Arvustus. Kes tappis Sipsiku? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Sipsik" Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film kinos

"Sipsik"

Režissöörid: Meelis Arulepp, Karsten Kiilerich
Stsenaristid: Karsten Kiilerich, Aina Järvine
Kunstnikud: Uwe Saegner, Sten Mesterton
Heliloojad: Ewert Sundja, Liina Sumera
Näitlejad: Ott Sepp, Elo-Mirt Oja, Hugo Malmsten jr jt

4/10

1962. aastal raamatus esmakordselt sisu ja vormi omandanud Sipsik on nüüd filmiks tehtud ning eri põlvkondade ootused sellele olid mõistetavalt suured, kuna paljudele on Eno Raua loodud karakteri näol tegemist helge kaaslasega lapsepõlvest, kelle seiklusi korduvalt üle loetud. Nädalavahetusel linateost vaatamas käies tabas paraku nii mõndagi lapsevanema generatsiooni esindajat tõsine pettumus ning noorem sihtgruppki vaatas kohati kummastuse ja kahtlusega, kas see, mis filmitegijad raamatu-Sipsikust teinud, ikka päris õige asi oli.

Enne filmi linastumist erutas tulevasi multifilmivaatajaid, enamasti siiski täiskasvanuid, peamiselt küsimus, kas Sipsik on siis poiss või tüdruk. Kuna filmi-Sipsik on pandud rääkima armastatud näitleja Ott Sepa häälega, siis näis olevat sündinud sõbralik kokkulepe, et olgu ta siis pealegi poiss. Kuna raamatus on viiteid, et Sipsik rääkis peenikese häälega, tekitas veidi jämedahäälsem kaltsunukk filmitreileris küll pisukest hämmingut, aga ei enamat. Paraku, treiler kajastabki kogu filmi helgemaid hetki ning asjaolu, kas Sipsik räägib veidi peenema või jämedama häälega, on kogu ülejäänud ekraanile jõudnud kompoti juures üks väiksemaid probleeme.

Röhitsev ja rämehäälses slängis ümbritsevat kommenteeriv Sipsik, kes otsustab Kuule lennata, kuna tunneb, et just tema on pidevalt kraaklevate Anu ja Mardi tülide põhjuseks. Koolieelikust neurootik Anu, kes kogu filmi vältel vingub rohkem kui kannatlikumgi ning kõik moodsad vanemluskoolitused läbinud lapsevanem taluda suudab. Mart, kes õele sünnipäevaks oma vere hinnaga küll Sipsiku meisterdab, ent seejärel tema hinge ise ei aimagi ning Anu nukuga rääkimise pärast korduvalt halvustab. Taksojuht kui iga võõrkeelseid Bolte-Wolte vaenava poliitiku unistus ehk afroameeriklase välimusega ja italiano-maneeridega liiklushuligaan, kes eelnevale lisaks vatrab millegipärast eesti keeles, aga vene aktsendiga. Ja nii edasi, ja nii edasi. Tuleb Eno Raua "Sipsikust" tuttav ette? Meile (ema koos 7- ja 5-aastase lapsega) ka ei tulnud. Ning ei maksa muretseda, et enamik raamatust loetud sündmusi ja seiklusi ligilähedaseltki tõetruult filmis liikuva kuju omandaks.

Õigupoolest on film "Sipsik" suhteliselt juhuslike ja kehvalt seotud sündmuste jada, mis sündinud filmitegijate (nende hulgas taanlase Karsten Kiilerichi) peas ning kuhu on vahele pikitud vihjeid Raua loodule.

Samuti viimastel aastatel korduvalt Sipsikut lugenud ning nädalavahetusel koos viieaastase tütrega filmi vaatamas käinud kolleeg võttis oma "elamuse" kokku tabavalt: "Tõde ja õigus" õnnestus filmina sellepärast, et Tanel Toom ei lasknud Jussi asemel end Maril üles puua ega teinud Andresest ja Pearust südamesõpru, vaid järgis olemasolevat toimivat süžeed. Miks siis on "Sipsiku" multifilmis saanud toredast raamatu-Anust virisev tüütus, Sipsiku jutt on kuuldav ainult Anule ja kogu loo telg üles ehitatud Anu ja Mardi konfliktile?

Ma hakkasin Sipsiku-filmi ootama seitse aastat tagasi, kui see projekt pärast mu esimese lapse sündi teatavaks sai. Unistasin, et filmi valmimise ajaks on laps täpselt nii suur, et raamat pähekulunuks loetud ning sätime end mõnusalt kinotooli, kus Anu ja Mardi kallis sinivalgetriibuline ja lõngajuustega sõber meie pilgud imekauni tänapäevase animatsiooniga ja kaasakiskuva muusika saatel ekraanidele naelutab. Kaks viimast kriteeriumi ongi äsjavalminud filmis auga täidetud, pildikeel on helge ja värviline ning Ewert Sundja ja Liina Sumera loodud muusika meeldejääv ning tõotab saada uueks lastelauluhitiks.

Filmi režissöörid-stsenaristid Meelis Arulepp, Karsten Kiilerich ja Aina Järvine on aga teinud katse luua Eestis animafilm, mis ühelt poolt püüab astuda suurte filmistuudiote võimalikult laia auditooriumi püüdvate märulmultikate radadel, teisalt lisada "õpetlikku iva" õe-venna-mänguasja küsitava suhtekolmnurga lahendamise teel. Aga miks oli selle katse aluseks vaja valida Eesti lastekirjanduse üks tüvitekste "Sipsik" kogu oma heatahtlikkuse, nutikuse ja leebe huumoriga, millest filmis on vähe järele jäänud, jääb sügavalt arusaamatuks.

Kohati jääb mulje, et tegijad on võtnud varem sahtlisse jäänud stsenaariumi ja siis mingil põhjusel sinna näpuotsaga Sipsikut sisse pudistanud. Filmi lõppedes tekkis tahtmine küsida tõeliselt võitleva netikommentaatori kombel: "Kelle huvides oli tappa Sipsik?". 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: