Sirp vaatab Soome ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Soome kaitseväe paraadi eel Mikkelis.
Soome kaitseväe paraadi eel Mikkelis. Autor/allikas: twitter.com/Puolustusvoimat

Tutvustame 6. detsembri Sirpi.

KAI AARELEID: Soome romaanipärlid 

Märkmeid 2019. aasta Finlandia kirjandusauhinnast  

 Detsembri algul Soome iseseisvuspäeva paiku on ikka põhjust kirjutada Soome tähtsaimast ja suurimast kirjandusauhinnast. Alates 1984. aastast välja antavast Finlandia auhinnast on saanud tõsiseltvõetav kaubamärk ja kirjanduse populariseerija. Kuigi suurima tähelepanu pälvivad esile tõstetud teosed, koorub auhinna ümber peetavatest aruteludest ka üldistusi kirjandusaasta ja kirjanduse valupunktide kohta.  

Soome Kirjandusfond, mille asutasid 1983. aastal Soome kirjastajad ja haridusministeerium, annab Finlandia kirjandusauhinda välja kolmes kategoorias: ilukirjandus (romaan), mõttekirjandus ja lastekirjandus. Iga kategooria eelžürii valib välja kuus nominenti, mille seast langetab lõpliku otsuse üks "diktaator". Ilukirjanduse Finlandia laureaadi otsustas Yleisradio ajakirjanik Merja Ylä-Anttila ja võiduteos on Pajtim Statovci "Bolla". 

 

Soome on rõõmsate maksumaksjate riik. Laur Kaunissaare intervjuu Soome sotsioloogi Risto Alapuroga. RISTO ALAPURO: Viimased Soome kodusõjast kirjutatud raamutud keskenduvad vägivallale kui sellisele. Tunnistatakse, et me ei olnud sugugi paremad kui jugoslaavlased või rwandalased.

Risto Alapuro on rahvusvahelise haardega Soome sotsioloog, kes on teinud tihedat koostööd ka Tallinna ülikooli sotsiaalteadlastega. Allpool räägib ta rahvusluse ja parempoolsuse esiletõusu tagamaadest Soomes, aga ka demokraatia ja ühiskondlike protsesside ajaloost ja tulevikukontuuridest. 

 

REET VARBLANE: EKKM korda, mitte kinni!

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum on oma tegevusega hiilgavalt tõestanud, et ta mitte ainult ei või, vaid lausa peab olema erandlik pretsedent.

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM) on 2006. aastal asutatud eraõiguslik mittetulundusühing ehk isetekkeline mittetulunduslik kunstiasutus, nagu seisab nende veebisaidil. 2017. aastast on EKKM aga kultuuriministeeriumis rahastamise rea peal. Ta saab riigilt osalist tegevustoetust – 30 000 eurot aastas, mis ei kata küll kaugeltki ühe hästi ja aktiivselt tegutseva nüüdiskunsti asutuse kulusid, kuid mis osutab selgelt tõsiasjale, et EKKM ei ole üks paljudest isetekkelistest kunstipaikadest, vaid riik on selle vajalikuks tunnistatud. Teisi sõnu, kuigi tegemist on eraõigusliku mittetulundusühinguga, kannab ka riik tema eest vastutust. 

 

MARGUS OTT: Vehm II. Diskursus

Õigeks suhestumiseks teisega tuleb mõista tema diskursuse printsiipe, sh ümberpööramist ja udukudumist, et mitte öeldusse takerduda.

Tahan välja tuua vehmadiskursuse kaks momenti: ümberpööramised ja afektiivne triiv. 

Semiootiline ümberpööramine

Vehmalike kujutluste ja lugude üks tüüpiline tunnus on semiootiline ümberpööramine. Sageli käivad nimetused ja süüdistused, mida nad teistele rakendavad, hoopis nende endi kohta, ning nende endi kohta üteldu jällegi teiste kohta. Toon mõned näited. 

