"Anima Mea" on sinu esimene kooriteos. Mis mõtted sind valdasid, kui Collegium Musicale pöördus ja teose tellis? 

See kõne oli korraga ootamatu ja ka väga oodatud. Ühest küljest olin üllatunud, et Collegium tellib teose minult, teades, et ma ei ole varem koorile kirjutanud. Samas tundsin, et see oli just sedasorti väljakutse, mida olin enesele selgelt sõnastamata oodanud — see oli minu võimalus süveneda enda jaoks uude maailma, võimalus õppida ja areneda. 

Kui palju olid koorimuusika kirjutamisega varem kokku puutunud?

Side koorimuusikaga on mul olemas — olen nooremana laulnud aastaid koorides ja lapsepõlvest mäletan, et pereliikmete tegemised olid ikka seotud kooride ja vokaalansamblitega. Samuti olen ma kuulanud ja nautinud koorimuusikat. Ei saaks öelda, et palju, aga siiski. See aga muutus aastal 2019, kui olin võtnud vastu otsuse kirjutada see teos ja järgnevad aasta-poolteist kuulasin peamiselt koorimuusikat.

Kas ja kuidas erines kooriteose kirjutamine varasema loomingu tekkeprotsessist?

Minu varasema loomingu ja "Anima Mea" ühiseks nimetajaks on kindlasti see, et olen andnud muusikale palju aega — aega, et lasta ideedel rahus enda juurde tulla, et oleks aega mõnes asjus ümber mõelda või ideid ümber kirjutada, et ei peaks kiirustama ja esimeste mõtetega rahulduma. Oluliseks erinevuseks on kindlasti see, et siiani olen kirjutanud peamiselt instrumentaalmuusikat. Seekord aga lähtus kõik heliline hoopis tekstidest. 

Mis inspireeris "Anima Mead"?

Ma ise pean "Anima Mea" keskseks tekstiks Anna Haava luuletust "On see koit või ehakuma". See tekitas minus tugeva äratundmise, suunas kogu eelseisva töö kulgu ja tekitas soovi kirjutada lugu, mis algab lõpu ja lõpeb algusega ning kirjeldab võimaluste ilu seal vahel. "Anima Mea" on inimlik soov, et meil säiliks usk uuesti alustamise võimalikkusesse.

Näiteks loos "Sügav rahu" on tugevalt kuulda ka sinu varasema loomingu mõjutusi.  Kust tuli "Anima Mea" muusikaline inspiratsioon? 

2019. aasta kevadel, kui olin oma tööga alles päris alguses, oli minu eesmärgiks õppida koorimuusika kohta nii palju, kui selle ajaga on võimalik. Mängisin rahvusraamatukogus klaveril kooriteoste partituure, kuulasin salvestisi, analüüsisin ja tegin märkmeid. Tasapisi hakkasin jõudma jälile nippidele ja võtetele, kuidas saavutada just selline koori kõla nagu mulle meeldib. Aga kirjutamise faasis proovisin siiski kõik tehnilise kõrvale jätta, et muusikal oleks voolavust ja orgaanilisust. Hoolimata sellest, et ma ei ole varem kooriga koos töötanud ja see kõla saab olema uus, soovisin siiski jääda endaks. Tahtsin, et koori saadaks instrumendid, mis küll harilikult koorimuusika juurde ei käi (elektrikitarr, mitmed süntesaatorid, trummikomplekt), aga millest saanud aastate jooksul minu muusika lahutamatud vahendid. Nende abil suudan end kõige paremal viisil väljendada, kusjuures ka just nendesamade muusikutega. Niiet inspiratsioon tuli nii uuest kõlast kui uuest vahendist koori näol ning ma sidusin seda endale omase ja tuttavaga.

Kust tuli idee kasutada algtekstina fraase psalmidest, munkade ladinakeelseid ja keldi palveid ning Anna Haava luulet?

Anna Haava teksti leidsin tema suurest luulekogust. Olin pikalt otsinud tekste, aga tulutult — miski polnud päris see, mida otsisin. See raamat oli mul kaasas, kui suvel perega maakodus olime ning ühel päeval leidsin seda kogumikku sirvides need read, mis hakkasid juba esimesel lugemisel justkui helisema. "Anima Mea" neljandas osas, mis kannab Anna Haava luuletuse järgi pealkirja "On see koit või ehakuma" ongi kogu teose mõte võib-olla kõige selgemal kujul lahti kirjutatud. Tahtsin, et kõik teised tekstid, mis hiljem nende ridade ümber kogunema hakkasid, toimiksid natuke nagu mantrad. Minu mõte oli kasutada väga vähe sõnu, aga just selliseid, mis korduste ja kordamise läbi oma tähendust kuulajas aegamisi avaks. 

Kui palju "Anima Mea" materjali stuudios järeltöötlesite ja kuivõrd erinev on plaadile jõudnud materjal mullu sügisel toimunud reaalsest kontserdist?

Minu ja kaasprodutsendi Filip Leymani eesmärk oli panna see kontserdil üles võetud materjal kõlama pigem nagu stuudioalbum. Me teadsime, et see ei ole lõpuni võimalik, aga sellise suuna me järeltöötluses võtsime. Lisasime kontserdil salvestatud materjalile mõned instrumendid, et helipilti rikastada (kirikus ei olnud see akustika tõttu võimalik) ja Filip muutis üldist pilti tavalise kontsertülesvõttega võrreldes  veidi elavamaks. Mulle meeldib, et saime tegeleda peensustega nagu stuudioalbumide puhul, ent salvestusel kumab läbi selline meeldiv ärevus ja hoog, mis on omane kontsertolukorrale. 

Mille kallal hetkel töötad, kas käsil on ka uued projektid?

Hetkel töötan muusika kallal ühele täispikale mängufilmile, millest on veel vara lähemalt rääkida, aga see on mulle taaskord põnev ja uusi perspektiive avav kogemus.

Kuula albumit siit: