Lahkunud on üks Eesti tuntumaid traditsioonilise kandle mängijaid, Heino Sõna. Heino sündis 5.02.1937 Võrumaal Urvaste vallas. Võru keel ja pillilood olid talle südamelähedased ka siis, kui ta enam Võrumaal ei elanud. Oma esimese õpetuse kandlevallas sai Heino oma isalt, Karl Sõnalt, kes oli tuntud pigem lõõtsamehena. Seega oli Heino repertuaaris palju vanaaegseid pillilugusid, mis võisid kõlada juba tema isa nooruspõlves. Suur mõjutaja noore pillimehe kujunemisel oli elu ja töö Otepääl, kus 1950–60. aastatel käis aktiivne kultuurielu. Heino haarati kohe muusikute punti – nii algas pillimehe elu, mis kestis kuni viimaste aastateni.  
 
Heino teadmised endisaegsete mängumeeste ja juhtumiste kohta on väärtuslikud ning tema mälestusi ja kandlelugusid on hulgaliselt talletatud nii Eesti rahvusringhäälingu fonoteeki kui Eesti rahvaluule arhiivi. Heino oli esimene, kes hakkas Eestis mängima elektrikannelt. See nuputati välja koos kitarrist Enn Purjega 1970. aastatel, kui Heino oli elama asunud Karksi-Nuiale. Viimastel aastakümnetel tegi Heino palju koosmänge kitarrist Väino Eroga. 
Igapäevaselt oli Heino tegev ehituses. Selles vallas töötas ta Otepääl, Karksi-Nuias ja Vasalemmas. Heinole oli oluline tema suur perekond ja kaunis kodu Karksi-Nuias. Nii nagu ta oli kirglik pillimängus, elas ta kirega kogu oma elu. Sarnaselt suhtus ta ka töösse. 
  
Minu tutvus Heinoga algas tänu Eesti folkloorinõukogu rahvakandlemängijate kaardistamise ja jäädvustamise projektile. Sealt edasi viis elu meid kokku arvukatel mängudel Viljandis, Tallinnas ja mujal. Heino oli hinnatud õpetaja August Pulsti õpistu korraldatud rahvapilli koduõppe projektis. Temalt saadud õpetust pean kalliks ja annan seda edasi oma õpilastele.

Lõpetan selle lühikese järelhüüde Heino Sõna enda sõnadega: "Kallid sõbrad! Kõlagu eesti kannel teie hinges ja südames igavesti!"

Kallis Heino, ka Sina kõlad meie hinges ja südames igavesti!

Kandlemehega tegi suvel juttu ka Vikerraadio saates "Hittide radadel".