Madli Pesti. Performatiivsest esteetikast Eesti teatris ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Emilie Sageé" Autor/allikas: Siim Vahur

Siinses artiklis võtan vaatluse alla 2019. aastal esietendunud lavastusi, mida võiks kategoriseerida etenduskunstiks. Kasutan sellist bürokraatlikku sõnavara, et osutada kategoriseerimise tinglikkusele: artiklis käsitlen lavastusi, mida seitsmest eksperdist koosnev etenduskunstide ühisauhinna žürii on määratlenud kui selle žanri esindajaid, kirjutas Madli Pesti ajakirja Teater. Muusika. Kino märtsinumbris.

Selle žürii töömaht on aastatega kasvanud. Kui sõnalavastuste esietenduste arv on viimastel aastatel kõikunud 115 ja 130 vahel, siis etenduskunstiks kategoriseeritav on tõusnud 25 lavastuselt üle 40 lavastuse peale aastas. Kuna etenduskunst on kõige hübriidsem, mitmeid kunstiliike hõlmav kategooria, näitab see ka Eesti teatrimaastiku mitmekesistumist.

2019. aastal esietendus 43 etenduskunsti alla paigutuvat lavastust. Kõiki ei ole võimalik ühe artikli raames käsitleda, kuid mind huvitab üldistamine: milliseid loomestrateegiaid näeme nende lavastuste puhul? Milliseid uusi teatriliike on juurde tulnud? Milliseid segavorme näiteks visuaalkunsti, tantsu ja sõnateatriga on märgata?

Kui võtta eelduseks, et etenduskunst on teatavate ühisjoontega kunstiliik1, siis alaliikide tuvastamisel tuginen ka Eesti Teatri Agentuuri juures tegutseva teatriterminoloogia töörühma seisukohtadele.2 Nüüdisteatri rohkete uute liikide defineerimisel on peamiseks see, millisel kunstilisel aspektil või loomemeetodil on lavastuse fookus.

Visuaalteater

Visuaalteater, kus esikohal ei ole mitte tekst, vaid tähendusi antakse edasi peamiselt pildiliselt, on Eesti teatriväljal järjest tavapärasemaks muutunud. Esile tõusev näide eelmisest aastast on Kellerteatri "Emilie Sagée". Idee sündis seni pigem sõnateatri näitlejana tuntud, kuid oma esimestes lavastustes just visuaalteatrile suuna võtnud Kersti Heinloo peas, kes kutsus kaaslavastajaks tantsukunstniku Raho Aadla. Küllap pandi see meie teatripildis pigem erandliku koostöö seeme idanema tänu ühiselt läbitud füüsilise teatri magistrantuurile EMTA lavakunstikoolis. Õnnestunud eksperimendis esitavad sõnateatri näitlejana tuntud Eva Püssa ja tantsukunsti taustaga Arolin Raudva sõnatut lugu, mis on inspireeritud 19. sajandil kirja pandud juhtumist: kooliõpetajast neiu Emilie'l arvati olevat doppelgänger ehk teda nähti pidevalt kahes kohas korraga. Kunstnik Kristjan Suitsu ja helilooja Raido Linkmanni abiga on Kellerteatri keskaegsete paemüüride vahel loodud pinev ja lummav atmosfäär, kus eesmärgiks ei ole rääkida lugu, vaid mängida energia ja visuaalsete piltidega. Tugeva kohaloluga Püssa ja Raudva on laval peaaegu äravahetamiseni sarnased. Nende füüsilise väljenduse kaudu edastatud lugu omandab eksistentsialistlikud mõõtmed. Tulemuseks isikupärane kunstiteos.

Visuaalsed väljendusvahendid on fookuses ka videokunstniku taustaga Emer Värgi debüütlavastuses "You will see so many pretty things" ("Sa näed palju ilusat") Kanuti Gildi SAALis, kus õõvastava atmosfääri tekkele aitavad kaasa Mikk-Mait Kivi kunstnikutöö ja Robert Nikolajevi helikujundus (dramaturgitöö Eero Epnerilt). Jarmo Reha ja Rene Köstri sisendusjõuline mäng tekitas minus lavastuse tutvustustekstis lubatud kurjuse ja vägivalla ootuse (mitte kokkulepitud mängu ootuse, millena mõned vaatajad lavastuse vastu võtsid). Lavastus mõjus suisa ohudraamana, kui soovite. Jõuliste väljendusvahendite poolest tõuseb ka see töö üldisest pehmest teatripildist esile.

Oma varasema loominguga füüsilise teatri lipulaevana esinenud Renate Keerd kolis oma uusima lavastusega "Lävi" üle visuaalteatri valda. Tartu Uue Teatri "Läves" on võetud fookusesse visuaalsed väljendusvahendid ehk tegeldakse eelkõige paberi kui materjali mitmekesise ja -kihilise kasutamisega, mitte niivõrd Keerdi trupi varasemast teada-tuntud, ekstreemset füüsilist võimekust nõudva sooritusega. Keerd jätkab abstraktsel, vaimukal ja lavastustele mitut lõppu joonistaval viisil.

Erandlik näide suhteliselt abstraktsest visuaalteatrist vabas õhus on Paide teatri "Eesti jumalad", kus kasutatakse küll erinevatest allikatest pärit teksti, kuid lavastuses tõusevad dominandiks peamiselt ruumikasutus ja visuaalsed vahendid. "Eesti jumalad" etendus suvelavastusena Vargamäel, Tammsaare majamuuseumi põllul. Lavastaja Jan Teevet ja dramaturg Johan Elm on inspiratsiooniallikana kasutanud Tammsaare romaani "Põrgupõhja uus Vanapagan", kuid lavastus mõtiskleb laiemalt eesti identiteedi olemuse ja selle otsimise üle, samuti võib selgelt tajuda tegijate muret maailma tuleviku pärast. Tekstiliselt kirjut lavastust hoiab koos ühtlane visuaalne käekiri: lavastaja Jan Teevet ja kunstnik Kairi Mändla on siin leidnud inspiratsiooni maalikunstist (Hieronymus Bosch), moekunstist (Alexander McQueen), samuti tsiteeritakse performance'i-kunsti ja -teatri suurkuju Jan Fabret. Meeldejäävalt mitmekesine on ka Kenn-Eerik Kannikese ja Kirill Havanski muusika. Panoraamne lavastus on pildiliselt lummav ja põhjendab unikaalse eesti suveteatri eksistentsi eelkõige oma performatiivse ruumiloomega.

Füüsiline teater

Füüsilise teatri puhul on fookus kehalistel kujunditel, lavastuse loomise algimpulsiks on enamasti mingi abstraktne idee ja seda antakse edasi eelkõige kehaliselt, kuid loomisprotsessi käigus võidakse kaasata teisi väljendusvahendeid (näiteks muusika, sõna vmt). Järgnevalt kirjeldatud lavastused tegelevad kehaliste kujundite loomise, füüsilise kohalolu uurimise ja mitmed ka etendaja füüsilise vastupidavusega.

Kanuti Gildi SAALis etendunud Kädi Metsoja lavastuses "tegeele" on olulised väljendusvahendid nii keha, visuaalne kujundus, muusika kui ka valgus, kuid fookuses on ehk abstraktne füüsilisus. Autorit-etendajat Metsoja on huvitanud hakkama saamine kui fenomen. Ta on andnud endale füüsilisi ülesandeid ja asetanud end nõudlikesse olukordadesse. Ta seab kahtluse alla olukordade tavapärase lahendamise ja küsib: miks me oleme harjunud tegema asju ühtemoodi ja mis juhtub, kui teha teisiti, ebatavapäraselt? "tegeele" publik saab nautida võimeka akrobaatilise keha liikumist, hüppeid, painduvust. Etendaja liikumisega võrdseks väljendusvahendiks tõuseb Renzo van Steenbergeni heli- ja muusikaline kujundus. See on elektrooniline ja vali. Kokkuvõttes mõjub lavastuse väljenduskeel värske ja rikkalikuna.3

Barbara Lehtna lavastuse "toge­ther forever" ("igavesti koos") kandev teema on armastus ja isiklikud suhted, mis vaatajate silmis võivad saada laiemaid poliitilisi tähendusi. Sõnatu, kolme etendajaga (Minna-Triin Kohv, Johan Elm, Kaido Torn) ja humoorika füüsilise keelega lavastus peaks eelkajastuste põhjal olema kõigile osalistele väga isiklik. Oluliste teemade kriipivus aga ei tõuse kuidagi esile. Jääb mulje, et lavastuse loomisel on proovisaalis lepitud esmaste lahendustega ja need pealiskaudsed ideed siis lavale pandud. Enamiku füüsilis-mänguliste kujunditega ei minda esmastest assotsiatsioonidest sügavamale ega ole need kujundid ka eriti fantaasiarikkad.

Renate Keerdi EMTA lavakunstikooli üliõpilastega koos sündinud lavastusest "Valgete vete sina" purskub taas rohkelt originaalset fantaasiat, ootamatuid füüsilisi kujundeid. Lavastuse kandvaks teemaks tõusis minu jaoks kogukondlikkus, grupi ja üksikisiku omavaheline dünaamika. Kuidas üksikisik käitub grupis? Kuidas võistlevad grupid omavahel? Eriliselt huvitav on jälgida, kuidas Keerd haldab nii suurt etendajate gruppi, kolmeteistkümmend lavakunstikooli näitlejatudengit. Sellega sai lavastaja kompositsiooniliselt hiilgavalt hakkama. Ja fantaasiast Keerdil puudust pole. Jah, tema käekiri on äratuntav, ta kordab ennast, aga näha võib ka kujundite, teemade ja käsitlusviiside edasiarendamist. Kui Lehtna "together forever" puudutab pigem inimestevaheliste suhete latvu, siis Keerdi "Valgete vete sina" suudab oma absurdsuses ja fantaasiarikkuses kaevuda sügavamale.

Vaimsele seisundile füüsilise kujundi leidmine tundub olevat huvitanud (lavakunstikooli näitlejana lõpetanud) Ursel Tilka ja Steffi Pähna. Nende füüsiliste aistingutega tegelev "Bet­ween dreams and drowning" ("Unistuste ja uppumise vahel"; Paide teatri ja Sõltumatu Tantsu Lava koostöö) kaevub armumise fenomeni. Lavastuse vorm on pigem ebaharilik (dramaturgid Maike Lond Malmborg ja Alissa Šnaider). Esimesed kolmveerand tundi liigub laval vaid Ursel Tilk. Tema püüd kehaliselt edasi anda armumise totakust, piinlikkust, eksalteeritust, aga ka pidevat kannatamatut ootamist jõuab hästi vaatajateni. Ursel Tilga olekut laval iseloomustab alati intensiivne kohalolu. Seejärel tõuseb publikust püsti Steffi Pähn. Etendajad sooritavad hetkeks ühte ja sama liikumisjada laval kõrvuti. Üks ja sama liikumisjada, kuid kui erinev esitus: Tilk on kobav ja väsinud, juba kaua publiku silme all olnud, Pähn seevastu värske, särav ja täpne. See ühine, äärmiselt kõnekas liikumishetk sai lavastuse kulminatsiooniks: sama sisu, kuid erinev sooritus, sama ülesanne, kuid täidetud erinevate sisemiste impulssidega.

Kui ühine liikumisjada on läbi tehtud, jätkab kolmveerandtunnise soologa Steffi Pähn, kes samaaegselt nurgelise liikumisega kõneleb meile oma varasematest armastajarollidest (näiteks Tšehhovi näidendis) ja samuti humoorika loo omaenda esimesest armumisest. Nauditavalt täpne ja vaimukas esitus. Etenduse päris lõpus saavad Tilk ja Pähn taas kokku ning loetlevad, millised kuulsad ajaloolised ja kirjanduslikud armastajapaarid on armastuse pärast hukka saanud. Lavastus mõjub eelkõige läbi füüsiliste kujundite, luues tugeva atmosfääri ja energia.

Poliitilise ja feministliku sõnumiga, füüsilist vastupidavust katsetav on The Biofilm Sistersi Kanuti Gildi SAALis etendunud "All That Goes Right" ("Kõik, mis läheb hästi"). Etendajad Arolin Raudva, Mari-Liis Eskusson, Katrin Kreutzberg ja Alise Bokaldere katsetavad veidi ka publiku õrritamisega, istudes ja kõneldes saalis publiku keskel (dramaturgid Iggy ja Maike Lond Malmborg). Õige pea aga liiguvad tantsijad saali Oliver Kulpsoo efektse valgusinstallatsiooni alla omamoodi rühmatreeningut sooritama. Intensiivselt liikudes esitatakse jaburat, meediast loetud teksti, lõpuks jõutakse feromoonide kultuseni. Lavastuse taotluseks peaksin ehk feministlikku meedia- ja ilukultuse kriitikat, mis sellise teemapüstitusena meie etenduskunsti väljal erilisena silma paistab.

Multimeedialavastus

Multimeedialavastuses esitatakse infot erinevate ja omavahel kombineeritud meediumide vahendusel: kasutatakse näiteks videot, eri stiilis projektsioone, kõnet, valgust, muusikat, tantsu. 2019. aastal esietendunutest on tähelepanuväärne multimeedialavastus Kristina Normani "Lighter Than Woman" ("Kergem kui naine"). Eesti Kunstiakadeemias graafiku hariduse saanud Norman on aktiivselt tegev nüüdiskunsti väljal, teda on huvitanud ruumisuhted ja mälu (meenutagem kas või kõigile mällu sööbinud kuldset pronkssõdurit Tõnismäel ja Veneetsias). Nüüd aga on Norman astunud edukalt etenduskunsti väljale. Kanuti Gildi SAALis etendunud lavastuse "Lighter Than Woman" kodulehel esitatud žanrimääratlus "dokumentaal-poeetiline lavastus" on harukordselt täpne. Lavastus on osaliselt dokumentaalne. Loo põhitelg räägib Ukraina naistest, kes töötavad Itaalias põetajatena, badante'dena. Selle kõrvalteljeks on poeetilist kujundit rõhutav lugu Itaalia naisastronaudist Saman­tha Christoforettist.

Lavastus on tihe nii sisuliste teemapüstituste kui ka rikkalike kunstiliste väljendusvahendite poolest ja mõlemad moodustavad põhjendatud terviku. Tegemist on põhjaliku uurimuslavastusega. Üks küsimustering tõstatub feministlike teemade ümber: Itaalia naised on kogu aeg tööl ja teenivad raha, et saaksid oma emadele palgata hooldajad Ukrainast. Küsimus muutunud ja võõrandunud peresuhete kohta: kas naised peaksid ise oma perekonna eest hoolitsema? Ukraina naised on oma kodumaal valitseva vaesuse eest tulnud tööd otsima Itaaliasse, kus nad satuvad tegelikult ekspluateerivate töösuhete keskmesse: badante'dele võimaldatakse vaid kuus tundi vaba aega nädalas, raske hooldajatöö tõttu nende tervis halveneb, kuid haiguslehte on väga raske või peaaegu võimatu saada. Vaataja mõtiskleb, milliseks on muutunud töösuhted tänapäeva maailmas.

Ukraina naiste eesmärk kodust kaugel töötades on saata raha kodumaale ja neid vaevab koduigatsus. Mõjuvalt mitmekihilise kunstilise kujundina on Norman toonud sisse gravitatsiooni ja kaaluta oleku. Ühelt poolt on badante'dele gravitatsiooni mõju väga otseselt selge nende igapäevatöös: näeme kaadreid Itaalia voodihaigetest vanaprouadest, keda badante'd tõstma peavad, kui just tõstemasinat abiks pole. Teisest küljest liiguvad mõtted kodule: astronaudi teine kodu on kosmosejaamas, maa ja taeva vahel. Nii nagu badante'delgi: kus on nende kodu, kas Itaalias või Ukrainas? Nad igatsevad ära.

Miks aga on Kristina Norman võtnud üldse seda teemat uurida? Sellele heidab Norman valgust etenduse alguses, kui osutab isiklikule kogemusele sugulase eest hoolitsemisel. Vormiliselt võib lavastust vaadelda ka loenglavastusena. Etenduse jooksul istub Norman enamasti laua taga, projektsiooni vahendusel ilmuvad ekraanile tema joonistused Ukraina badante'dest. Aeg-ajalt liigub Norman aga ka eeslavale, sooritades mõnd liigutust. Suurema osa etendusest hõlmab aga dokumentaalfilm. Väljendusvahendid on pigem hillitsetud, kuid nende kombinatsioon on maitsekas ja neist moodustub sidus, vaatajat liigutav tervik.

Performance'i-teater

Performance'i-teatrist võiks kõnelda siis, kui tegevuskunsti vahendid imbuvad teatriväljale. Need on eksperimentaalsed lavastused, mis on küll loodud teatri konteksti, kuid on ideoloogia ja vormivõtete poolest lähedased performance'i-kunstiga. Need enamasti koosloome meetodil loodud lavastused tegelevad nii füüsiliste kujundite ja tegevuste kui ka visuaalsete objektidega.

Leian, et lavastuses "Performance STLis" tehakse küll performance'itele omaseid tegevusi, kuid tegelikult võiks seda nimetada anti-performance'iks, kuna performance'i kui kunstiliigi üks tähtsamaid omadusi on kordumatus. Ruslan Stepanovi ja Artjom Astrovi lavastuses on tegevustik aga fikseeritud, mistõttu ongi kohane nimetada toimuvat performance'i-teatriks. Stepanov ja Astrov teevad oma mõttekaaslaste ja etendajate Kai Valtna, Raido Mäe, Oliver Kulpsoo ja Anumai Raskaga kõik, et publik end Sõltumatu Tantsu Lava saalis mugavalt ei tunneks. "Performance'is" tehakse performance'ile kohaselt tegusid. TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tantsuteooria ja -ajaloo õppejõud Kai Valtna esitab sõnu, peab loengut. Tantsukunsti üliõpilane Anumai Raska liigub, tantsib oma õpetaja Ruslan Stepanoviga. Tantsuõppejõud Raido Mägi liigub samuti, aga ka ehitab asju. Valguskunstnik Oliver Kulpsoo valgustab. Tema tegevus erivärviliste valgusfiltritega, millest sünnib visuaalselt rikkalik installatsioon seinale, on minu arvates etenduse paeluvaim.

Lavastuses hakkas üldistava teema ja meeleoluna kandma ootus: me oleme kõik ühises ruumis ja ootame midagi, kuid see ootus ei täitu kunagi. Tegeldakse ruumi arhitektuuri ja rütmi loomisega. Oluline on mittehierarhilisus, nii väljendusvahendite kui ka etendajate tegevuste puhul. Valguskunstnik Kulpsoo ei tegele etenduse jooksul ainult valgusega, muusik Astrov ei tegele üksnes muusikaga, tantsija Stepanov ei tegele virtuoosse tantsimisega, sõnadega harjunud õppejõud Valtna aga just tegeleb vahepeal tantsimisega.

Lauri Lagle uuslavastus "Paratamatus elada ühel ajal" Von Krahli teatris tekitas minus samasuguse tunde kui "Performance STLis" (tegijate poolelt on sama küll vaid üks looja, helikunstnik Artjom Astrov). Mingi tajutud kaootilisus ja võõrandumine on siin sarnane. Mõlemas on tuntavad performance'i-teatri võtted. Lagle on etendajad Mari Abeli, Ingmar Jõela, Rasmus Kaljujärve, Mart Kolditsa, Jörgen Liigi, Markus Truubi ja Marika Vaariku asetanud justkui maalt lahkuva lennuki pardale (kunstnik Kairi Mändla, dramaturg Eero Epner). Eri stiilis ja eriilmeliste tegevustega luuakse atmosfääri, mille energia siiski kuidagi publikuni ei taha jõuda. Kogen mittekohale omaseid võõrandunud suhteid ja distantsi, millega on keeruline leppida. Erinevaid tegevuslikke stseene jälgides tekib hetkeks elevus, mis aga kohe jälle haihtub.4

Kohaspetsiifiline keskkonnateater

Performance'i-teater, mis mängib koha­spetsiifilise keskkonnateatri elementidega, on Alissa Šnaideri "Weird Tales I have Tried to Write" ("Kummalised lood, mida olen püüdnud kirja panna"). Nägin tema kolmeosalise töö teist peatükki, mis toimus suvises Tallinnas Noblessneri tehase angaaris. See on kohaspetsiifiline performatiivne kunst, kus  etendajate liikumise kõrval on oluliseks väljendusvahendiks moekunst, aga samuti helikunst (Renzo van Steenbergen). Etendajad Maarja Tõnisson, Kaisa Kattai, Alan Proosa, And­rius Mulokas ja Ruslan Stepanov on hajutatud suure tolmuse angaari peale. Etendusõhtu tervikuna ristab tantsu, moe-show'd, installatsioonikunsti ja kontserti (kunstnik Madlen Hirtentreu, dramaturg Maike Lond Malmborg) ning mängib seejuures kohaspetsiifilise keskkonnateatri võtetega.

Keskkonnateatrit iseloomustab ruumi tavapäratu kasutamine ning etendajad kasutavad enamasti kogu ruumi. Ruumis võib olla mitu fookust ja need võivad muutuda — Šnaideri lavastuse puhul sai publik ruumi eri punktidesse asetatud tantsijate vahel vabalt liikuda ja neid igast küljest vaadelda. Šnaideri teos on aga ka kohaspetsiifiline teater, mis tähendab seda, et mängupaik asub väljaspool teatrisaali ja -maja, teatrile tavapäratus ruumis või paigas. Kohaspetsiifiline lavastus lähtub konkreetsest ruumist ja enamasti ei ole teistesse ruumidesse kohandatav.

Kohaspetsiifilisust ja tantsukunsti põimib oma lavastuses ka noor koreograaf Kadri Sirel. Sireli ja tema kaaskoreograafi Chiara Cenciarini "Kuidas ehitada aiapäkapikku" etendus Telliskivi loomelinnaku rohelises saalis ühel kevadpäikesest säraval õhtupoolikul. Päikesekiired läbivad suurte akendega tolmust-tossust ruumi, kus toimetavad kaks tunkedes ehitajat (kunstnik Helena Keskküla). Soovi korral võib Sireli ja Cenciarini (või Madli Pavesi) soorituses näha ka performance'i-teatri elemente, sest etendajad tegutsevad, toimetavad, ehitavad. Nad sätivad hööveldamata laudu majaks, kuid juppe on puudu. Kõlaritest kõlab masinlik hääl, mis neid juhendab. Õhus on ebaõnnestumist. Atmosfäär on absurdistlik. Etenduses köitis tegevuse jälgimisest rohkem just kohaspetsiifilisusest tekkinud õhkkond, nauditav ruumitaju.

Osavõtuteater

Üsna eriliseks osavõtuteatriks saab kategoriseerida Kadri Noormetsa "mobiilsed definitsioonid". Osavõtuteater eeldab publiku aktiivset osavõttu etendusest: vaatajatest saavad osalejad, kes on etenduse kulgemisse haaratud, nende osavõtt ja valikud võivad mõjutada etenduse kulgu. Nii see Noormetsa lavastuses ka on. Siin on teemaks maalikunst ja otseselt vaatamise olukord kui selline.

Idee initsiaatori Kadri Noormetsa sõnul on "mobiilsed definitsioonid" lavastus, mis on näitus, kus võib tunda end kui kodus. Tartu Uue Teatri saal on ääristatud mugavate diivanitega, seintel on eesti kunstnike maalid. Seal mugavas ja meeldivas kodus diivanil istuma, etendajate üllatavaid tegevusi ja huvitavaid maale vaatama olen ma valmis peaaegu lõputult. On äärmiselt põnev ja ainulaadne, kuidas Kadri Noormets on tegelnud aastate jooksul läbi oma loomingu publiku ja vaatamise olukorraga. Tema lavastused meenutavad ämblikuvõrku, kus kõik on omavahel seotud. "mobiilsed definitsioonid" on edasiarendus Tartmusi "Muuseumi koreograafiast" (2017) ja ühe maali vaatamise lavastusest "procedure of beauty" (2014). Uuslavastus on senistest ehk kõige abstraktsem ja võluv oma lihtsuses. Noormets on teist lavastust järjest laval koos näitleja Ivo Reinokiga. Nende lähenemine teatrikunstile on originaalne ja erakordne. Ükski teine teatritegija Eestis ei mõtesta sellise süsteemsusega ja sellisel viisil etendajate, publiku ja vaatamise dünaamilist kolmnurka.

Ühendkunstiteosed

Peaaegu kõik eelnevalt käsitletud omadused ühinevad kahes lavastuses, mida võib nimetadagi ühendkunstiteosteks. Neis mõlemas on oluline kaal ka sõnal.

Kanuti Gildi SAALis etendunud soololavastuses "Enneminevik" tegeleb Mart Kangro mälestuste ja mäletamisega läbi isikliku prisma, tsiteerides ka oma varasemaid lavastusi (dramaturgia Eero Epner, Mart Kangro). Mida ja kuidas mäletada? Kas on "õiget" ja "vale" mäletamist? Milliseid impulsse võivad mingid objektid anda mälu mustale kastile? Sellised ja veel paljud muudki küsimused kerkisid "Ennemineviku" puhul esile. Lavastus on kangrolikult minimalistlik, nii kehatajulist kui intellektuaalset naudingut pakkuv.

"Enneminevikus" saame kogeda ka kaasamisteatri elemente. Kaasamisteatris on üheks etenduse osaks etendaja aktiivne suhtlemine vaatajaga, kuid vaataja osalemine ei mõjuta lavastuse kulgu. Etenduse alguses tutvub Kangro publiku liikmetega, keda ta ei tunne, tervitab ja vestleb nendega.

Kangro soololavastuse puhul ilmneb eriti selgelt kunstiliste väljendusvahendite mittehierarhilisus. Mõnes stseenis liigub Kangro laval intensiivselt, teises aga kõneleb publikuga. Kangro kasutab ka teiste kunstiliikide vahendeid, visuaalkunsti vahenditest seekord näiteks üllatuslikult skulptuuri omi (ruumi konsultatsioon Anu Vahtralt), aga ka näiteks projektsiooni, tekitades nostalgilisi, mälupilte aktiveerivaid hetki. Nagu ikka, teab Kangro, kuidas kasutada oskuslikult erinevate etenduselementide omavahelist rütmi ja mängida etendaja isiksusliku kohaloluga. Mälu ja isiklikkuse teema võtab lavastuses hästi kokku hetk, mil Kangro uurib Kanuti Gildi SAALi seinu, mis talle on täis mälestusi rohketest läbitud ja kogetud etendustest ja mis samal ajal aktiveerib ka vastuvõtlike publikuliikmete mälukihte.

Käesolev ülevaatlik käsitlus on paslik lõpetada 2019. aasta esimese uuslavastusega, Kinoteatri "Gesamtkunstwerkiga", aastale vaat et põhiheli andnud lavastusega, mille pealkiri ongi "ühendkunstiteos". See Paavo Piigi ja trupi (Getter Meresmaa, Teele Pärn, Sander Rebane, Martin Tikk või hiljem lavakunstikooli üliõpilane Ken Rüütel) noore vaataja jaoks hariva funktsiooniga tekst ja lavastus võtab vaatluse alla kunstiteose kogemise kui protsessi ning on valitud ka Eesti Kultuurkapitali näitekirjanduse aastaauhinna nominendiks. Lavastus põimib vaimukalt mitmeid elemente, mis moodustavadki ühendkunstiteose (lavakujundus Illimar Vihmar, liikumisjuht Rauno Zubko, helikujundus Hendrik Kaljujärv, valguskujundus Revo Koplus). Samal ajal esitatakse veel ka kõige selle metatasand: kuidas me kunstiteost vastu võtame, milliste tehniliste ja psühholoogiliste vahendite abil publikule mõjutakse (näidetena kasutatakse Ingmar Bergmani ja Fjodor Dostojevski teoseid). Viiteid on aga veelgi, palju ja harivaid. Trupp tegutseb seejuures mitmekülgselt, intensiivse kohalolu, energia ja rütmiga.

Performatiivne esteetika

Tähelepanelik lugeja on vahest märganud, et siinses artiklis korduvad sageli mõisted nagu "atmosfäär", "energia", "kohalolu", "tegevus", "rütm" jms. Need mõisted kuuluvad saksa teatriuurija Erika Fischer-Lichte välja töötatud performatiivse esteetika valda5 ja see ongi see mõisteväli, mis hübriidset etenduskunsti ühendab.

Kui püüda neid mõisteid veidi lahti mõtestada, siis atmosfäär on midagi, mis kujundab ruumi ja eksisteerib erinevate elementide koostoimes. Atmosfääri mõjutavad ka objektid oma mõõtmete, mahu ja materiaalsete omadustega. Olen lavastusi käsitledes teadlikult pööranud tähelepanu ka helikunstniku tööle: helil on võime mõjutada meie kehalist taju, heli läbistab meie keha. Üheks oluliseks performatiivset teost organiseerivaks printsiibiks on rütm, mis põhineb inimkehal. Mõjuvas lavastuses kasutataksegi oskuslikult seda kõige olulisemat aja organiseerimise ja struktureerimise elementi.

Lavastuses tekib erinevate elementide koostoimes atmosfääriline ruum, milles vaataja saab teadlikuks omaenda kehalisusest. Etendused kui füüsilis-materiaalsed artefaktid toimuvad arhitektuurilises ruumis, kuid etendusliku ja vaatajate ruumi vahele tekib performatiivne ruum, mis on pidevas muutumises. See tekib igal hetkel uuesti vastavalt etendaja ja publiku tagasiside ringile. Selle ringi tajumine on aga paljude siin mainitud muutlike elementide tõttu äärmiselt subjektiivne.

Performatiivset esteetikat esindab sageli väljenduslaadi abstraktsus ning pole kerge üheselt mõista ja kirjeldada teemasid, millega kunstnikud tegelevad. Fookus ongi performatiivsusel, tegevuslikkusel, mida iseloomustab subjektiivsust rõhutav, tajudel põhinev, fenomenoloogiline vastuvõtt. Sellistel lavastustel puudub enamasti sidus tervik, tegeldakse fragmentide ja harali otstega.

Loodud on need lavastused suuremal või vähemal määral koosloomemeetodil, mis tähendab, et prooviprotsessi alguses puudub konkreetselt piiritletud ja sidus alustekst ning lõpptulemusse on loominguliselt panustanud kõik trupiliikmed, kelle taust on väga erinev.

Käsitletud lavastuste puhul on märgata märgisüsteemide mittehierarhilisust, see tähendab, et näiteks sõna ei domineeri elektroonilise heli üle või kehaliselt väljendatu pole olulisem kui valguskiir laval. Lavastused otsivad publikuga uusi suhtlusstrateegiaid ja kui nad ei leiagi midagi uut, siis vähemalt katsetavad uute suhtlusviisidega. Huvitav on ka tähele panna, et institutsionaalses plaanis on käsitletud lavastused loonud sõltumatud kunstiasutused või iseseisvad produktsioonigrupid.

Sisuliselt võib üldistada, et käsitletud lavastused tegelevad pigem kunsti- ja teatriväljasiseste esteetiliste või struktuursete küsimustega, huvitumata eriti ühiskondlikest teemadest laiemalt (kuigi siin on üksikuid erandeid). See on juba üpris vana järeldus ja tõdemus ning midagi siin muutunud ei ole. Heatahtlik olles võib leida, et huvitutakse ühiskondlikest struktuuridest ehk siis sellest, kuidas suhelda publikuga. Aga seda ka siis eelkõige etendussituatsiooni siseselt.

Kui küsida erinevate kunstiväljade vaheliste liikumiste järele, siis on märgata, et mõned visuaalkunstnikud (näiteks Kristina Norman) liiguvad teatriväljale, aga mitte süsteemselt või hulgakaupa. Sõnateatri väljalt on liigutud tantsuväljale (Ursel Tilk, Steffi Pähn), videokunstist teatriväljale (Emer Värk), sõnateatri ja tantsu väljalt on liigutud visuaalteatrisse (Kersti Heinloo, Raho Aadla). Küll torkab aga silma, et väljapoole suuri institutsioone jäävas etenduskunstis tegutsejad korduvad. On väga väike ring inimesi, kes sellise kunstiga tegelevad. Mitme lavastuse juures korduvad loojate nimed: dramaturgidena tegutsevad Eero Epner ja Maike Lond Malmborg, kunstnikuna Kairi Mändla, helikunstnikuna Artjom Astrov ja valguskunstnikuna Oliver Kulpsoo.

 

Viited:

1 Millised need ühisjooned on, pole üheselt ja selgelt määratletav. Sellega on näiteks tegelnud Ott Karulin Sirbis 2019. aasta jooksul avaldatud kolumnis "ÜKT".

2 Tutvu töörühma senise töö tulemusega: http://www.teater.ee/teater_eestis/teatriterminoloogia

3 Vt mõne käsitletud lavastuse kohta pikemalt: Madli Pesti 2019. Viisik veniva etenduskunsti mõiste vallast. — Sirp, 17. V.

4 Lavastus on leidnud mitmekülgset kajastamist ajakirja Teater. Muusika. Kino veebruarinumbris (artiklid Valle-Sten Maistelt ja Kaja Kannult).

5 Erika Fischer-Lichte 2008. The Transformative Power of Performance. London, New York: Routledge.

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Allikas: Teater. Muusika. Kino

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: