Kriisijutuke | Ülle Toming. Aga rääkida tahaks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Hõbekajakad
Hõbekajakad Autor/allikas: Arne Ader / Loodusemees.ee

ERR-i kultuuriportaali sarjas peegeldavad kirjanikud olusid ajal, mil viirusehirm on pannud elu peaaegu kinni.

Ilukirjanduslike liialdustega koroonapäevik Ülle Tomingalt.

Passiivne keha ei tooda energiat! Minuga on jama – leban voodis kuusteist tundi ööpäevas, ei maga, võtan kaalus juurde. Millegipärast näen palju unenägusid... Kui ma ei maga, kuidas ma neid näen? Ei tea.

Lapsena olid korduvunenäoks taevalaotuses säravate tuledega kosmoselaevad. Ilmselt ei näinud ma siiski und, vaid viibisin teises galaktikas – see võis olla aastatel 1955-1960. Mulle polnud loetud ulmejutte ja ma ise ei osanud veel lugeda, tähendab, ma ei saanud neid galaktikaid ja kosmoselaevu ette kujutada või unes näha.

Praegu, 2020. aasta aprillis, olen 65aastane.

 

Lugesin mõni päev tagasi horoskoobist, et veevalaja nädalavahetus soosib suhteid, kus minu ja partneri vahel leiavad aset sügavad ja eksistentsiaalseid teemasid puudutavad vestlused. Mul ei ole partnerit – ei abikaasat, elukaaslast. Sõber on, aga tema istub oma kodus maskis ja kummikinnastes. Selline tubli mees...

Aga rääkida tahaks, mida mõtlen, tunnen ja unes näen...

Tahaks mõnelt targalt küsida, kas jumal tuli maailmale appi, et inimestel silmi avada?

Kes ütles, et inimene teeb plaane ja jumal peab naeru? Jumal ei naera meie üle kunagi, või kui, siis ainult siis kui see meid aitab.

 

Mul on mitmeid nädalaid hommikuti raske leida motivatsiooni üles tõusmiseks. Mõne aja eest oli stress alles nii väikseke, et suutsin tõusta, poes käia, süüa teha ja süüa, kuuma duši all käia ja vannis mõnuleda. Gaasi- ja veearved on paisunud ülivõrdes. Tänase seisuga istun kuumas vannis ka öösiti, kui und ei ole. Tänu sellele on vasakpoolse istmikuluu valu paremaks läinud. Aga närvikava ei taha õnnelikumaks minna.

Tekst meediakanalil: "Terrorismi riskirühma riikidest pärit inimeste arv Eestis kasvas." Millal, miks, kuidas see võimalik on? "Apteekides müüdavatel maskidel ei pruugi olla kaitseklassi." Mis, kas, kuidas, miks?

 

Suur valge kajakas lendab aknalauale ja vaatab mind imestunult – on nii ilus ilm, miks ma ei tõuse? Paar korda on ta nokaga vastu akent koksanud. Seda kardangi, et lööb akna katki. Tõusen, et hävitustööd ennetada, avan akna ja vaatan välja. Kajakas lendab hoovis parkivale luksautole, seab end katusel kenasti sisse, lastes eelnevalt katusele kajakakakalaigu.

Mu akna all kummardub umbes 60aastane mees, et võtta üles eelmise sügise kastanimuna. Võtab, annab suud, pigistab pihku ja paneb tasku.

Sinitihased on kolinud juba suvekoju, aga rasvatihaste abielupaar teeb koolibritaolisi lende mu akna taga tiibade lehvides paigal püsides ja toitu nuiates.

Annan, kuigi on juba aprill. Ehk teen neile karuteene? Tihastele karuteene?

