Pille-Riin Purje: juubeldav Eesti teater ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi"

Eesti teater juubeldab. Viljandi Ugala on saanud 100-aastaseks, Tartu Vanemuine ja ühes temaga kogu Eesti rahvuslik teater tähistab 150. sünnipäeva. Mõlemal on mängukavas oma teatri ajalukku vaatav juubelilavastus.

Ugala väikses saalis rännatakse teatri noorusaega: 1936.-37. aasta majaraamatu sissekanded, Tseko (Juhan) Kangilaski eestvõttel, on tõeline aardeleid. Selle vaimuka ja vahetu materjali põhjal on autor-lavastajad Liis Aedma ja Laura Kalle ning mängurõõmus näitetrupp loonud südamlikult  humoorika lugupidamiseavalduse teatri kestmise väele – "Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi".

Vanemuise suures saalis etendatav teatrisaaga "W" on pompoosne püüd hõlmata teatri pikka ajalugu. Laval äratatakse ellu legendid Liira, Hemming ja Murd – ehk siis Wiera, Menning ja Ird. Siin on aga omad karid: autorite kvartett Loone Ots, Anu Tonts, Rein Pakk ja lavastaja Ain Mäeots pluss laulutekstide autor Aapo Ilves on püüdnud materjalilademeid näitemänguks sättida, aga ei pääse dramaturgilisest hõredusest ja ebaühtlusest, mida võimendab lavastuse rütmihajusus. Pealekauba on eelkäijad liiga tugevad, võrdlusena meenub kohe Linnateatri "Ainus ja igavene elu", lähiajast Tartu Uue Teatri "Ird K." ja "Vanemuise biitlid". Ometi kandis ja hoidis "W" teist vaatust Aivar Tommingas Irdina (vabandust, Murdina!), karge tragikoomikaga välja valgustades teatrijuhi keeruka rolli ajatuulte pöörises. Ja tema kõrval Külliki Saldre väärikas Els (Epp Kaidu).

Õnnestunud näitlejatöid on arvukas trupis mitu, igaüht ei jõua siin kiita. Liigutab stseen "Põrgupõhja uuest Vanapaganast", kus Riho Kütsar on Jürka ja Merle Jääger Juula ning eredad rollid teevad Robert Annus teatriarmastusest pakatava Liirana, Helena Lotman ürgnäitleja Juulina ja Karl Laumets peenelt nüansseeritud asjaarmastajast näitleja Kukena.

Ikka painab Vanemuise suure saali needus, mis teadjate sõnul olla suisa vältimatu: põsemikrofonid teevad karuteene näitleja tähtsale väljendusvahendile – häälele. Rääkimata publiku kuulmismeelest.

Ugala ja Vanemuise juubelilavastus kujutavad kumbki omal kombel teatritegemise kirevust, isiklike suhete sasipuntraid, võimumänge, intriige, loomingulisi kahtlusi ja loominguväliseid tõkkeid, eri kategooriates tagasisidet ja selle puudumist. Aga kõigest ülemaks saab teatritegijate väsimatu loomingulisus, kirglik mängutahe, armastus oma kutsumuse vastu.

Ugala konkreetsele ajajärgule keskenduv "Kui me nüüd ei sure..." jõuab üldistuseni pingevabalt, finaali kirglik elujaatus koos ajaloo dramatismiga puudutab hinge; Vanemuise "W-l" on kolm lõppu üksteise kukil, säärane ülekuhjatus läheb liiale. 

Aga publiku tänumeel puhkeb nii Viljandis kui Tartus.

Teater kui peegel, näitleja kui ajastu lühikroonika vajavad ja väärivad hoidmist. See on oluline sõnum läbi 150 aasta, olevikus ja tulevikuski. Kuni pole tõeks saanud Tammsaare "Põrgupõhja uue Vanapagana" hoiatus, et inimene võetakse tagasi...           

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: ERR raadio kultuuriuudised

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: