wójciki dokfilmidebüüt "Ursuse tehase sümfoonia". Wójcik on varem loonud põhiliselt videoteoseid ja interaktiivseid installatsioone ning on pealtnäha konservatiivsele teemale lähenenud nauditava mängulisuse ja eksperimentaalsusega, tõestades, kuivõrd loovalt ja samas kinolikult on võimalik üht dokfilmi teha.

8. Soome režissöör Elina Talvensaari rekonstrueerib oma filmis "Vana korter" ühe vana naise elu, kes seal varem elas. Tundmatu naise jälgede otsimisest saab endassehaarav põnevuslugu inimsaatuse keerdkäikudest, elu mõttest ja tähendusest ning pärandist, mida inimene peale oma surma teadlikult või teadmata jätab. Elina Talvisaari kaunis teos esilinastus maailma mainekamal dokifestivalil IDFA ning on tänavuse DocPoint Helsinki avafilm.

9. Ruken Tekes on Türgi Kurdistanis sündinud naine, ÜRO heaks töötanud inimõiguste ekspert ja professor, kes on teinud väga kauni filmi "Eeterlik" Hasankeyfi piirkonnast, mis on üks maailma vanimaid püsivalt asustatud asulaid, mille ajalugu ulatub 12 000 aasta tagusesse aega. Türgi valitsus aga planeerib Tigrise jõele paisutustammi rajades kogu selle piirkonna üle ujutada. Unesco ja erinevate inimõigusorganisatsioonide protestidest hoolimata peavad oma kodud jätma ligi 80 000 inimest.

Kaader filmist "Ursuse tehase sümfoonia". Autor/allikas: DocPoint

10. Sel aastal on DocPointi kavas ka üks laval esitatav dokumentaalprojekt Kristina Normanilt. "Lighter Than Woman" on tundlik, emotsionaalne ja väga leidlikult teostatud lugu naistest, kes ületavad gravitatsiooni nii eluraskuste kui füüsilise külgetõmbejõu tähenduses. Dokumentaalne etendus tuleb esitamisele Kanuti Gildi saalis.

11. Afganistani juurtega Mariam Ghani on visuaal- ja fotokunstnik, kes on esimese täispika dokfilmi pühendanud maailma kinematograafia tõelisele valgele laigule – kommunistliku Afganistani filmikunstile. Teose "Lõpetamata filmid" kaudu avaneb tõeliselt eksootiline ja seninägematu visuaalselt kütkestav maailm, mis on kummardus ka filmikunstile tervikuna.

12. Hiljuti meie seast 90-aastaselt lahkunud Agnès Varda on prantsuse kino legend, režissöör, kunstnik ja fotograaf, üks prantsuse uue laine võtmefiguure. "Varda par Agnès" on tema viimane film, mis teeb kauni kokkuvõte üle poole sajandi kestnud loometeest. Siin räägib Varda oma kogemusest režissöörina läbi erinevate meistriklasside ja kohtumiste publikuga.

Kaader filmist "Säratud unistused". Autor/allikas: DocPoint

13. DocPointi avafilm on aga eesti režissööri uus dokfilm "Südamering". Margit Lillak on nelja aasta vältel jälginud ökokogukonda "Väike jalajälg" alates selle loomisest kuni selle edasipüsimist küsimuse alla seadvate dramaatiliste sündmusteni. See on ühe sõpruskonna ja kommuuni lugu, mis alustas idealistlike mõttekaaslaste rühmana, ent sai lõhestatud nii armastuskolmnurkade kui ideoloogiliste erimeelsuste tõttu. See on emotsionaalne, isiklik ja dramaatiline lugu unistusest luua parem maailm.

14. Transsoolisuse teemal on DocPointi kavas kaks filmi. "Li Ermao kaks elu" on väga jõuline ja isiklik dokfilm, kus režissöör Jia Yuchuan on oma filmi peategelast jälginud tervelt 17 aasta vältel.

15. Eelkõige Wikileaksi lekitajana tuntuks saanud Chelsea Manning on väga vastuoluline persoon. Filmi pealkiri "XY Chelsea" tuleneb tema populaarse Twitteri-konto nimest, mille kaudu otsapidi poliitikasse jõudnud meediakangelane oma fännidega suhtleb.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: