Vaino usub, et Mati Unt on autor, kes mõnes mõttes võiks kirjanikuna hakata nüüd n-ö tagasi tulema.

"Päris pikalt räägiti Mati Undist isegi rohkem kui lavastajast. Luule Epneril ilmus eelmisel aastal ka väga huvitav raamat kahest autorist ja üks nendest olid Mati Unt. Ta keskendub ka just Mati Undi lavastustele ja tema teatripoeetikale," tõi ta välja. Aga kirjanikuna on Mati Unt praktiliselt uurimata, tõdes Vaino.

"Olemas on tema n-ö kogutud teoste järelsõnad, mis on kirjandusteaduslikud allikad, ja näiteks mälestusteraamatud, mis on ka head allikad uurimiseks, aga mis ei ole ikkagi tõlgendused ega käsitlused. Nii et ma arvan, et Mati Unt autorina pakub veel väga palju võimalusi endast rääkida."

Mati Undini jõudis ta Tammsaare kaudu. "Ma olin Unti muidugi varem lugenud ja Unt on mulle alati meeldinud, aga ma ei olnud tema loomingu üle juurelnud ega mõelnud enne kui ma hakkasin tookord tegema seda näitust. Selle käigus ma tajusin, et Undi ja Tammsaare vahel valitseb huvitav kokkukõla," märkis ta.

"Kuna Unt on ka Tammsaaret lavastanud ja kuna Tammsaare oli omakorda üks tema lemmikautoreid, siis mulle tundus, et seal on kahe kirjutava vaimsuse sarnasus. Mind hakkaski huvitama, et mis on Undis sellist, mis võiks olla Tammsaarele sarnane, aga ka sellist, mis täiesti erinev," rääkis Vaino.

Ta tunnistas, et mõtles alguses kirjutada Mati Undist ainult enda lõbuks ühe artikli. "Aga selle ühe kirjutamise käigus mulle tundus, et on nii palju teisi teemasid, mida ma tahaksin ka veel vaadelda. Kokkuvõttes kujunes see saritegevuseks."

Hämarus üks kaubamärke

Mati Undi uurimise käigus koorus ühe asjana välja hämarus. "Vaimude tundi, kesköötundi, nulltundi on Mati Undi loomingus palju ja see annabki sellele loomingule väga iseäraliku matiundiliku mõõtme," selgitas Vaino.

"Eks selle kirjaniku poeetikaga on natuke niimoodi, et kõigepealt on tajumus. Seda tajumust on väga raske teistele inimestele selgitada. Kui üritada seda teha, siis ikka nende samade, kirjaniku enda kasutatud kujundite kaudu ja ka selle kaudu, et vaadata, kas need kujundid moodustavad ka mingisuguse süsteemi või kuidas see kirjaniku omamaailm üldse tekib."

Headel kirjanikel tekib ikka omamaailm, märkis Vaino. "Selles ongi nende kirjaniku-omapära, mida me tahame ikka ja jälle kogeda, kui me neid raamatuid loeme. Undi puhul tundub, et see n-ö hämarus on üks tema selliseid kaubamärke."

Vaino ei pelgaks Mati Undi stiili iseloomustamiseks kasutada isegi sõna "geniaalne". "Ta on geniaalne autor. Seda on raske lahti hammustada, kuidas seda teistele selgeks teha, et miks ma arvan, et ta on geniaalne autor. Hea kirjaniku teeb heaks kirjanikuks ennekõike stiil ja see, kuidas ta kirjutab. Muidugi sinna juurde see, millest ta kirjutab."

Mati Undi puhul on Vaino sõnul väga huvitav ka see, et ta kirjutas, ja seda eriti nooruses, väga lihtsatest asjadest. "Teisest küljest ta teeb seda kuidagi nii, et ta vormistab mõtteid, mis sulle endale ei ole pähe tulnud. Lugedes saad aru, et oled pidevalt ka natukene üllatunud seisundis ja kuidagi väga elevil nendest mõtetest või sellest, mis moodi seda maailma on sulle kirjeldatud."

Justkui lavastas oma romaane

Mida enam liikus Unt teatri poole lavastajana, seda keerulisemaks muutus tema kirjanikukäekiri. "See noor "Hüvasti, kollase kassi" või "Võla" autor on teistsugune Unt kui see Unt, kes kirjutas "Öös on asju" või "Brecht ilmub öösel". Need on väga konstrueeritud, vägagi viitelised teosed." Ta ei soovita ka nendest teostest Mati Undi lugemist alustada.

"Ma soovitaks Mati Undi lugemist alustada näiteks kogumikust "Must mootorrattur" või 70. aastate jutustustest-romaanidest. Seal on Unt oma parimal kombel," lisas ta.

90. aastatel, kui Unt kirjutas oma n-ö keerulisi romaane, siis võttis ta Vaino sõnul ka üpris postmodernistliku hoiaku – selleks, et mängida rohkem ja tuua sisse erinevaid registreid. "Mul on tunne, et ta lavastas neid romaane. Tal oli see lavastajakäekiri juba nii sees, et ta hakkas ka omaenda teoseid lavastama. Nendest lavastustest ei saanud lugejad enam aru, sest need olid nende jaoks liiga krüptilised."

Üks peatükk raamatus käsitleb ka Unti ja mütoloogiat. Mütoloogiahuvi oli Undil Vaino sõnul väga selgelt olemas juba varasest noorusest. "Need argimütoloogiad olid osalt inspiratsiooni saanud ka ajastust. Aga teisest küljest elas Unt nendes muu hulgas välja ka oma tohutut kirge erinevate entsüklopeediate, teadmiste ja seoste vastu."

Ühest küljest on Vaino hinnangul need argimütoloogiad publitsistlikud väljaelamised, aga mütoloogiline tasand on Undil selgelt ja pidevalt ka ilukirjanduses, kõikides olulisematest teostes kuskil taustal või viidetena olemas.

Kuigi tundub, et Unti võiks väga kergelt lahterdada modernistiks, eksistentsialistiks või postmodernistiks, siis lähemalt vaadeldes ei klapi ta ühegi vooluga üks ühele, märkis Vaino.

"Ta on täiesti iseseisev nähtus. Iseseisev looja. Väga omapärane looja. Seetõttu on ta ka nii mitmekülgne ja huvitav. Ta ei ole mõnes mõttes ka lihtsasti paika pandav ja ära kapseldatav," sõnas ta.

Kuivõrd Unt oli niivõrd keeruline nähtus, usub Vaino, et tal ei olnud ka üheselt sõnastatavat elufilosoofiat. "Võib-olla see sama hämarus – teda huvitasidki asjad, mis ei ole lõpuni lahti seletatavad. See köitis teda ennast elu juures ja see on see, mis tema enda ka köitvaks muudab."