Kitarrist Erki Pärnoja värskeim album "Leva" jääb truuks varasemate tööde – "Himmelbjerget", "Efterglow" ja ka "Saja lugu" – taotlusele pakkuda kuulajale heliline pinnas, millele laotada igaühe sisekosmosele vastav narratiiv või tundemaastik.

Kuigi ilmeksimatult autorile omase käekirjaga ja isiklik, annab "Leva" eelkõige publikule voli muundada albumi terviku oma vajadustele vastavaks. Kannatlike korduste ja kihtidena käiakse läbi meile kõigile omased kaitsekestad, et jõuda tuumani. Kõigest seitse pala. Ometi piisab sest, et teha üks muusikaline puhkus ja vaimu puhastuskuur.

Kuigi instrumentaalpalade seas leidub ka vokaali ning tekstiga laule, jäetakse need – näib, et meelega – hajutatud, unenäolisse kõlavärvi, et mitte segada kuulaja mõtete kulgu. See on säravpuhas melanhoolia, kus märksõnadeks saavad põhjamaisus, mõtete lõpetatus, terviklikkus. Õnnestunud kuulamiselamus sõltub siiski sellest, kuivõrd me Pärnoja oma naha alla pugeda laseme.