Johannes Mikkeli muusemis Tallinnas on eksponeeritud ka kunstikoguja Margus Punabi kogust. Talle on pakutud, et ta võiks teha ka oma eramuuseumi, aga see ei ole tema prioriteet, tõdes ta. "Neid erakogujaid Eestis, kes suudaksid omale muuseumi teha, on üks-kaks. Mina kindlasti nende hulka ei kuulu."

Tema sõnul on oluline, et kunstiväärtusi ei peidetaks kuhugi kapi taha ära. Need peavad olema rahvale nähtavad. Erakogujad koguvad mingisuguse nüansiga töid. Kui me selle kogu kunstiloost välja jätame, siis midagi jääb peitu. Mina olen hoidnud oma kogu väga avalikult."

Punabi kogu on avalikult olemas Facebookis, raamatuna ja kättesaadav kõikidele muuseumidele ja näituste korraldajatele. "Mul on kogu aeg püsivalt väljas olnud paar-kolm, viis, mõnikord isegi üle kümne töö. See on üks baaspõhimõtetest, et kogu peab olema avalik."

Tema kogu keskmes on maskuliinsus ja mehe (mõtte)maailm. "Sealt ma arendan edasi oma professionaalset ilma. Kunstnikud tajuvad ja suudavad ka visualiseerida niisuguseid mõtteid, mida verbaliseerida on väga raske."

Punab tõi näiteks Jaan Toomiku töö "Taavet ja Koljat", mis oli kunagi tema esimese suure näituse seinal ja tekitas tohutut diskussiooni, et kas see on pornograafia või midagi muud.

"Selles maalis on rohkem kui mina suudaksin tunni ajaga rääkida. Seal on nii palju kihte. Me võime teda vaadata homoseksuaalses kontekstis, aga tegelikult tuleb ta panna konteksti "mehe vägivald"." Küsimus on aga selles, kas vaataja suudab need erinevad tasandid sellest maalist vastu võtta, lisas ta.

"Aga ma vaatan tõesti kunsti läbi selle, et ta peab minu mõttekarbikest avardama. Siis mul õnnestub äkki kokku panna ka teatud kombinatsioonid näitustest, mis võib-olla ka teiste inimeste mõttekarbikest avardaksid," märkis Punab.