Maarja Merivoo-Parro: seemnel on ainult üks võimalus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: David Kovalenko/Unsplash

Kõik, kes praegusel ülerahvastatuse ja looduskatastroofide ajastul võtavad nõuks igasuguguseid majanduskriise ja pandeemiaid trotsides ise järglasi saada, evivad ka südames ilmselt väga suuri lootuseid helgele tulevikule nii nende oma ihuvilja kui kogu inimkonna jaoks, rääkis Maarja Merivoo-Parro Raadio 2 kultuurikommentaaris "Maarja Varia".

Rohenäppudel on olnud tihe kevad – aianduspoed ei jõua kraami nii palju ette kanda, kui inimestel on vaja ära osta, et oma aknalaual või rõdul või maja ümber puhkevat kuitahes suurt või väikest loodust isiklikuks Eedeni aiaks muuta. Räägitakse, et senisest enam tunneb rahvas huvi kõige vastu, mis vilja kannab. 

Need, kelle pangakontol rohkem nulle, tahaks hea meelega osta selliseid puid, mis maha pannes kohe pirne ja kirsse ja ploome kandma hakkaks. Kui ilmneb, et pakutavas sortimendis on küll siredad ja tublid pirnipuud, kirsipuud ja ploomipuud olemas, aga et neil tuleks lasta  mõnda aega oma aias koduneda ja sealse mulla peal jämedamaks ja tugevamaks kasvada enne kui suur saak tuleb, olla mõned kunded siiralt üllatunud ja lisavad selgituseks mingi variatsiooni eesti filmiklassika sekka kuuluva filmi  "Siin me oleme" ühest kuulsamast fraasist: "Ütle, et oleme Tallinnast! Ütle, et me maksame!"

Eks see ootus, et raha eest saab loodust võibolla tõukub pisut asjaolust, et raha nimel iga päev hävitatakse loodust ja kooslusi. Inimeste vaikimisi kasutatav loogika võib olla midagi säärast, et kui raha saamiseks tehakse sageli ja kõikjal imekärmelt ökotsiidi, siis raha eest võiks sama imekärmelt ka vastupidist saada. Aga nii lihtne see paraku pole. Loodus ei tööta üheksast viieni ega võta ületundide eest lisatasu. Looduses olevad kooslused ja vastastikmõjud on geniaalsed ja tasakaaluseisundit otsivad ja neil kulub aega, et tühja koha peal end uuesti lahti rullida. 

Mulle väga meeldib juba mitmendat aastat trendikas olev koosluse toetamise kampaania, millega kaasaminejad niidavad oma muru senisest vähem. Teate küll – grow, don't mow ja putukatel ja tiivulistel on teie aias rohkem toitu ja olgugi, et Eestimaa loodusel pole just parimad ajad, saate oma aiast teha tõelise Eedeni, kus elu keeb.

Tõepoolest ei ole tarvis iga vaba hetke mööda õue suure raudkolakaga ringi müristada, vaid selle asemel nautida kasvõi võilillede plahvatust. Kollaseid õisi täis muru on üks võimsamaid jõu ja ilu numbreid, mis igal koduomanikul täiesti tasuta käes. 

Hope Jahren kirjutab oma äsja eesti keelde tõlgitud ja Varraku välja antud raamatus "Laboritüdruk" muu hulgas päris pikalt ka seemnetest. Sellest, kuidas seemned oskavad oodata seda õiget hetke, mil soojus, niiskus, valgus ja veel mingid X-faktorid on ideaalsed.

Mõni seeme ootab aastaid. Kirsiseeme võib oodata sada aastat enne kui võtab selle riski, et hakkab kasvama ja laseb enda sees oleval idul välja sirutuda ning asuda kahes vastupidises suunas kasvama – varrega päikes poole ja juurega sügavustesse. 

Pole ka ime, et selle sammu astumine ei ole lihtsamate killast – igal seemnel on ju täpselt üks võimalus ja kui ta seda kasutab, on igasugune potentsiaal läinud ja alles ainult reaalsus, mis võib tähendada pikka tulevikku puuna, või lühikest tulevikku miskina, mis tahaks olla puu, aga ometi ei saa selleks eal.

Enamus seemneid ei saa puudeks, kuigi Jahreni arvates võiksime me metsas jalutades lisaks kõrgetele latvadele imetleda ka oma jalge alla jäävaid tuhandeid ootel olevaid seemneid, kes on tema jaoks ühtviisi elus. 

Seemne otsus annetada end toitaineks idule on küll dramaatiline, aga Jahreni arvates on kõige hirmuäratavam risk hoopis see, mille võtab enda kanda esimene juur, kes leidma vett ja idu ankurdama, mis omakorda tähendab, et taimel pole "enam mitte kunagi mingit lootust (kui tahes õrna) paigutada end ümber kuhugi, kus on vähem külm, vähem kuiv, vähem ohtlik. Ja nii on, et ta peab vastu seisma külmale, põuale ja ahnetele lõugadele ilma vähimagi põgenemisvõimaluseta. Tillukesel juurealgel on ainult üks võimalus  ära arvata, mida võiksid tulevast aastad, aastakümned – või isegi sajandid – tuua sellele mullalapikesele, mille peal ta kükiab. Ta hindab hetkel olemasolevat valgust ja niiskust, otsib abi oma programmidest ja siis sõna otses mõttes sööstab tundmatusse."

Eks laiemas mõttes teeme seda ise ka. Kõik, kes praegusel ülerahvastatuse ja looduskatastroofide ajastul võtavad nõuks igasuguguseid majanduskriise ja pandeemiaid trotsides ise järglasi saada, evivad ka südames ilmselt väga suuri lootuseid helgele tulevikule nii nende oma ihuvilja kui kogu inimkonna jaoks. Kuidas need erinevad käibel olevad utoopiad ja düstoopiad päriselt realiseerivad või mitte, näitab aeg. 

Kui tahate end neis vestlustes kodusena tunda, siis rahvusringhäälingu tänavune keskkonnakuu filmiprogramm on suureks abiks. ETV2 ekraanilt on juba läbi käinud palju head ja huvitavat. Sel nädalal jõuab kätte just nimelt seemne teema: neljapäeval linastub dokumentaalfilm "Seeme – rääkimata lugu" ja Novaatoris ilmub usutlus Maailma Seemnepanga juhiga. 

Kui oled üks neist, kes tänavu aianduspoodidesse reide korraldanud on või oled saanud vanaemalt pojengi istiku või lihtsalt meenutad hea sõnaga seda, kuidas lapsepõlves sai vahepalaks jänkuoblikaid nositud, siis viska üle kogu ERR-i toimunud keskkonnakuu parimatele paladele silm peale, et uued mõtteidud leiaksid Su peas viljaka pinnase. 

Täpselt nädala pärast ongi käes kauaoodatud juuni ja Eesti looduse suur õitseng. See tähendab, et Maarja Varia lehvitab ja soovib ilusat suve. Puhka hästi ja põhjalikult!

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: