On arusaadav, et praegusel keerulisel ajal tulebki kastist välja mõelda. Nii poodidest kui restoranidest veavad toidukraami koju kullerid, hirmkallid kokteilibaarid on otsustanud oma käsitöökokteile minipudelitesse villida ja ukselt-uksele vedada ning e-poe on avanud ka need väikeettevõtjad, kes muidu aktiivselt digilahenduste vastu võitlesid. Mängureeglid on muutunud ja see on nõudnud ettevõtjatelt kiireid ning kohati ootamatuid lahendusi.

Kultuurivaldkonnal on seejuures kõige keerulisem. Eestis on üksikud teatrid proovinud raha eest oma digilavastustele pileteid müüa, aga see pole eriti jätkusuutlik plaan – mingil hetkel tekib inimestel paratamatult virtuaalne pohmell ja ei lepita enam salvestatud lavastustega. Tahetakse teatrisse, et näha näitlejaid päriselt laval koos mängimas ning et saaks kahe vaatuse vahel kohvi ja konjakit juua. Teater on rituaal, kinos käimine eskapism ning peod ja kontserdid võimalus end argireaalsusest välja lülitada. Kodus arvuti või teleka ees istudes tiksub ikka kuklas, et peaks nõusid pesema, tolmu võtma või koeraga jalutama minema. Nii lihtsalt on, neid harjumusi juba lühikese ajaga ei muuda.

Valitsuse välgutatud punane rätik, justkui jääksid kino- ja teatrisaalid kuni sügiseni suletuks, on muidugi kultuuriavalikkuse ärevaks ajanud. Seejuures loodetakse, et vähemalt suvelavastusi ei keerata sel hooajal kinni, samuti on mõned kinod käinud välja mõtte proovida käivitada autokino. Mõttena on see muidugi romantiline, sest pakub inimestele võimaluse saada osa lääne popkultuurist – kes poleks Hollywoodi filmides näinud kedagi romantiliselt autokinos suudlemas? –, kuid reaalsuses võiks esmajoones kaaluda lihtsamaid lahendusi. Miks mitte näidata filme ikkagi, üllatus-üllatus, tavalises kinosaalis?

Pole loomulikult mõeldav, et viime kinosaali mitusada inimest, istume üksteisest mõnekümne sentimeetri kaugusel, vohmime tatti pritsides popkorni ja loome seeläbi soodsa pinnase uueks koroonaviiruse puhanguks. Keegi ei eeldagi sellist lahendust, kuid erinevalt teatritest, kus näitlejad saavad korraga olla vaid ühel laval ning päevas saab korraldada piiratud arvu etendusi, on kinol võimalik ilma suurema majandusliku kahjuta üksikud inimesed saali lasta. Toon mõned näited.

Kõige lihtsam lahendus on jätta iga inimese vahele kaks tühja kohta. Kui tuled koos kaaslasega, siis võid istuda kõrvuti, aga mõlemale poole peaks jääma siiski kaks tühja kohta. Isekohti võiks müüa üle rea, seega saaks pileteid osta esimesse, kolmandasse, viiendasse ritta. Lihtne arvutus näitab, et kui saalis on 20 rida ja reas 25 kohta, siis 500 istekohast saaks võimalusel täita vaid umbes 80. Teatrile oleks selline lahendus majanduslikult laastav, kuid kinod saaksid oma levitsükli jällegi ümber mängida. Iga film poleks kinolevis mitte kaks nädalat, vaid kaks kuud, ning igal nädalal ei jõuaks kinolevisse mitte viis-kuus uut filmi, vaid kaks-kolm.

Olukorras, kus esimesed vabaõhumuuseumid on juba avatud ning lähiajal tehakse tõenäoliselt lahti kõik muuseumid, jääb pisut arusaamatuks, miks hoitakse kinosid nii aktiivselt vaakumis. Olen enam kui kindel, et minu mainitud ideed on välja käinud kõigi Eesti kinode esindajad, kuid miskipärast pole see diskussioon veel ühegi otsuseni viinud. Hädavariandina ongi seetõttu lauale kerkinud autokinod, mis oma innovaatilise retroromantikaga paneksid ehk isegi korraks muhelema, kuid reaalsuses on pigem ajutine nišilahendus. Eriti arvestades, et kogu maailm liigub keskkonnasõbralikuma meelelaadi poole – millal näeme hoopis esimest jalgrattakino?

Soovin kõigile kinodele jaksu tuuleveskitega võitlemiseks, et ühel ilusal päeval – loodetavasti varem kui hiljem – saaksime istuda jälle kinosaalis, vaadata ühiselt suurelt ekraanilt filme ja nautida seda võlumaailma, mida ei asenda kodune teler, kümned voogedastusplatvormid ega isegi autokino.