Arvustus. "Tähesõdade" ebavajalik lõppvaatus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Rey (Daisy Ridley) filmis
Rey (Daisy Ridley) filmis "Tähesõjad: Skywalkeri tõus". Autor/allikas: Jonathan Olley/AP/SCANPIX

Uus film kinolevis

"Star Wars: Skywalkeri tõus" ("Star Wars: The Rise of Skywalker")

Lavastaja J.J. Abrams

Osades Carrie Fisher, Mark Hamill, Adam Driver, Daisy Ridley jt

1/10

Mulle ei meeldinud mõte veel ühest Tähesõdade-triloogiast juba algusest peale. Selle põhjus ei ole asjaolus, et ma vihkaks juba piisavalt palju originaaltriloogiale järgnenud I–III osa – mis tundub olevat nõutav seisukoht nende päris õigete Tähesõdade-austajate ridadesse pääsemiseks – ennekõike on see olnud lihtsalt algusest peale ennast mitteõigustav projekt, mis viimase filmiga lõplikult toolide vahele kukkus. "Skywalkeri tõus" näitab, kuidas J.J. Abramsi jt lahtisõlmitud otsade uuesti kokku sidumine originaaltriloogiat austaval viisil osutus neile üle jõu käivaks.

Selle osas, kui tõsised olid George Lucase enda plaanid nn järjetriloogiaga, räägivad erinevad allikad erinevat juttu. Alates sellest, et tal ei olnud sellist plaani mitte kunagi kuni selleni välja, et ta tahtis teha kokku koguni neli triloogiat. Pärast seda, kui Disney 2012. aastal Lucasfilmi ära ostis, pani Lucas igatahes lauale ka oma visiooni uuest triloogiast, aga pidi pettuma ja hiljem oma 4 miljardi dollari suurust megadiili kahetsema, kui Disney otsustas tema nägemust mitte kasutada, kuigi selleks ei olnudki neil lepingulist kohustust.

Kui Lucas tahtis uues triloogias uurida Tähesõdade mikrobioloogilist maailma, siis Abrams ja Disney otsustasid mängida nostalgiale. Viimane pani silmi pööritama juba triloogia kahe esimese filmi – "Jõud tärkab" ja "Viimased jedid" – puhul, aga päris peast kinni ajas võtma ülepakkuv fan service "Skywalkeri tõusus". Filmisurmast olid tagasi kutsutud nii Han Solo (Harrison Ford) kui ka Luke Skywalker (Mark Hamill) ning tagasitulekule oli aetud ka Billy Dee Williamsi kehastatud Lando Calrissian. Carrie Fisherist ei saanud Disney loobuda juba loo jätkuvuse mõttes ning enne võtteperioodi algust manalateed läinud näitleja toodi filmis elule eelmiste episoodide jaoks üles võetud seniavaldamata materjaliga.

Finn (John Boyega) filmis "Tähesõjad: Skywalkeri tõus". Autor/allikas: Jonathan Olley/AP/SCANPIX

Originaaltriloogia põhikangelaste surm andis põhjuse esile tõusta uuel kolmikul – Rey'l, Finnil ja Poe Dameronil, keda kehastavad filmis vastavalt Daisy Ridley, John Boyega ning Oscar Isaac. Paraku jäi ansamblimäng siin nii nõrgaks, et näiteks filmi alguses mõjus nendevaheline üksteise pärast muretsemisest tingitud kemplemine paraja rahvateatrina. Tõelist kamraadlust nagu originaaltriloogias "Skywalkeri tõus" kuidagi maha ei müü. Osalt ka seetõttu, et kaks eelmist filmi ega ka uus oma 142-minutilise kestuse jooksul ei suuda eneseohverdajalikkusesse maskeeritud egoismi tõttu üldse andagi momenti selle võimaldamiseks.

Vaadanud vahetult enne "Tähesõdasid" ära Netflixi filmi "Marriage Story", mis väärib tähelepanu just Adam Driveri ja teise peaosalise Scarlett Johanssoni rollisoorituse tõttu, peab tõdema, et see triloogia on olnud täielik Adam Driveri ande raiskamine. Rolli ja näitleja ampluaa klapitamatuse tõttu ei hakka Driveri kehastatud Kylo Ren töötama ka kolmandaks filmiks, kus ta jääbki arusaamatu motivatsiooniga tragikoomiliseks tegelaseks, kelles ei ole kübetki veenvat ega vajalikku psühhopaatlikkust, mida vanaisa Darth Vaderi jälgedes käimine eeldaks. Ehkki pidev kahtlus ongi selle tegelaskuju loomuse osa, ei peaks ta ometi mõjuma komöödiana.

Aga Driveri tegelane vähemalt tekitab mingeid tundeid, olgugi see siis itsitus kinos mu kõrval istuvalt rastapatside ja prillidega tüdrukult. Ülejäänud tegelaskujud on samal ajal veel nõrgemalt kirjutatud, peaaegu et ainult visandatud varjud, kelle põhjused millegi tegemiseks kuskitpidi ei paljastu ja kes end tugevate karakteritena ei kehtesta. Kvoodipõhine esindatus – üks valge mees, üks naine ja üks must – on aus, aga sisuliselt end ei õigusta. Selle tulemus on ebakarismaatiline kooslus, keda hoitakse elus ainult mitte kuhugi juhatavate repliigipõhiste ja oma kavaluse-püüdlustes nurjuvate dialoogidega.

Zorii Bliss (Keri Russell) filmis "Tähesõjad: Skywalkeri tõus". Autor/allikas: Jonathan Olley/AP/SCANPIX

Liiga sageli tuleb endale suures arusaamatuses vaikselt esitada küsimuse "AH?!", kui tegelikult arusaamatult pikas, aga tuntavalt õhemaks hakitud filmis kiirustatakse edasi halastamatus tempos. Seejuures ei aidata vaatajat kuidagi järele ses osas, miks miski ekraanil üldse juhtub. Kõige karmim näide neist momentidest puudutab ilmselt tegelast Zorii Blissi, kelle pühaviha Poe Dameroni vastu jälgimatult kiiresti lahjeneb. Ajalugu Poega jääbki lahti seletamata, samamoodi ka Zorii hilisemad altruistlikud teod.

Scorsese teab, millest ta räägib, kui väidab, et Marveli-filmid pole kino. Nende ja uusimate "Tähesõdade" vahel võib julgelt paralleele tõmmata ning tõdeda, et lõputu kõige õhkulaskmine ning plahvatamine leiab "Skywalkeri tõusus" oma tüütuse haripunkti. Need, kes selles mingisugust sisulist väärtust leiavad, on ilmselt needsamad, kes juba novembris ja veel veebruaris omalt rakettidega sõrmi otsast lasevad ning ka aastal 2020 veel "Kiirete ja vihaste" järjefilme ootavad. Funktsioonitu hävitamine ei saa asendada kehva stsenaariumi, aga seda film igatahes üritab.

Tuleb tõdeda, et Disney'it on õigustatud süüdistada ainult selle konkreetse käsitluse eest, sest voogedastusplatvormil Disney+ esilinastunud sundimatult stiilne ulmevestern "The Mandalorian" on üks parimaid asju, mis selle frantsiisiga üldse aastaid juhtunud on, ja mitte ainult sotsiaalmeedias Baby Yodaks ristitud Lapse (The Child) pärast. Tänamatult vähe tunnustust on Disney saanud ka soliidse kõrvalloo "Solo: Tähesõdade lugu" ja tumeda ja morbiidse filmi "Rogue One: Tähesõdade lugu" eest.

Olen korra ainult varem tahtnud kinosaalist lahkuda. See oli 2013. aasta PÖFF-il Alejandro Jodorowsky filmi "Tants reaalsusega" ("The Dance of Reality") linastusel, kus ühes stseenis suur naine poeesisel tänaval endast väiksema mehe peale kuses. Aga "Skywalkeri tõusu" kogemuse järel tahaks öelda nüüd, et olnuks siis sedagi.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: