Urmas Vadi lugemissoovitus. Variant B
Muidugi on hetkel olukord ärev ja segane, aga samas ma tean omast käest ja oma tuttavatelt, et paljud on tahtnud olla kodus. Nii mõnedki on oodanud just sellist puhkust, kus ei peaks midagi tegema ja kuhugi minema, et mitte keegi ega mitte miski ei sunniks ega keelitaks sind kodust lahkuma.
Tõsi, ega kodusolemine pole niisama, ka siin peavad vastu, säilitavad terve mõistuse vaid kõige tugevamad meist. Eile kuulsin anekdooti, et helistab tööandja ja küsib oma töötajalt, et nüüd on kaks võimalust, variant A, sa teed tööd kodust, kus sa saad olla oma kalli kaasa, oma laste ja koera ja toataimedega, või siis on variant B. Ja töötaja lõikab ülemuse jutule vahele - variant B, variant B!
Minule isiklikult selline pealesunnitud kodusolemine meeldib, see on täpselt see aeg, kui sa saad ära kaotada hunnikud. Kohe räägin, mis hunnikuid ma silmas pean. Aasta tagasi katkestasin näiteks ajalehe Sirp tellimise, sest mul tekkisid Sirbi-hunnikud. Iga reede hommikul ta tuli, aga reede hommik on kõige kiirem, siis sa kohe kuidagi ei saa seda Sirpi lugeda ja siis mõtled, et küll ma nädalavahetusel loen.
Aga siis saabus juba uus reede, uus Sirp ja nii see hunnik kasvas ja vaatas mind etteheitvalt nurgas. Ja raamatutega on sama asi, ikka neid tekib kusagilt, kõike ei jõua kohe lugeda, siis paned hunnikusse. Aga nüüd on tulnud aeg likvideerida need hunnikud, võtta need raamatud ette ja vaadata, mis seal on. Luua kord ja puhtus oma kodus ja hinges!
Mõnikord ma olen käinud ka koolides õpilaste või raamatukogudes lugejatega kohtumas. Ja siis on üsna sageli mulle kingitud koolide almanahhe, kuhu on kirjutanud koolilapsed, vilistlased. Hunnikus on ka kohaliku autori luulekogusid, kodukandi mälestusi. Ütleb ka vanasõna, et kingitud hobuse suhu ei vaadata! Kui meil valitseb eriolukord, majandus langeb nagu kelk mäe otsast, siis võiks olla ju solidaarne, mitte olla väga valiv ega pidada pidu katku ajal ning lugeda Dostojevskit. Võibolla see ongi variant B, mida tööandja ei jõudnud oma alluvale edastada?
Ja kui kodused hunnikud on ära kaotatud, võib liikuda edasi. Mul on alati natuke kahju vaadata oma vanemate raamaturiiuleid. Need raamatud vaatavad mind sellise teatavat sorti põlgusega, justkui öeldes, mis sa meid vahtid, paljud jah, on meist siin unustatud vanakooli-mehed, on nõukogude ajast vennasvabariikide tundmatuid poegi, aga sa ise oled nii peps, vahid ainult meie selgi! Nüüd, kui raamatupoed ja raamatukogud on suletud, on võimalus need raamatud avada ja teha pakivahetust. Sina viid oma emale-isale või vanavanematele ukse taha koti toidukraamiga, kuhu nemad on sulle jätnud raamatupaki. Nende riiulitega elame selle eriolukorra üle nagu niuhti!
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio