Maarja Vaino unistab Undi muuseumist mõnes Mustamäe maja trepikojas

Foto: Siim Lõvi /ERR

L. Koidula tänaval Kadriorus avas esmaspäeval uksed ajutine Mati Undi muuseum. Kirjandusteadlane Maarja Vaino ütles, et kui raha oleks rohkem, ostaksid nad ära ühe Mustamäe maja trepikoja ja paneksid erinevatesse korteritesse elama Undi tegelased.

Kõige lihtsam vastus, miks Unt vajas oma muuseumit, on see, et ta on väga hea kirjanik, märkis kirjandusteadlane Maarja Vaino.

"Ta on Eesti kultuuriloos täiesti erakordse tähendusega. Täiesti ainulaadne autor, kes ei ole tegev ainult ühes valdkonnas ehk kirjanduses, vaid ka teatris. Ta on tegutsenud ka tõlkijana ja olnud silmapaistev mõtleja."

Teine vastus on tema sõnul see, et elu on näidanud, et Eestis need kirjanikud, kel on oma muuseumid, on ka kõige uuritumad muuseumid. "Juba muuseumi olemasolu paneb kirjanikuga rohkem tegelema."

Vaino tunnistas, et nad on mõelnud, et kui raha vedeleks maas, siis võiks osta ühe Mustamäe maja trepikoja ära ja panna sinna erinevatesse korteritesse elama erinevad Mati Undi tegelased.

"Siis võiks ise valida, kellele külla lähed. Aga ma ei näe lähitulevikus seda raha vedelemas. Praegu võtsime selle variandi, mis realistikult saadaval oli." Seepärast otsustati võtta muuseumi ruumideks Koidula tänava ruumid, kus Unt elas oma elu lõpupoole, 1995–2005. Ajutine muuseum on lahti kaks kuud.

"Vaata aknast välja, karu on rukkis!"

Näitleja Üllar Saaremäe rääkis, et teatris oli Unt nähtus juba seepärast, et tal puudus otseselt teatrilavastaja haridus. "Aga meeletult intelligentse, elunäinud ja lugenud inimesena omandas ta selle ameti kuidagi lennult. Ta töötas välja täiesti enda sõnavara."

"Nii et näitlejad, kes temaga enne olid teinud juba, teadsid, mida ta ühe või teise asja all mõtleb. Aga neil, kes puutusid temaga esimest korda kokku, oli tihtilugu päris keeruline aru saada, mida ta täpselt tahab," rääkis Saaremäe. Kui tavaline lavastaja ütleks, et "Nüüd ehmata!", siis tema ütles, et "Vaata aknast välja, karu on rukkis!".

Saaremäe kinkis väljapaneku ajaks muuseumile Undi portfelli, mille kinkis talle Mati Undi lesk Lii Unt pärast Mati surma. "Tema meelest olin ma Mati viimane sõber. Meil tõesti tema viimastel eluaastatel oli väga tihe kontakt. Mati helistas mulle kellaaega valimata, kui tal uni ära läks."

Mõnikord pool viis öösel, lisas Saaremäe. "Vestlus algas küsimusega "Mis teed?". Ühe korra tegin talle tagasi ja panin äratuse poole neljaks, lootes teda tabada poolelt unelt, ja see õnnestus."

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: "OP"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: