"Enne PÖFF-i ei julge keegi midagi väga välja tuua. Arvatakse, et inimesed hoiavad piletiraha festivaliks. Selge on see, et kui PÖFF hakkab, siis kinolevi igal filmil lõppeb," märkis Priimägi. "Aga nüüd on valida päris palju."

"Kahjuks ei olnud teid kohal" ("Sorry We Missed You"), rež Ken Loach

Priimägi sõnul käsitleb film väga olulist asja – tööinimese elu tänapäevases maailmas. "Paratamatu on, et filmikunsti müüakse ikkagi kui illusiooni või kujutluspilti, ja kui sa ükskord näed, et uues Ken Loachi filmis on päris inimesed, kes räägivad päris juttu ja kellel on reaalsed tunded ning probleemid, siis see mõjub lausa ehmatavalt või värskelt."

Filmi keskmes on perekond, kus pereisa töötab Priimägi sõnutsi absoluutselt ebakinematograafilises valdkonnas. "Ta on kuller, kes toimetab pakke õigeks ajaks siia ja sinna. Ta ongi võtnud hästi tagasihoidliku ja mittemidagiütleva töö. Ta ei tahagi midagi muud kui teha tööd ja teenida palka ning oma pere eest hoolt kanda. Filmis näidatakse väga hästi, kuidas see süsteem seda päriselt teha ei võimalda."

Priimägi märkis, et film näitab, kuidas vaikselt peategelast kogu aeg surutakse ja mis moodi tuleb selle kriisiga toime tulla. "See kriis muidugi mõjutab kogu perekonda ja ümbritsevat." Ta tõdes, et see ei ole reibas vaatamine, aga see on väga hästi tehtud, mõtlemapanev ning olulisel teemal tehtud.

"Ken Loach on ka ise öelnud, et ta ei tea, miks ei tule talle noorte hulgast järglasi, keda kõnetaksid ühiskondlikud probleemid. Tegelikult seda praktiliselt ei ole. Kõik teevad krimifilme ja suhteliselt sekundaarset jama. Loach vana mehena nägi veel seda, mis praegu Inglismaal toimub ja tuli pensionilt ära, et hakata uuesti filme tegema ja teeb neid väga hästi."

"Jeesus juhatab sind kiirteele" ("Jesus shows you the way to the highway"), rež Miguel Llansó

Filmi lavastaja on hispaanlane Miguel Llansó, kes on kolinud Eestisse ja teinud filmi, mille koostööriigid on Eesti, Läti, Etioopia ja Hispaania.

Filmis juhib ühiskonda selline programm nagu Psühhobook, mis on Facebooki laiendus ja kuhu satub viirus nimega Nõukogude Liit, millega FBI ja CIA agendid jt hakkavad võitlema, rääkis Priimägi.

"Siin on kõike väga palju. See on ülevoolavalt grotseskne igas mõttes. Aga samas jällegi väga mõtlemapanev selles osas, et miks peavad kõik filmid olema normaalsed."

Ta tõdes, et see on tehtud äärmiselt hea huumoritunnetusega. "Ega see film ennast liiga tõsiselt ei võta. Aga samas on seal all ikkagi ka väga tugev sõnum sellest, et me oleme muutunud selle sama süsteemi orjadeks ja ise enam oma peaga ei mõtle."

Eesti näitlejatest astub filmis üles näiteks Gerda-Anette Allikas, keda ei ole Priimägi sõnul varem näha olnud. "Aga on ka näiteks Lauri Lagle, ja kuskil pidi olema ka Taavi Eelmaa."

"Surematu", rež Ksenija Ohhapkina

Priimägi nentis, et ka "Surematu" puhul on tegemist mõtlemapaneva filmiga, mis on tehtud ilma tekstita. "Seal on ainult dialoogilõigud, mida nn vaatlev kaamera on kaadrisse püüdnud."

Film räägib Põhja-Siberi väikelinnast Venemaal, mis on tööstuslinn ja toimib edasi endisel Gulagi territooriumil. "Sunnitöölised kunagi selle kaevanduse seal üles ehitasid, nüüd on laager laiali saadetud, aga inimesed ei ole lahkunud. Nad elavad seal vabatahtlikult edasi."

Tema sõnul näitab film selle väikelinna elu läbi ideoloogilise töötlemise fooni. "Ehk tegelikult koolitatakse seal kodanikke, ja pealkirjas sisalduv "Surematu" on ilmselt surematu idee, mis edasi kandub." Ta lisas, et selle surematu idee foonil näeb, et inimesed filmis on vägagi surelikud. "Mitte et nad surevad, aga üksikisikul ei ole mingit tähtsust, sest nad teenivad kõik seda ideed."

See on üks ilusamaid filme, mis Eestis sel aastal tehtud, tõdes Priimägi. "Tuleb meeles hoida, et Miguel Llansó on hispaanlane, Ksenija Ohhapkina on venelane ja need on Eesti filmid. Patriootidel tuleb sellega toime tulla, sest nii "Mandariinid" kui ka "Vehkleja" – Eesti Oscari-filmid – olid mõlemad ka välismaalaste tehtud."