"Näidendi tiitellehel seisab, et Jaan Krossi mälestuseks," kommenteeris Jaan Undusk. "Ma tahaksin sellega piirduda. Peategelased on Jaan ja Alma ja neil on kindlad prototüübid, aga natuke peab kirjanikul olema ka vabadust. Kuigi näidendisse on pihustatud hulk Jaan Krossi elust võetud fakte, siis seob neid ikkagi kujutluslik lugu."

"Jaan Kross ise kirjutas ju ka ajaloolistest tegelastest," tõi Undusk näiteks. "Kui nad olid sügavalt ajaloost, nagu Balthasar Russow, kapten Michelson ja nii edasi, siis ta kirjutas neist päris nimedega. Kui ta jõudis oma aega, hakkas ta oma prototüüpidele panema kirjanduslikke nimesid, sest inimestel on kalduvus vaadata seda, mis on tegelikult juhtunud ja kui on mängus päris nimed, siis mõeldakse, et ahah, nii see Jaan Kross siis elaski."

Undusk mainis, et Kross ise nautis seda, kui tema teoste järgi hakatigi kirjutama Eesti ajalugu.

Seega on lavastus küll Jaan Krossi 100. sünniaastapäevaks, aga Tambet Tuisk mängib laval Jaani, mitte Jaan Krossi. Unduski näidendi aluseks on aga siiski Krossi Siberi-aastad, millele heitis valgust Krossi kirjavahetus lähedastega tollest ajast. Siberisse sattus Kross 1951. aastal 31aastaselt ning seal kujunes Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas õppinud mees tegelikult kirjanikuks.

"Tema tagantsundijaks ja kirjanikuks õhutajaks oli Siberis Alma Vaarmann, kellega ta oli tutvunud Siberis," rääkis Undusk. "Siberis hakkasid Jaan ja Alma, vana kommunist, koos elama." Vaarmann hindas kirjanikena Leninit ja Kingisseppa, ent ärgitas ometi kirjanikuks ka Krossi. Unduski sõnul oli Kross ise pigem sotsiaaldemokraat, kui pidanuks partei valima.

Undusk märkis, et ta ei tea, kui palju mõjutas Krossi vasakpoolsuseotsinguid näiteks värssromaanis "Tiit Pagu" soov avaldatud saada, kuid ta võib öelda, et igatahes Kross end meie silmis nende otsingutega ei diskrediteeri.

"Krossi mõte oli, et vaja ei ole mingit amorfset rahvamassi, vaid eelkõige peab ühel rahval olema isiksuste piisav varu. Ja siis on võimalik kõigest üle saada," nentis Undusk. "Suure isiksuse ülesehitamise rõõm ja vaev käib läbi tema loomingu ja oma tegelaste kaudu kirjutab Kross ka oma elust. Muidugi on nende seas ka nurjujaid, kes lastakse maha või lähevad hulluks."

Jaan Undusk ütleb enda kirjandusliku huvi olevat eelkõige psühholoogiline. "Ja isiksuseks ei kasva inimene nagu seen. See kasvamine käib eneseteadvustamise kaudu," ütles kirjandusteadlane. "Peab tajuma seda, et igal inimesel on võimalik maailmas midagi erilist ära teha ja see eriline tuleb üles leida."

"Kross tundis seda Siberis iga ihuaatomiga, et kui ta nüüd ei alusta, siis võib olla hilja," lausus Undusk. Sel hetkel oli Jaan Krossi tulevik tume ja terendas oht Siberisse jäädagi.

"Krossi loogika käis sedapidi, et see, kes suudab elus midagi sellist korda saata, et ta ei tunne end iseenese ees süüdi olevat, sellele halastab ka Jumal," iseloomustas Jaan Undusk Krossi tööeetikat. Ta vaatles selles seoses romaani "Kolme katku vahel" neljanda osa ja kogu romaani lõppu, kus Balthasar Russow pöördub Jumala poole: anna mulle andeks, et ma selles armetus patuses maailmas olen paar silmapilku õnnelik olnud.

"Tõeline kristlane teab, et õnnelik elu algab teispoolsuses ja loomulikult tundis Kross ka nii palju kristlust, et temagi seda teadis, ja ma arvan, et tema võinuks öelda enamgi: kristlasena me peame küll vabandama, et me selles armetus hädade orus oleme õnnelikud olnud," rääkis Undusk. "aga meie peame proovima eelkõige seda, kas on võimalik õndsaks saada siin maa peal. See, mis teispoolsuses juhtub, see on Jumala tahe."

Kuna kirjanike tähtsus kodumaal kasvab ka välismaiste tõlgete ja tunnustuse najal, siis tuli juttu ka Nobeli kirjanduspreemiast, mida oletati olevat Krossile korduvalt lähedal. Undusk nimetas telefonikõnet Krossile Rootsist, kus öeldi, et nüüd tuleb valmis olla. "Ega see ei olnud keegi Rootsi Akadeemia liige, see oli keegi eestlane," rääkis Undusk. "Ajakirjanike autod olid juba Jaani maja ees, aga ei tulnud seda auhinda. Siis ütles ka Kross, et kõik, mis temaga elus juhtub, on ta kirjutanud juba oma raamatutesse, pidades silmas professor Martensit."

Kultuurisoovitus: "Minu rinnas on üks märk, sel on Uus-Meremaal elav linnuke kiivi. Selle märgi kinkis minu abikaasale, kes lubab seda minul kanda, üks Eesti kirjanik, kes saaks sügisel samuti saja-aastaseks. See on Kalju Lepik. Ja kui me oleme Krossi sünniaastapäeva ära tähistanud, siis võiksimegi tegelema hakata lepikoloogiaga."