Nädal algas Oscaritega ja juba kolmapäeval näitas ETV2 Bong Joon-ho filmi "Parasiit", mis võitis tänavu enim Oscareid. See oli muidugi meeletu üllatus, et Lõuna-Korea linateos krabab parima filmi kuldmehikese Sam Mendesi "1917" ja Quentin Tarantino "Ükskord Hollywoodis" ja kõigi teiste ees ning et selle režissöör Bong Joon-ho haarab lavastajaauhinna nendesamade Mendesi, Tarantino, lisaks Martin Scorsese ja Todd Phillipsi ees.

Lisaks tuli "Parasiidile" loomulikult parima võõrkeelse filmi Oscar, aga sealgi olid konkurentide seas näiteks sellised tugevad saavutused nagu Pedro Almodovar filmiga "Valu ja hiilgus" ja Ladj Ly filmiga "Hüljatud". Ning tagatipuks sai "Parasiit" parima originaalstsenaariumi kujukese, teised nominendid olid igati nutikalt kirjutatud filmid "Nugade peal", "Marriage Story", "1917" ja "Ükskord Hollywoodis".

Kõigepealt, mida see näitab Oscarite kui nähtuse suhtes, millesse on ju paljud kriitikud üle maailma aastakümneid skepsisega suhtunud. Seda, et põhi-Oscareid võivad võita head ja ka loominguliselt julgelt lahendatud filmid, mitte tingimata kassahitid, teame nüüd juba mõnda aega.

Kui 2009. aastal nimetas William Friedkin, ise kuldmehikese-laureaat, Oscareid suurejoonelisimaks promoskeemiks ja selle sajandi alul tuli süüdistusi kommertssuunitluses Oscarite pihta uksest ja aknast, siis hiljem, viimase kümne aastaga on võitnud parima filmi mehikese mustvalge tummfilm "Artist" Thomas Langmannilt, Alejandro González Iñárritu ühe-kaadri-jazz "Lindmees", Barry Jenkinsi indikino "Moonlight" mustanahalise nooruki üleskasvamisest narkoäri keskkonnas, ühtlasi on see film, mis võiks inimesi panna paremini mõistma homoseksuaale.

Lisame orjandusvastase "Kaksteist aastat orjana" ja rassismivastase "Rohelise raamatu". Oscarid on muutumas, kuni muutus ka see, et peaauhind võib minna Aasiasse, ja seda pole enne juhtunud, kuigi mõni nominatsioon on tulnud, viimati oli Aasia režissööri Ang Lee film "Pii elu" nomineeritud aastal 2012.

Viimasel ajal kõlab teistsugune kriitika, nimelt, et võitjate seas on vähe naisrežissööre. Minugi poolest võiksid kõik võitjad olla naised, aga täiesti subjektiivselt võttes on "Parasiit" parem kui Greta Gerwigi "Väikesed naised", mida peamiselt on Oscarist ilmajäänuid kommenteerides välja toodud. "Väikesed naised" on siiski suhteliselt keskpärane uusversioon romaanist, mida on isegi õnnestunumalt varem korduvalt ekraniseeritud.

Minu meelest oli "Väikeste naiste" jaoks ülim edu jõuda Oscaritel parima filmi nominendiks, sest selles seltskonnas oli ta koos "Marriage Storyga" nõrgemate seas. Pigem võiks end "Parasiidi" võidu puhul valusalt puudutatuna tunda Quentin Tarantino või Martin Scorsese fännid, kelle "The Irishman" väärinuks kindlasti enamat kui nulli Oscarit.

Küsimus on aga ju selles, et parima filmi või parima lavastaja auhinna saab pälvida ainult üks film ja lavastaja, häid filme oli tänavu aga eriti ohtralt, kuigi seda saab tähelepanelikum filmihuviline öelda igal aastal. Jutud akadeemia konventsionaalsusest enam õnneks ei kehti.

"Parasiit" on enamat kui põnevuskomöödia, kuigi ta on ka meeletult põnev ning sarkastiliselt vaimukas. Sotsiaalselt leebelt öeldes tundliku filmina näitab see - väga metafoorselt, nagu linateose tegelased ise pidevalt irooniliselt rõhutavad - allasurutud, alla jäänud inimeste olelusvõitlust ning milleni see viia võib.

Kuna film on veel järelvaatamises saadaval, siis ma ei ütle milleni, aga üllatusi esineb. Kõige selgem seos tekib "Parasiidi" puhul muidugi Hirokazu Koreeda filmiga "Poevargad", kus samuti kaotajate klassi pere üritas end trikkidega vee peal hoida, ning isegi nende kahe seltskonna korterid sarnanevad.

Aga "Parasiidi" juurest võib tõmmata paralleele ka Jordan Peele'i mulluse õudusfilmiga "Us", kust maa alt tulevad unustatud, väljajäetud tegelased ega lase maapealsetel end enam eirata. Tõrjutute mässust räägib ka Todd Phillipsi "Jokker", mille peaosatäitja Joaquin Phoenix võitis parima meespeaosatäitja Oscari.

Järelikult on niinimetatud maa-aluseid puudutavad teemad meie praeguses maailmas õhus, et filmikunst neid üha enam puudutab. Ühiskonnast väljatõrjutud inimestest rääkivaid filme tulebki pjedestaalile tõsta, et nendest räägitaks meedias rohkem kui populistlikest lubadustest, mille adressaadiks ju samuti inimesed, kel pole elus kõige paremini läinud.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.