Homme ilmub sinu kolmas sooloalbum "Leva". Millal sa selle plaadi kallal töötama hakkasid?

Ma alustasin selle plaadiga 2018. aasta suvel, aga see on mõnevõrra teistlaadi loomeprotsess kui varasemate albumitega. "Leva" eelkäijad on tulnud kõik suure tuhinaga ja sama kärsitult olen ma need kõik ka välja andnud, aga uus plaat tuli rahulikult, aegamööda ja vajas settimist. "Levas" oli mingi rahu juba loomisprotsessi sees, aga 2019. aasta jaanuaris me selle Rootsis salvestasime.

Plaadi pealkiri "Leva" tähendab rootsi keeles "elada" ning see tähendus on otseselt seotud ka selle plaadi teemadega. Räägi veidi, mis ideed, mõtted ja tunded selle plaadi taga on.

Üldiselt ma arvan, et plaadi nimilugu "Leva" võtab kogu selle albumi sisu tegelikult väga hästi kokku. Need rootsikeelsed sõnad, mis on väga lihtsad ja venivad – sa elad, ärkad, hingad sisse ja igatsed midagi, sa tahad elada enne kui sa sured. Need sõnad võtavad kokku mõtted, mis inimesel tekivad ehk kas me elame kõige paremat versiooni oma elust, kas saaks midagi enamat, kas saaks midagi paremini. Lõpuks ikkagi inimlik rahu otsimine ja oma koha otsimine.

Kas sa ise elad kõige paremat versiooni oma elust?

Jah, ma elan kõige paremat versiooni oma elust, aga siiski kõigega, mis sellega kaasas käib. See ei tähenda, et oleks ainult lilled ja pidu, aga ma tegelen pidevalt sellega, et kõik see vastu võtta, mis mu elus on. See on osa millestki suuremast, kõik viib kuhugi paremasse kohta edasi.

Kui muusikaliselt rääkida, siis kas sa otsisid värskel plaadil ka mingit uut helikeelt? Seda kuulates jääb kõrva, et endiselt on olemas vesternilikud motiivid, aga seal on ka täiesti uusi asju.

Ma otsisin sellist uut sound'i, et see vesternilikust kitarrikõlast ei ole mul pääsu, see on nii suur minu pärisosa, ma ei saa seda häbeneda ega maha salata, sest see tuleb mul nii loomulikult. Ma otsisin selle kõrvale ka mingisuguseid teisi helisid, mis väljendaksid neid värve, seda tonaalsust ning kirjeldaksid seda maailma, mida ma tahaksin luua. Suur osa sellel on helilooja Raun Juurikal, kes kirjutas keelpillikvartett Preziosole keelpilliseaded.

Teine asi on see, et uuel albumil on rohkem häälekasutust. Selleni ma jõudsin üksinda selle albumiga töötades, ma tundsin, et tahan panna muusikasse midagi veel vahetumat kui kitarr. Lauluhääl tundub selline instrument olevat, mis on kõige isiklikum ning see on meil kõigi olemas, oled sa siis ametlikult laulja või mitte. Mulle tundus, et oma hääle läbi saan ma väljendada neid mõtteid veel selgemini.

Tõepoolest, uuel plaadi kuuleb sind paaris loos ka laulmas. Kui palju sa üldse enne seda oled laulnud?

Noorena päris palju, sest ma alustasin paralleelselt nii poistekooris kui ka puhkpilliorkestris, need mõlemad noorpõlve hobid on mulle järgi jõudnud ja uuele plaadile jõudnud. Pärast seda ei laulnud ma päris pikalt ja alustasin uuesti 2010. aasta paigus, kui võtsin julguse kokku ja otsustasin, et võiksin hakata Ewert & The Two Dragonsi juures tausta laulma.

Ma avastasin, et see oli minu jaoks väga vabastav, sest see võttis mu mõtted kitarrile ära, siis ma ei mõelnud oma kitarriasju üle ja hakkasin mängima loomulikumalt-intuitiivsemalt. Võib-olla see mõte kannab siiani, et kui ma ka praegu laulan, siis see võtab ära ülemõtlemise võimaluse pillimängult.

Lisaks sooloprojektile on sul tõepoolest kõrval veel ansambel Ewert & The Two Dragons ja abikaasa Anna Pärnoja projekt Anna Kaneelina, kus sa samuti kaasa lööd. Kuidas sul need muusikalised projektid jagatud on? Kuidas sa kõigega tegeleda jõuad?

Mul on nende tegemistega kuidagi vedanud, ega nad ei ole täpselt planeeritud, aga seni on läinud hästi. Ma olen saanud võtta iga ettevõtmise jaoks piisavalt keskendumisaega, vahel nad lähevad risti, see on paratamatu, sest ükski bänd ei oota teise järgi. Vahel tekib ka peas mingi ülekoormus, et sa ei tea, millele mõelda, aga mul on lootust, et me saame kuidagi hakkama, sest mul on neid kõiki asju võrdselt vaja.

Sa lähed nüüd ka soolotuurile üksinda kitarriga. Kuidas see välja näeb? Kas sa mängid ainult kitarri või teed seda muusikalist kõlapilti kuidagi avaramaks?

See soolotuur, mis 19. veebruaril algab, viib kuulaja heliliselt sellesse kohta, kust ma nende lugudega alustasin, sest need on just niiviisi sündinud. Plaadil "Leva" on hästi palju ehitatud üles kordustele ning need on sündinud looper'i abil, ma kavatsen seda kuidagi rakendada ka kontsertidel. Ma mängin kitarri, kasutan oma häält, kasutan looper'it ja mul on rida süntesaatoreid ümberringi.

Vajasin enda jaoks seda, et kontsert oleks pisut mitmekesisem kui see, et lähen mängin lihtsalt kitarri. Tahtsin, et ma saaksin seda atmosfääri erinevate pillidega abil teha, just nii, nagu see oli algselt stuudios.