 

Vahel võimlen. Ühel hommikul võimlesin Viive Ernesaksa ja vaimuka meestreeneri juhendamisel. Teisel hommikul püüdsin võimelda nagu üks rajaaerutaja ette näitas. Maast püsti enam ei saanud. Elan üksi, telefon oli kaugel. Tantsupedagoogi elukutsest oli siiski kasu – peale paarikümneminutist psühhofüüsilist ponnistust sain istuli ja sealt püsti. Meelde tulid ema sõnad, öeldud mõni nädal enne tema surma: "Ära ainult paksuks mine!" Vannist tulles on aga minuga vanaema sõnad: "Vannist tulles kuivata ära ka nabaauk!"

Oi, kui rumal ma olen, et seda kirjutan(!), aga midagi huvitavat, tarka ei oskagi enam mõelda ega kirjutada. Valus on. Võimalik, et väljaöeldu ongi tark väljaütlemine ja üdini aus tegu... Vähemalt ma ei häma, varja ega valeta.

Samas meeldiks mulle intelligentsete inimestega vestelda, tarku asju teha, und näha, unistada ja mõtteid kirja panna. Kolm viimast on teostatavad.

Mu esimene ämm, Heljo Mänd, on avaldanud üle saja raamatu. Ainsa preemia, Juhan Liivi nimelise, sai aga ühe mõttetiheda luuletuse eest.

Kuidas on võimalik, et need, kes meedias, räägivad seal nii palju ja ebaselgelt? Loomulikult ei saa nad teleekraanilt luuletust ette lugeda, aga...

"Tulge testi andma autoga! Kindlasti ärge tulge ühistranspordiga, küll on võimalik teil tulla siis, kui transpordi saate. Kui jääte hiljaks, mis siis! Kellaaeg on antud selleks, et ei tekiks ummikuid." (!?) "Ütleme niimoodi, et selles mõttes, ikkagist..." ja selles vaimus edasi.

Küsijad-reporterid ei oska üle täpsustada. Teleekraan on täis hooletusvigu, hääldusomapäradest "aksjad, aksjoonid, tsenaarium" ma siinkohal ei räägigi. Aga kurb on... Kui noor, kena ja ilmselt intelligentne naispoliitik ütleb "aksiis", siis mina olen kurb.

Mulle tundub, et kui piisavalt paljud räägivad piisavalt valesti, siis keeleinspektsioon tunnustab mingi aja pärast uut ja valet.

 

Maskis ja kummikinnastes mees helistab mulle sageli. Ütleb, et hakkab kohe toas jooksurajal jooksma, aga enne veel sööb ja võtab siis seitse toidulisandit... Ütlen, et ärgu nii paljusid küll võtku ja ärgu peale sööki jooksku, aga tema jätkab juttu... Küsib, mis ma unes nägin? Olen talle tänulik ja räägin ära. Ütleb, mis telekast tuleb. Minu telekapult on juba kolm aastat katki ja ma pean püsti tõusma, et kanalivahetuseks teleka juurde minna nuppe vajutama. Samas on see sportlik tegevus, et end lebamise ja unenägude vahel maast lahti saan. Jah, ma vahel magan ikka ka ja seda teleri taga. Siis ehmun üles unenäo tõttu või mõttest, et ma ei tea, kui palju viirushaigeid juurde tuli.

 

Kuhu elu nii ruttu kaob? Kes ma olen? Tantsupedagoog, tantsija, laulja? Artiklite ja raamatute kirjutaja-kirjanik? Näitleja? Praegu ma enam ei tea. Unenäos nägin, et olen liblikapüüdja ja samas unenäos oleks ka justkui kapsaid smoorinud ja laulnud.

Kirjutasin Sten Teppanile, et ehk oleks võimalik raadios ka mõnd minu lauldud laulu lasta, et paar-kolm on päris normaalsed ja ERRi fonoteegis juba 1976. aastast. Mulle ei vastatud. Nojah, ega tema peagi teadma, et laulan normaalselt. Ega ma ole ju enne kunagi kedagi sellise kirjaga tülitanud ka... Aga aega hakkab nagu väheks jääma... Tunnen, et hääl hakkab minema vanainimese omaks. Ei, hääl ei ole veel nii spetsiifiline kui armsate vanamemmede hääl, kes Vikerraadios õnnesoove edastavad, aga teel sinnapoole.

Elan üle. Ma olen üle elanud palju asju, mis tagantjärele mõeldes mitteüleelatavad tunduvad... Aga näe, siin ma olen! Kortsulisem, kogukam, vaesem, üksikum. Viimast eriti praegu.

Üks valge kass Smelõi ootab igal hommikul esimese korruse akende all oma üleni musta sõpra, kelle nimi on mul meelest läinud. Midagi inglisepärast oli vist. Must prantsatabki esimese korruse aknast õue. Tervitavad kasside moodi ja jalutavad kuskile.

Ühel hommikul jalutasid kaks kajakat külg külje kõrval mööda autoparklat justkui armunud!

 

Tahaksin minna maakodusse Rakverre, aga bussiga (need vist ei sõidagi?) ei taha viiruse pärast, autot pole, häid sõpru pole. Tore on, et viimaseid ei ole, kuigi auto on mõnelgi sõbral, muidu, mine tea, ehk keegi nakataks mind või saaks ise nakkuse.

Kell on 12 ja toimub järjekordne AK infotund. Saame teavet koroonatrendi kohta. Ekraani all jooksevad tekstid, milles heliloojate liit ja heliloojad soovivad riigitellimusi ja riigipalka!? Tallinn annab teada, et soovib välja vahetada Tammsaare pargis olevad "ebaõnnestunud pingid".

Tähtis on see, mis oma ihule lähemal.

Periood, mil jalutasime Euroopas riigist riiki ja rääkisime ilusaid kõlavaid sõnu, sai nüüd läbi. Peaks olema selge, et "rongiteele" ja "tunnelile mere all" ei ole mõtet raha raisata. Ja paljule muule. On tähtsamaid asju!

Otsustame, mida meile tõesti vaja on ja mida mitte. Ja kui palju suhkrut varume, ilma et meile trahvi määrataks. Ühendkuningriik poleks euroliidust lahkunud, kui tundnuks liidu toetust – kas või selles, et mitte vastu võtta migrante. Jah, nii see läks (nagu laulab Georg Ots, kuigi teises kontekstis), nii ta läks – UK. Tal on tulnutega juba praegugi palju tegemist...

Samas – meie ilma euroliiduta hakkama ei saaks... Meie elame väga heas ja väga halvas geograafilises paigas – kaks ühes.

Maailm elab edasi, kui oleme normaalsed. Aga paljud ei ole. "Rannamaja" ja meediaklatš, fotošopitud klantspildid, lodevus, staarikesed, eetikakriis, ülekohus, ületarbimine, häma... Inimene, ava silmad ja ärka! Toitu sai koju tellida juba nõukogude ajal, taksot samuti, kuigi toit oli kesisem ja takso haises tihti bensiini järgi. Ilus seksikas pesu ja riietus olid varietees olemas juba nõukogude ajal, tuntud ning kunstiajalukku läinud teatrikunstnike looduna. Jah, masstoodangus seda polnud.

Kas on ikka vaja autosid ilma autojuhtideta või autojuhtidega, kes juhivad uhkelt uhket autot teiselt mandrilt? Kui hakkame elama mingil teisel planeedil, siis istuks autojuht seal ja teie lapselaps, kellest on saanud Maa peal vanaema, istub uhkelt (või pelglikult?) sellises autos ja palub jumalat.

Me elame võlgu, tarbime ja eputame. Mina õnneks pole võlgu! Aga ega mul ei ole ka midagi, on ema jäetud kahetoaline hruštšovka korter ja tädi jäetud vana, väike ja armas puumaja Rakveres – minu suvekodu.