Vehm nimetab end sageli konservatiiviks. Konservatiiv on alalhoidlik, vastumeelne kiirete muutuste suhtes, tahab vana säilitamist. Ometi just konservatiivsuse sildi alt tahetakse kõrvaldada kogu senine elukorraldus ning teostada järske ja radikaalseid muutusi. Selle poolest on nad pigem revolutsionäärid, põhjalikud uuendajad, kes tahavad "seisundit või olukorda kiirelt ja murranguliselt muuta" (vt eesti keele seletava sõnaraamatu kirjeid "revolutsionäär" ja "revolutsioon"). 

 

AIRI TRIISBERG, MAARIN MÜRK: Näitusetasu. Kolm näidet mujalt

Eestis võiks tasumäära arvestamisel aluseks võtta miinimumpalga, sest sellest sõltub ligipääs ravikindlustusele ja muule sotsiaalkaitsele.

  1. septembril jätkati kolmandal kunstivaldkonna arutelul eelmistel kordadel üles kerkinud teemade konkretiseerimist (vt kunstivaldkonna kitsaskohtade kaardistus 14. XII 2018 Sirbis). Juba esimesel kohtumisel jäi kõlama näitusetasu küsimus. Kunstnikud on väsinud oma tööde eksponeerimise puhul iga kord uuesti läbi rääkimast, milline võiks olla tasu näituse tegemise eest. Pahatihti lõppevad need läbirääkimised pealegi kunstnikule ebasoodsa tulemuse ning jooksvalt kasvanud tasuta tööga, palju on läbipaistmatust ja ebakindlust. Kitsastes eelarve-tingimustes kipub näitusetasu olema üks esimesi kulusid, mille arvelt kokku tõmmatakse, kuigi kunstivaldkonnas ollakse ühel meelel, et kunst on töö, kunstnik teeb tööd ja põhimõtteliselt peaks ta ka oma töö eest (väärilist!) tasu saama. Kokkulepitud miinimumtasuga korrastataks valdkonna töötingimused. Kui liikuda edasi ka teiste töötingimusi parandavate meetmetega, nagu näiteks ravikindlustuse laiendamine vabakutselistele loovisikutele, aitaks valdkonna sees üheselt mõistetav eesmärk parandada sisemist toimimist ja kooskõla.

 

Miks doktorant professoriks ei saa?

Akadeemiliste töötajate karjäär, tööalased käitumismustrid ja tööõhkkond

ENELI KINDSIKO, EVE MÄGI, KAUPO KOPPEL, KRISTI KÕIV, MAARJA BEERKENS

Eesti akadeemilise süsteemi ühe valupunktina on professor Ülo Niinemets esile toonud noorte vähesuse, mille on tinginud raskused akadeemilisse karjääri alustamisel ja edendamisel: "Noored saavad tulla teadusesse siis, kui seal on võimalused olla."i Miks me räägime noortest? 68% Eesti akadeemilistest töötajatest on üle 40 aasta vanad. Sealjuures on alla 30aastasi vaid 5–6% ning 60+ vanuses töötajaid 19–20%. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) kuuluvate riikide hulgas on Eesti ühes grupis Läti, Itaalia, Ungari jt, sest neis riikides on suurim 60+ vanuses akadeemiliste töötajate osakaal (20%). Seega võib kümne aasta jooksul mitmegi eriala puhul tekkida suur vajadus akadeemilise järelkasvu järele. Paraku on järelkasvu kujundamine pikk protsess. Akadeemilisele tööturule pääsemiseks tuleb astuda üle kõrge lävepaku – karjääri alustamiseks ja seal edasijõudmiseks ei piisa ainult kogemustest, tarvilik on ka doktorikraad. Kolm aastat bakalaureuseõpet, kaks aastat magistriõpet ning 4 + 2 aastat doktoriõpet (+2 tähistab pikendusaastaid) tähistab keskmiselt 11aastast investeeringut enda harimisse.

 

Ebatüüpiline peadirigent. Anne Aaviku intervjuu tulevase ERSO peadirigendi Olari Eltsiga. OLARI ELTS: "Kui midagi juhtub, siis kas meie mängime oma Beethovenit ikka nii, nagu oleme alati mänginud, või võtame ka ühiskonnaküsimustes seisukoha?" 

 

MARIELL AREN: Vokaalide ja valguse mäng 

Novembris oli vokaalmuusika vallas mitmeid pidulisi: Eesti Rahvusmeeskoor tähistas 75., segakoor HUIK! 10., Orthodox Singers 30. ning Tallinna Muusikakeskkooli kammerkoor 50. tegevusaastat.

November seostub harilikult kurblikkusega. Kuigi loodus annab jõuliselt märku, et saabunud on lõputu pime aeg, proovitakse sellele kangekaelselt vastu seista – leida hingevalgus. Hingedepäeval meenutatakse lahkunuid ning mõtiskletakse igavikulistel teemadel, kuid nukrusega käib kaasas ka lootus ning lohutus. Külastatud kontserdid pakkusid mõlemat, ent kaalukauss kippus siiski kalduma optimistlikuma ja elujaatavama tunnetuse poole.

 

Maailm vajab kohapõhiseid lahendusi. Karin Bachmanni intervjuu Massachusettsi tehnoloogiainstituudi linnaplaneerimise professor Andres Sevtšukiga. ANDRES SEVTŠUK: "Teadlikkust on tarvis. Inimesed peavad aru saama, et väärivad paremat linnaruumi ning seda poliitikutelt nõudma."

 

KADRI KALLE: Jäätmeteta linn

Ringmajandusega linnas võiks toiduained koju tuua kuller pestavates ja taaskasutatavates pakendites ning värsked viljad kasvatataks endale ise.

Linnades elab juba praegu umbes pool maakera rahvastikust ning linnastumine aina jätkub. Seega tuleb leida lahendus paljudele keskkonnaprobleemidele just linnas. Üks kitsaskohti on kindlasti jäätmed ning üks lahendusi maailmas hoogu koguv jäätmeteta linnade liikumine (zero waste cities).

 

SIRLA: Majakastist kunstiteoseks

Tartus on hruštšovkade renoveerimisprojektiga kunst tänavale toodud ning seinakunstiga jõuliselt algust tehtud.

SmartEnCity avaliku ruumi kunstiprojekt. Kuraatorid Sirla, Kadri Lind, Andra Orn ja Evelin Salumaa. Kunstiteos on praeguseks saanud 17st Tartu hoonest.

Järjest rohkem ja rohkem on Eesti linnade tänavatel näha kunsti, olgu need korrusmajakõrgused seinamaalid või aerosoolvärviga elektrikapile pihustatud väiksemad taiesed – eesmärk on kunst tänavaruumi tuua. Keskkonnal on suur mõju. Kujutage ennast ette kõndimas hüljatud tehasehoonete vahel või mööda vanalinna tänavaid. Tihti kiirendatakse alateadlikult sammu keskkonnas, mis inimesele ei meeldi, ning vastupidi, aeglustatakse sammu, kui ümbrus pakub huvi, tekitab hea meeleolu ja uusi mõtteid. Kunstil on imeline võime ärgitada arutelu, esitada küsimusi, nihestada argipäeva või tuua ellu lihtsalt ilu ja imetlusväärset.

 

Arvustamisel 

Katja Kettu "Rose on kadunud" 

László Krasznahorkai "Saatana tango" 

Jan-Werner Mülleri "Mis on populism?" 

Tartu hruštšovkade renoveerimisprojekt 

Marco Laimre isikunäitus "A.S.T.A. 1.0 / Black Flag Shadow", Kairo näitus "Suvi linnas" 

IX Eesti pianistide konkurss, kontsert "Rahvusülikool 100" 

mängufilm "Jeesus juhatab Sind kiirteele", dokumentaalfilm "Surematu" ja Valga filmitrusti Hallitus lühifilmid 

Vanemuise "W", Eesti Draamateatri "Linnade põletamine", Tartu Uue teatri "Ilusad inimesed" 

 

Esikülg: MARTIN PEDANIK

 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: