Programmi koostaja Tiit Tuumalu sõnas, et Doc@PÖFF valikut on väga keeruline iseloomustada. "Seal on kümmekond filmi, mis peaksid andma läbilõike viimase aasta suundumustest, mis maailma dokumentalistikas on olnud," tõdes ta ja lisas, et nendest filmidest paistab silma pingeväli suurte jutustavate dokkide vahel. "Seal on isegi raske selgeks teha, kas see film on mingil määral isegi lavastatud või mitte."

Samas tõdes Tuumalu, et valikus on ka dokumentaalfilme, kus dokumentalist jälgib pikema perioodi jooksul justkui sekkumata oma kangelaste elu. "Seal vahel on omakorda veel kõiksugu erinevaid lähenemisi," rõhutas ta ja nentis, et dokihuviline peaks selle programmi põhjal saama väga hea ülevaate, mis toimub maailma dokumentalistikas.

"Eesti dokk on nagu keskealine Eesti mees, kes läheb arsti juurde ja kurdab et ikka siit pitsitab ja süda puperdab, mille peale arst ütleb, et kuulge, teil on vaja rohkem trenni teha," selgitas ta ja tõi välja, et Eesti doki hetkeolukorra hindamiseks võib vaadata seda, et kui palju on neid filme näidatud suurtel ja olulistel rahvusvahelistel festivalidel. "Kui selle parameetri järgi mõõta, siis võib öelda, et me oleme sellisel keskmisel tasemel, sest üsna harva satub mõni Eesti pikk dokumentaalfilm mõnele Euroopa dokfilmifestivali võistlusprogrammi, praegu on hea näide sellest Manfred Vainokivi "Kirjanikuga voodis" näol."

Manfred Vainokivi selgitas, et kuna Peeter Sauteril ei ole tabusid ja komplekse, siis lubas kirjanik filmis isegi kohati rohkem kui tema oleks tal lubanud. "Film sai alguse kuus aastat tagasi, kui Sauter tuli meile stuudiosse ja ütles, et tal on selline mõte filmi jaoks, kus ta käib kirjanike juures voodis ja uurib, kuidas saaks oma elu jälle järje peale," sõnas ta ja lisas, et Peeter Sauter tegi seda filmi aasta aega, aga mõistis siis, et ei suuda seda lõpetada. "Ta küsis, et kas ma tahaksin seda edasi teha, mulle see mõte meeldis ja olin sellega nõus."

Mark Soosaare sõnul on dokumentaalfilm "Kihnu lapsed" olnud töös viimased seitse aastat. "Saatus viis mind kokku Kase Kaiga, kes on sündinud näitlejaks, tal on eriline avar pilk maailmale ning ta mängib mitut pilli," ütles ta ja rõhutas, et film räägib ka sellest, kuidas elu ühel väikesaarel läheb väga keeruliseks ja raskeks. "Väljaspoolt paistab see kui ilus muinasjutt, aga kui sukelduda inimestevahelistesse suhetesse, siis mida väiksem on kogukond, seda raskem on inimesel end seal teostada."

Filmi "Surematu" produtsent Riho Västrik rõhutas, et filmi võib vaadata kui äraspidist muinasjuttu. "See, mis seal toimub, ei ole justkui reaalne, võib ka öelda, et ta on kui unenäoline või sürreaalne, aga tegelikult kõik, mis ekraanil toimub, on päriselt toimunud, midagi ei ole filmi jaoks palutud teha," nentis ta ja tõi välja, et loodetavasti leidub piisavalt palju kõrgendatud kunstilise ootusega mõtlevaid inimesi, kes tahaksid sellist käsitlust näha. "See on eluline ja valus, selle filmi puhul võite kindlad olla, et mõtlete veel tükk aega kaasa."