Kuigi tundub, et (maailma)sõdade lugusid on juba küllaldaselt jutustatud, on nende jätkuv ekraanile toomine õigustatud juba seepärast, et maailm koogutab viimasel ajal taas liiga lähedal uue maailmasõjani viiva kuristiku servale. Sam Mendes näitab küll kõike seda, mida iga teine sõjafilmgi – surm, laibakuhjad ja hävitatud linnad – aga tõmbab ühe võttega filmitud efekti tõttu kõrvalvaataja rollist julmalt otse sündmuste keskele.

Mendese lähenemine on julge ja sellega kaasneb arusaadavalt ka suur risk muutuda üksluiseks, sest pole võimalust teha ajahüppeid ning tuleb näidata ka kõike seda, mida tavalise filmiloogika järgi võiks pidada triviaalseks. "Reamees Ryani päästmisele" (1998) sarnase motivatsiooniga peategelaste mööda lõputuna näivat kaevikut sammumisest ja rindekaaslastest läbi trügimisest tekkiv monotoonne rütm näib igikestev, aga selle taustal saavad nähtavaks hoopis uued detailid – näiteks see, mida keegi oma koikus loeb, joob või suitsetab jne.

Sõjafilmid mängivad alatasa inimeste kinniste ruumide kartusele. Viimase aastate filmidest on pannud klaustrofoobia enda kasuks tööle näiteks nii Christopher Nolan ("Dunkirk", 2017) kui ka David Ayer ("Fury", 2014), kuigi mitte ükski film pole mõistagi teinud seda tasemel nagu Wolfgang Petersen oma 1981. aasta filmis "Das Boot". "1917" puhul hakkavad nii klaustrofoobia kui ka hirm teadmatuse ees eriti reljeefselt koos ahistama näiteks sakslaste kaevikupunkris, kus tunned isegi, kuidas madal lagi vastu pealage surub ning iga ihurakuga ühes peategelastega sealt välja tahad saada.

Üllatuslikult pole "1917" sugugi nii suur pisarapigistaja kui oodanuks. Ka surm saabub siin ilma dramaatilise saatemuusika ja heroilise monoloogita. Samas ei saabu see muidugi üldse mugavalt ja võtab oma magusa aja, et nii pildis kui tekstis tõeliselt vaataja mõtetesse settida. Üle pika aja tundub üks surm kinolinal ka vähe ehedam kui muidu, kuigi see ei näi olevat eesmärk omaette. Ikka joonistub sellest välja juba paljukulutatud mõte, et olgu iga surm kui tahes suur traagika, sõjas on see kõigest statistika.

Mida apokalüptilisemaks lähevad maastikud ja mida õhemaks kulub loo pealisülesande õnnestumise lootus, seda enam võtab film omale videomängu nägu, kutsudes nüüd juba aktiivsele osalusele. Moment, mil peategelane kohtub distantsil leegitseva maja taustal seisva sakslasega ja viimane tema mundrit ära tundes jooksma hakkab, tahaks kohe inertsist kuskilt puldi kätte haarata, oma relvaarsenalist püssi välja valida ja fritsu ise kahjutuks teha.

Loomad ei ole sõjafilmides pea kunagi mingi teema. Enamasti näidatakse meile surnud hobuseid ja neil keegi filmides sisulisemalt ei peatu. Aga "1917" puhul tulevad aktiivses sõjategevuses kannatanud – unustatud surnuteks nimetatud – loomad jutuks korduvalt ka sisust tõukumata. See näitab sümpaatset nihet arusaamise suunas, et sõjad ei tapa ainult inimesi ja ei hävita linnu. Need seavad püssipärade ette, granaatide lõhkeulatusse ja roomikute alla süüdimatult ka loomi.

Ma pole päris lõpuni Mendese jutustatud loo fänn, kuid ei väsi õhkamast selle üle, mida kinematograaf Roger Deakins on esteetilises plaanis saavutanud. Filmis sees olemise naudingust saab rääkida "1917" küll rohkem masohhismi kontekstis, aga oma potentsiaali tipu saavutabki see paratamatult kõige jäledamatel momentidel. Kui peategelane ronib mööda jões hulpivaid pundunud surnukehi nuttes ja piinava aeglusega kalda poole, muutub ekraanil olev jõledus ka päriselt kogu kehaga kombatavaks.

Sõjadraama ja märuli asemel ongi "1917" rohkem triller, kus otsese lahingtegevuse asemel on mängitud rohkem hirmule selle ees. Nagu sõjafilmide puhul ikka, jääb ka "1917" puhul võidule idee sõja tarbetusest ja sellest, kuidas kangelasi konstrueeritakse absurdsetel alustel, millel ei ole elus väljaspool rinnet tegelikult mingisugust arvestatavat väärtust. Seal loevad teised asjad.

Kuivõrd tehnikast, millega "1917" on üles on võetud, räägiti enne selle linastumist nii pikalt ja põhjalikult, ei saanud jätta püüdmata välja nuputada, mis momentidel täpselt on montaažis lõiked tehtud. Mitmel korral leidsin end ka isegi liiga pikalt mõtlemas sellele, milline nägi välja töö selle filmi võtteplatsil. Olgu see loo jälgimist segav või mitte, räägib see igatahes "1917" tehnilisest ambitsioonikusest, mis tõenäoliselt toidab uue kümneaastaku alguses nii mõnegi filmitegija nägemust, kuidas oma loo jutustamisega vaatajale tõeliselt naha alla pugeda.