 

Maailm hingitseb ja röögib valust... Selles maailmas on paljud inimesed tundnud lõbu, et ussinahast saapad olid täna 20 protsenti odavamad ning uued automudelid "kiirendavad jälle kiiremini". Selge on, et maailmas luuakse mõttetusi ja eelkõige teevad seda need, kel pole oma rohket raha kuhugi panna ja selleks, et ENDALE raha hiljem juurde saada.

Tore, et pankadel läheb jätkuvalt hästi, sest kuidas me ilma nendeta saaksime laenata, et maksta ja elada!!!

Aga – võlgnik on manipuleeritav...

 

Mul ei ole neid lugematuid riide-kinga-kotipoode ja kärmeid autosid vaja läinud. Laenu ei võta ning ületarbimine ei ole minu ala... Aga... Rakvere majakestki ei suuda remontida... Jah, ega ma ole kunagi rikas olnud... Kas olen olnud loru – mitte tööl käinud, laiselnud? Ei ole! Olin 34 aastat ülikooli õppejõud... Ei joo ega suitseta, ei pea pidusid, ei osta kasukaid või kulda.

Nüüd olen riskigrupp, eakas, pensionär, kes saab hakkama...

Heljo Mänd joob iga päev smuutit, milles midagi idandatut, banaan ja miskid hapukamad marjad-õunad. Õhtul joob Tiibeti piimaseent. Kirjutab või dikteerib oma mõtteid.

Minu sõbranna ema sõidab iga päeb toas velojalgrattal, lahendab ristsõnu ja sudokusid. Rakveres elav täditütre mees on tegus ja asjalik ning lumivalgete lokkis juustega... Nad kõik on nii tublid, targad ja tegusad oma üheksakümnendates.

Ma ka püüan sinnapoole.

 

Nägin jälle seda unenägu, kus kukkusin bussis ühe valge särgiga musta mehe vastu ja määrisin huulepulgaga ära tema rinnaesise. Pakkusin mehele särgi rikkumise eest raha – Eesti kroone. Algas lärm, sest keegi ei teadnud sellist raha ega sellist maad, kust selline raha pärit oli! Sõitsin oma bussipeatusest mööda ja ei leidnudki enam koduteed...

Mäletame, et nädalate jagu tagasi näidati teleris hiinlast, kes tegi seda, mida ta süda ütles! Meie apteekidel ei öelnud südamed midagi, kui üüratutes kogustes meie varusid ära müüsid. Või ei olnud seadust, et nii palju müüa ei tohi? Süda ja seadus? Südameseadus.

Meil elav iraanlane tõi viiruse oma isamaalt meie bussijaama... Jah, ta oli tubli, kutsudes kohe endale kiirabi. Meie juhid ja spordijuhid lasid välismaalt Saaremaale tuua külakostiks viiruse. Miks? Majandus ja äri, planeeringud, broneeringud, kahjum, muud ei ole pikka aega kuulda olnudki.

Eks see viirus oleks tulnud nii või teisiti, aga faktid on faktid.

 

Aktsioon "Talendid koju" toimus küll aastate eest... Kas talendid tulid juba?

Võin ju olla nii loll, et küsida, miks paljud arstid ja medõed on välismaale (eelkõige Soome) tööle läinud? Kui vastatakse ausalt, siis tean seda vastust ja küsin selle peale jälle, miks? Meie pensionärid, kes saavad iga kuu kätte 450-550 eurot, tahaksid olla Soome pensionärid, kuigi aprillis pension tõusis (sain kätte 36 eurot rohkem).

Kas oleme oma pidevate vahetuste, ümberkorralduste ja kolimistega, innovatsiooniga ning Hiinast importimistega jms. jõudnud viie rikkaima riigi hulka? Ei ole. IT-sektor ei ole midagi edukamat, kui mujal maailmas. Kas rõõmustame, kui saaksime esimesena maailmas ID-kaardi asemel kõik kodanikud kiibistatud? Paljud, jah, kahjuks!

Pisike Eesti planeedil Maa küll arvab, et prügikoristusaktsioon "Teeme ära" muudab elu. Tegelikult on see elementaarne, et oma sodi ära koristame. Eesti kaubanduses, ÄRIS tekitatakse aga sodi edasi: ostad marineeritud kalatüki – müüa asetab selle plastkarpi ja siis veel kilekotti. Jah, saan aru, et ajalehepaberisse ju kala ei keera.

Aastal 2020 valmistatakse aga hoopis kaitsemaske.

Edukad oleksime siis, kui sodi teisele planeedile viiksime, SELLELE, KUS MINA  LAPSEPÕLVES EHK VIIBISIN... Aga siis reostaks me ju teist planeeti! Kui suudaksime sodi kullaks nõiduda (sealhulgas puhtaks veeks, sest nimetatu ongi mingi aja pärast kulla staatuses, kallim kui kuld), siis oleksime edukad!

Armas Eesti, kuidas me hakkama saame? Jah, ilma õhu, vee, toidu, elektri, hariduse, meditsiini ja kultuurita, eduka ning targa majanduseta ei saagi...

Armas Eesti, sa ei pea kinni maksma kõike – vali hoolega ja targalt!

Meid on vähe... Julgeme ja tahame lugeda Eesti põhiseadust ja tegutseme sellega vastavuses! Mõtleme, teeme ja loome mittemõttetusi ja ärme tee valesid otsuseid. Alati on võrdsed ja võrdsemad... Ausust, avatust ja võrdsust ei saa Eestis olema, ka maailmas mitte.

Mida loodate, et Eesti edulugu sisaldab, kui ta nimetatuid ei sisalda?

 

See öö oli jälle üsna kohutav. Unenägudest sain lohutust, seal olid mu surnud ema-isa, ja mu kaks koera... Vahel on õnne rohkem ja näen kohe kõiki...

Hommikul aknast välja vaadates nägin, et kastanipungad on kohe puhkemas, tihane mängib jälle koolibrid ja valge Smelõi oli saanud uue musta-sinise kaelarihma.

Kuulasin raadiost oma kunagise õppejõu Kuulo Kutsari vastuseid viiruse, kaitsemaskide ja desinfektsiooni teemadel. Rääkis nii rahulikult ja selgelt.

Olin harjunud kuulma segast juttu maskidest, isikukaitsemaskidest, kaitsemaskidest, meditsiinilistest ja "muust sellistest maskidest", sealhulgas tolmumaskidest ja muudest maskidest.

Mäletan, et mu magistritöö juhendajale professor Lea Tormisele meeldis sõnaleid "kehamask". Kahjuks ei olnud see minu väljamõeldis, vaid Linnar Priimäe.

Võimlesin, jõin kohvi ja valmistusin poodi minekuks. Panin selga kena kehamaski, mis mind peenemana paista laseb... Näo ette panin kosmeetikafirmast ostetud maski, mis maksis 29.90.

Maskis ja kinnastes mees kinkis mulle selle. Ei tea, ehk leian temas endale isegi hea sõbra? Loota ju võib.

Ja pole vaja karta, et oleksin lapsepõlves teises galaktikas ringi jalutanud, või siiski?

Mäletan, et kunagistes loengutes Tallinna Ülikoolis ütles dr. Heino Tiik, et kriisiolukorras vallandub igal kuuendal-seitsmendal inimesel nendele omane  psüühiline häire. Nii, et oskame märgata!...

Mina kutsun üles hoolitsema eakate ja vanainimeste eest, aga veel rohkem  nooremate, noorte ja laste eest. Olen kindel, et sellele ettepanekule kirjutaksid alla kõik vanemad inimesed, kel lapsed, lapselapsed, lapselapselapsed...

 

Ülle Toming (65) on tantsupedagoog (1983-2015 TLÜ; 1989-1999 Tallinna Balletikool), kultuuriajaloo magister (1999) ja endine varieteeartist (baar-varietee Tallinn 1973-1993). 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: