Jaak Prints: lavakunstikoolis tuleb taasmõtestada dramaturgi ja lavastaja õppesuunad ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jaak Prints
Jaak Prints Autor/allikas: Rainer Põldeots

EMTA lavakunsti osakonna peakoordinaator ja vastuvõetava lennu kursusejuhendaja Jaak Prints rääkis intervjuus olukorrast lavakoolis ning mõtestas uue kursuse jaoks valminud plaane.

Milliseid muudatusi on eriolukorra tõttu tulnud lavakunstikoolis teha?

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia on kuni mai alguseni suletud ning õppetöö seniks distantsõppele ümber korraldatud. Loodame, et kuu aja pärast on olukord sedavõrd leevenenud, et saame naasta tavapärase õppetöö läbiviimise juurde, sest erinevalt nii mõnestki teisest erialast, teatriõpet kaugtöö vormis päris mööndusteta teostada pole võimalik. Aineid, mida oleme saanud läbi viia, oleme loomulikult ka läbi viinud.

Keerukamaks aga muudab lavakunstikooli jaoks olukorra see, et paarisaastale omaselt toimub sel kevadel-suvel ka uue lennu vastuvõtt, mille plaane oleme pidanud mõnevõrra muutma. Vastuvõtukatsete algselt aprilli lõppu kavandatud esimese vooru toimumisaja muutsime mai keskpaiga peale, suviste voorude aegu pole esialgu veel muudetud. Eks aeg annab arutust, kas on veel tarvis ümberkorraldusi teha või piisab senitehtust.

Tulevane XXXI lend saab olema sinu kui kursusejuhendaja jaoks esimene. Milliseks oled uue näitlejakursuse õppekava kujundanud?

Oleme õppekavamuudatusi tehes püüdnud ennekõike lähtuda tulevastest õppijatest: sellest, mida peaks lavakool tänasele teatritudengile õpetama. Lisaks, et vajalikud ained oleksid vajalikus mahus, et ainete õpetamisel saaksid õppejõud pakkuda teiste ainetega kokkupuutepunkte, mille põhjal on üliõpilastel võimalik luua seoseid, mis omakorda hõlbustab ning võimendab ainete õppimist. Et õppekava paberil vastaks tegelikkusele. Et koormus jaotuks semestrite vahel sujuvamalt.

Vaatlesime aineid kimpudena, püüdes kimbu sees leida sobivaima mahu ning ainete järgnevuse loogika. Näiteks käisime teatriajaloo ainete õppejõududega koos, et kogu teemaplokki – Eesti teatri, välisteatri ning kaasaaegse teatri loenguid – paremini kooskõlastada. Isegi kui ainepunkte kimbu peale ei vähendanudki, siis mahu jaotamine lõi võimaluse õpet tõhusamaks muuta. Õpingute algust sõrendasime, et selle arvelt saaks teatriajaloo seminarides viimasel kahel aastal, mil kursus teatritega koostöölavastusi loob, parajasti erialaaines käsitletava autori ja tema kaasaegsete maailma uurimisele keskenduda. Seos seegi.

Samuti kohtusime mitmeid kordi üldainete õppejõududega, ka nende kohtumiste üheks arutelupunktiks oli seoste loomise tähtsus. Korrastasime olemasolevat, aga nägime vajadust ka mitme uue aine järele, mis nüüdisaja loovisikut aitaks. Lisaks õppejõududele vestlesin üliõpilastega, et korjata ka neilt kui vahetult õppest osasaajatelt tagasisidet. Oleme üheskoos otsinud head sümbioosi käsitööoskuste arendamise ning laiema vaimse hariduse pakkumise vahel.

Miks on sel korral vastuvõtt ainult näitleja õppesuunale?

Mul puudub kursusejuhendajana lavastajaharidus ehk osalt see. Aga teisalt on põhjus, miks sel korral lavastaja ja dramaturgi õppesuundadele vastuvõttu ei toimu, et tunnen vajadust need õpped lavakoolis taasmõtestada. Vaheaasta annab võimaluse rahulikumalt mõelda, kuidas lavastaja- ja dramaturgiõppega jätkata. Iseenesest ei ole puhta näitlejakursuse näol meie koolis tegemist millegi pretsedendituga. Ka varem on olnud lavastajate vastuvõtuta vahe-aastaid, üle-eelmisel kümnendil nii oligi tavaks.

Näitlejaõpe on eatundlikum, seetõttu mõjuks paus näitlejaõppe vastuvõtu puhul teravamalt. Lavastajaõpingutega alustajale seevastu tuleb teatav elukogemus hoopis kasuks. On lavastajaid, kes on võimelised orgaaniliselt ning tundlikult mängima, kelles on lavastajaandele lisaks ka tugev näitlejavõime. Aga on ka lavastajaid, kel näitlejaorgaanikat napib. Üldiselt tuleb teatud mahus näitlejahariduse omandamist lavastajale kasulikuks pidada: olles ise mänginud, oskab ta hiljem selgemini näitlejale ülesandeid seada, näitlejalt nõuda, ja samas on ta seeläbi ehk saanud ka teadmise, mida see töö näitlejalt nõuab.

Venemaal vältab lavastajaõpe viis aastat, meil on seni neli olnud, kuid võib-olla võiks meil olla 4+2. See tähendab, et üliõpilane läbibki esmalt nelja-aastase näitlejakooli, omandab teatri ABC ning järgmisel kahel aastal täiendab end magistrantuuris lavastaja eriala ainetega, rajades nii oma põhielukutse olemasolevale baasile. Hetkel on see kõigest üks idee, mis vajab põhjalikku läbikaalumist. Samavõrd vajab vaagimist ka senise mudeliga jätkamine: kui jätkata nelja-aastase lavastajakoolitusega, kuidas oleks seda protsessi võimalik senisest tõhusamalt teostada.

Lavastajaõppe vastu sel aastal huvi tundnuile ütleksin: ärge heituge. Teil näikse suisa valikuvõimalus olevat ehk tulla ikkagi sel kevadel näitlejakatsetele proovima, või kui näitlemise vastu huvi vähem, õppida senikaua midagi muud, lugeda, käia maailmas ringi, avastada, proovida, katsetada, hankida, ahmida, kogeda – ja tulla kahe aasta pärast tagasi.

Kindlasti saab ka nüüd vastuvõetaval XXXI lennul üks erialasemestri ülesanne olema iseseisev lavastajakatkend. Samal põhjusel, miks lavastajale on kasulik mängida – et saada aimu samal kellaajal samas ruumis viljeldavast, ent ometi hoopis teistsugusest ametist.

Kursusejuhendaja ei vea kogu õppetegevust üksinda. Kellega koos plaanid uue kursuse vastu võtta?

Olen erialaõppejõuks asumiseks teinud ettepaneku Külli Teetammele, kelle näitlejamängu olen alati imetlenud ning kellest lugu pean. Külli võttis kutse vastu, mis mind väga rõõmustas. Ootan meie koostööd huviga. Olen koolist, õpetamisest ning teatrist vahetanud mõtteid Merle Karusooga. Loodan leida sobiva võimaluse, kuidas Merle kogemust ning teadmisi kursusele edasi anda.

Olles seni olnud lavakõne õppejõud, palusin ise kursusejuhendaja ülesandeid täitma asudes üheks lavakõne õppejõuks Anu Lambi. Mart Kangroga olen arutanud liikumisaineid, millelt sirutuvad mitmed sillad teistesse ainetesse. Tanel Toomi ja Elen Lotmaniga olen arendanud filminäitlemise aine osatähtsust ning tõhusust.

Kogu õppekava peale laiemalt vaadates – kindlasti toetun õpetajaskonnale, kel lavakoolis õpetamiskogemust minust rohkem, ja samas tutvustan ka uusi inimesi, kelle kutsumist olen õigeks ja vajalikuks pidanud.

Kui palju õpilasi kursusele vastu võetakse?

Hetkel on veel veidi vara kursuse suurust öelda. Mitte soovist salatseda, vaid vajadusest õppetegevust hoolikalt kavandada ning pea võimatuna näiva ülesandena püüda ka tuleviku peale mõelda – kui suur võiks 2024. aastal Eesti teatri vajadus olla. Suvisteks voorudeks on kursuse suurus otsustatud. Arvan, et vast 14–16 inimest oleks optimaalne.

Kuivõrd on oluline, et katsetele tulijal oleks ette näidata varasemat kogemust või teatrialaseid saavutusi?

Pean selles eas kogemusest ja saavutustest olulisemaks huvi eriala vastu, mis on juhatanud inimese teatrit vaatama, teatrist mõtlema, lugema. Küllap on ta siis juba hakanud ka tähelepanekuid tegema, märkama, silma ja taju treenima. Teater ei pea kaugeltki ainus keskkond olema. Kelleski võib sarnaseid protsesse käivitada kirjandus, kelleski film, kujutav kunst, fotograafia, arhitektuur jne. Mõnel on aidanud intuitsiooni teravdada elu – sündmused, mida ta on vaatamata oma noorele eale pidanud läbi elama ja millest kaugeltki kõik ei pruugi nende toimumishetkel meeldivad läbielamised olla. Ja ometi on neistki võimalik ammutada.

Aga indiviidilt grupi peale liikudes – teater on kollektiivne kunstivorm. Seega tõuseb oluliseks võime töötada koosluses. See on oskus, mille võiks noor enesega juba katsetele kaasa tuua. Siis saab sündida partnerlus, üksteisele andmine. Meeskonnamängu olemuse võib tõepoolest varasem ringikogemus anda. Kellelegi aga sporditegemine. Kellelegi suures peres kasvamine.

Milliseid omadusi väärtustad sisseastumiskatsetele tulijates?

Olulised väärtused jäävad suuresti samaks, seisku inimene silmitsi ülikoolikatsete või töömaailmasse sisenemisega. Alati teeb rõõmu, kui inimene on tahteline. Hakatuseks peab noores olema tahe. See on esimene eeldus, et õpetaja saaks noort loovinimest, kel oskusi napib, aga kes on tahtest laetud, aidata. Ehk veidi teistmoodi sõnastades: noor inimene peab olema õppimisvõimeline.

Aga tahtest üksi jääb väheks. Vaja on ka eeldusi. Sarmi. Loovust. Üha enam tunnen, et sellestki veel ei piisa. Tervikust lahutab inimest veel midagi. Midagi, mille me endaga (lavale) kaasa toome. Saksa keeles on sõna Umwelt. Omailm. Kogu seni kogetu, endasse ahmitu, iseloom, teadmised, väärikus, võimalused, potentsiaal. See võiks katsete käigus avalduda.

Kinnismõte sissesaamisest võib kippuda kammitsema. Ehk aitab selle vastu omakorda tõdemus, et läheb nii, nagu on määratud minema.

Milline võiks olla nelja aasta pärast lavakunstikooli XXXI lennu lõpetav noor näitleja?

Mänguline. Võimekas, võimeline realiseerima, käsitööoskusega, end erialaselt harinud, füüsiliselt ja vokaalselt treenitud. Tahteline ja hea töövõimega. Iseseisvalt mõtlev, sõnaosav. Ennastunustavalt loominguline, parajalt asine ja distsiplineeritud. Paindlik. Huviline, teadmisjanuline. See noor inimene võiks olla mitmekülgne.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: