Kadri Kõusaar: kõrb on hinge leidmiseks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kadri Kõusaar
Kadri Kõusaar Autor/allikas: Harri Rospu

Teater. Muusika. Kino juuninumbris: Peeter Sauteri ja Donald Tombergi intervjuu Kadri Kõusaarega.

VASTAB KADRI KÕUSAAR

 

1.

 

Vestleme Kadri Kõusaarega, kes peaks Jordaanias filmima oma "Surnud naist", aga istub hoopis kriisiaegses Tallinnas. Oma kaks poissi on ta viinud siiski lasteaeda, kus käib kohal kolm-neli last. Hea variant kõigile, sest nii saab Kadri tööd nokitseda. Abikaasa Martin on Londonis koroona lõksus  ja  saab tulema siis, kui lennuliiklus taastub.

 "Surnud naine" on tööpealkiri, rõhutab Kadri. Algne stsenaarium oli flirt Jim Jarmuschi "Surnud mehega", mis on Kadri üks lemmikfilme. "Surnud naine" on siis sarnaselt Jarmuschiga eksistentsiaalse allhoovusega — Rootsi naisajakirjanik röövitakse Siinai kõrbes, ent ühega palestiina röövlitest tekib hoopis siiras armulugu. Egiptuse, Maroko ja Jordaania kõrbetes on Kõusaar käinud hulkumas korduvalt.

Annan uksekella ja Kadri ilmub veidi äreva näoga uksele: "Kuidas sa alt sisse said?"

"Üks tüdruk tuli parajasti."

Selgub, et altust hoitakse kiivalt kinni, sest hulgus — puhtamat ja soliidsemat sorti — oli maja pööningule elama asunud ja selle kenaks toaks sisustanud. Episood on pannud Kadri mõlgutama mõtteid võimalikust lasteraamatust, mis räägiks tüdrukust ja hulgusest (mulle meenub Chaplin). Kadri teostesse sublimeerub teda ümbritsev ja puudutav elu.

 

Räägi lasteraamatust. Mina hakkasin kirjutama lasteraamatuid, kui lapsed väikesed olid. (Lapsed on nüüd suured, aga kirjutan inertsist edasi. See on nagu uute laste igatsus.) Ma kirjutasin oma lastest või püüdsin lasta neil rääkida, sinu raamatu peategelane on tüdruk. Seega sina ise väiksena?

Jah. Mulle on ikka meeldinud sellised kastist väljas ja vaprad tegelased. Need, kes otsustavad ja kõnnivad omapäi, mitte karjas. Aga jah, see siinsamas juhtunud episood kodutuga pani mõtlema. Päeval matkas ringi, suur seljakott seljas, õhtul asutas end magamiskoti ja madratsiga magama. Vetsus käis ehituste juures asuvates kabiinides. Kodutute varjupaika ei tahtnud minna, sest sealt võib saada koroona — liiga palju rahvast ja räpane. Kui majavanem ta avastas, käskis ta mehel muidugi kohe lahkuda. Korteriühistu meililistis tekkis paanika... Samas kedagi ta seal pööningul ei ohustanud. Mina oleksin lasknud tal seal edasi elada, vähemalt eriolukorra lõpuni... 

Esimene lause on juba olemas: "Oli kord eriolukord...". 11-aastane Pipi-ealine tüdruk hakkab talle toitu viima, lubab enda juures käsi pesta. Tekib sõprus. Arstidest vanemad (minu märkus: nagu Kõusaare ema) on pikad päevad tööl ega tea hulkurist midagi. Lõpuks asi selgub, tüübil palutakse lahkuda. Kodutu läheb ja kaob igaveseks, telefoni tal pole, pärit on ta lastekodust, ei ühtki sugulast ega sõpra peale väikese tüdruku.

 

Jälle üks armastuslugu. Hulkur Rasmus. Kirjuta ära.

Kirjutan.

 

Ja tee film. Aga lähme sinu Pipi-lapsepõlve. Sa sündisid Pärnus.

Jah, meil on seal suvekodu, ema on sealt pärit. Kasvasin ikka Tallinnas. Käisin 7. keskkoolis, mis minu keskkooliajal muutus Inglise Kolledžiks.

 

Praegu on kõva kisa katsete ümber.

Jah. Vanemate ülespuhutud paanika. Minu suhtumine on see, et drillimine on ülearune, aga lapsel võib lasta proovida. Kui saab sisse, tore. Kui ei saa, ei juhtu ka midagi. Eestis on õnneks väga head tavakoolid. See pole Inglismaa, et hea haridus on ainult kalli kinnisvaraga eliitrajoonides või erakoolides, kus saab jutule alles pärast vanemate palganumbri kinnitust. Meil saab Lasnamäe geenius vähemalt võimaluse proovida.

 

Teismelisena mässasid?

Alkot-narkot polnud, aga mingid kutid olid ja õppeedukus hakkas keskkoolis kannatama, sest ma töötasin nii raadios kui ajalehtedes vaat et täiskoormusega ajakirjanikuna. 12-aastaselt hakkasin lasteajakirjadele koomikseid ja jutukesi tegema, 13-aastaselt sain Top-Raadios oma saate. See oli tegelikult mu kunstiringi õpetaja kaudu — otsiti lapssaatejuhti ja ta soovitas mind. Kui Makarov pankrotti läks, kutsuti mind ja paljusid teisi Topist Raadio Kahte edasi.

 

Lapsgeenius?

No ei tea. Tegin intervjuusid. Algul lastesaateid, hiljem täiskasvanutele. Vahel tegin öösaateid, tasuta. Praegu vaatan, et küll ikka ekspluateeriti. 

Siis tuli Cafe Duo. Talk-show, mida jagasin Tiina Kaalepi ja Reet Linnaga. Jaotasime nädalad ära. Olin neliteist või viisteist. Kippusin domineerima, sest teised ei viitsinud eriti teha. Kutsusin külaliseks neid, kes mulle meeldisid. Kirjanikke, kunstnikke, advokaate, heliloojaid... Tegin alati meeletu eeltöö, Google'i eellane Alta Vista aitas materjali otsida. Samuti oli Eesti Raadios tuntumate persoonide kohta ajaleheartiklite arhiiv.
            Hiljem olen mitu ajakirjanikku koju saatnud, kui on selge, et nad pole viitsinud isegi viit minutit guugeldada.

 

Mida pead oma meeldejäävaimaks artikliks?

Ühele Ekspressi ajakirjanikule tuli info, et otsitakse tüdrukuid strippariteks ja prostituutideks Saksamaale. Ma siis pidin näitlema huvilist ja üritama tüüpidelt küsida, kas see, et ma alaealine olen, probleeme ei tekita. Kohtusime toonase "Metropoli" kohviku ees Vabaduse väljakul. Esinesin muidugi varjunimega, peas tume parukas ja seljas sõbrannalt laenatud riided. Diktofon oli käekotis ja pidin valvsalt kella jälgima, sest poole tunni pärast pidin kassetti pöörama. Muidu oleks klõpsakas kuulda olnud. Teleobjektiiviga fotograaf passis eemal põõsas, seal kus praegu vabaduserist...

 

Praegu sa raadiosaateid ei tee?

Viimati tegin vist 2014 Klassikaraadiole ühe "Fantaasia". Pärast emaks saamist vist pole teinud jah. Samas olen selle lapsepõlve ja nooruspõlve eest raadiotele väga tänulik, sest nii kujunes välja mu muusikamaitse. Tavaline popmuusika ei köitnud mind kunagi. Õige ruttu toimus liikumine atmosfäärilisema klassika, jazzi ja maailmamuusika juurde. Osalesin ka kõikidel "Jazzkaartel" pressikaardiga ja panin kõrva taha, mis aga sain. Üks vingemaid muusikaelamusi on mul siiani 2011. aasta "Jazzkaare" raames toimunud "Punkt-festival", kus mu norra lemmikud, helivõlur Jan Bang ja trompetist Arve Henriksen remiksisid Veljo Tormise koorimuusikat.

 

Mida sa praegu kuulad?

Uusi lemmikuid ammutan BBC 3 maailmamuusikasaatest "Late Junction". Ja eks ma jälgi vanu lemmikuid, näiteks plaadifirmat ECM, et mis nad välja annavad. Spotify on ka tänuväärne programm, mis söödab su kuulamise ajaloo põhjal ette, mis võiks veel meeldida. Soundcloud samamoodi.

Mul on vaikuse kuud ja siis aktiivsed kuulamismaratonid.

Uue filmi "Surnud naine" oletatav playlist on muidugi ka olemas. Mul on kõikide filmidega olnud nii, et mida stsenaariumi kirjutamise ajal kuulan, see ka muusikaks saab. Muusika ja heliline kujundus on ääretult oluline ja ma ei saa aru neist, kes on juba pildimontaažis ja ikka ei tea, milline võiks olla filmi heliline iseloom. Ütlevad heliloojale, et "tee midagi".
            Mul pole veel olnud privileegi töötada päris originaalmuusikaga. See on kallim, kui osta õigused juba olemas olevale muusikale või kohandada seda ümber koostöös autoriga. "Surnud naises" teen koostööd Rootsi helilooja ja multiinstrumentalisti BJ Nilseniga, nagu ka "Kohtumõistjas".  Loominguline väljakutse on põimida kokku veidi õudu tekitav lääne elektrooniline ambient ja Lähis-Ida lüüriline uud — selleks kasutan vist Tuneesia uudivirtuoosi Anouar Brahemi.
            BJ on ääretult andekas, ta on ka avaldanud ühise plaadi oma endise elukaaslase Hildur Gudnadottiriga (keda laiem üldsus teab kui "Jokeri" ja "Tšernobõli" muusika autorit) ja varalahkunud Jóhann Jóhannssoniga.
            Mul ei ole filmi muusikale teistsuguseid kriteeriume kui sellele, mida ma mängiksin Klassikaraadio "Fantaasias". Meeldib õhulisus ja peenus, see, kui on tunda mitut tasandit. Jälestan plekist kõla. See on elektroonilise muusika puhul suurim väljakutse, et helimaastikud oleksid sujuvad, õhulised, paraja intensiivsusega, kuid mitte plekised.

 

Muusikakoolis oled vist ka käinud?

Jah. Õppisin viiulit. Aga ma ei lõpetanud, sest ajakirjandushuvi tuli nii massiivselt peale. Polnud aega harjutada enam. Samas, muusikakoolist on pärit armastus klassikalise muusika vastu.

 

Tarantino on vist midagi sellist rääkinud, et alguses tal ongi muusika...

Jaa, kindlasti. Mul on ka alguses muusika. Kogu idee või stsenaarium võib jooksma hakata väga konkreetsest muusikapalast.

"Magnust" monteerides olime jõudnud surnud punkti. Film on koos, aga tundub, et ei tööta. Ei oska öelda, mis on valesti. Olime Lasnamäel monteerija kontoris. Ütlesin: "Kuule, ma jään ööseks siia. Kui sa hommikul tagasi tuled, on muusika peal."

Oleksin saanud diivanil paar tundi magada, aga terve öö kuluski muusika peale. Hiljem helimontaažis muidugi helidisainer aitas üleminekuid siluda, ent asi jäi paika sekundi pealt.

 

Kadri on tellinud tai sööki ja kuller saabub. Leppisime juba varem kokku, et kumbki maksab oma osa, ja õnneks oli mul meeles kümnekas kaasa võtta. Ma joon kaasa võetud odavat pakiveini, mis on valatud väikestesse lapikutesse, ja vett peale. Selle tulemusel olen vindine. Kadri ise ei joo, aga minu joomisest ei tee välja. Ütleb, et tal on õhtuks üks parem vein, aga varsti läheb lasteaeda lastele järele ja ei joo.

Kadri kallab mulle tai suppi. Isu pole, aga supp on nii hea, et isu tuleb.

"Panen sulle riisi ka?"

"Kas see käib riisiga," ei tea ma tai supist midagi.

"No proovi, kuidas sa tahad."

Sööma hakates meenub, et ma olen seda söönud küll.

 

Ma uurisin Hardi Volmerilt sinu kohta ja ta rääkis loo, kuidas te olite mingil "Berlinale" vastuvõtul hotellis ja sinna tuli lift otse allkorrusele. Volmer seisis, klaas käes. Liftiuksed avanesid ja kuldses valguses seisid sina pikas kleidis, kahel pool hallipäised rootsi produtsendid, valged sallid mõlemal maani ripakil. Volmeril vajus suu lahti ja ta sai aru, et võib mõne produtsendiga paar õlut juua, aga see jääb jutuks sinnasamma ega jõua kuhugi. Siis ma mõtlesin, et suhted, jah, seda nagunii, aga kas raha leidmiseks tuleb produtsentidega magada. Nagu me nüüd Me Too valgel kuuleme.

Keegi ei anna sulle raha sellepärast, et sa oled sarmikas või et sinuga on hea käia kokteilipidudel. Seda nimetatakse festivalilõksuks. Seal ongi selline ekstaatiline meeleolu, et oh, kui lahedad ideed sul on, teeme koostööd. Aga siis läheb kaks nädalat mööda ja inimene ei vasta su meililegi.

Weinsteini (ja temasarnaste) juhtumite liiga on midagi muud — räme seksuaalne ja vaimne ahistamine, millega mina õnneks kokku puutunud pole. Mind ehmatas kõige rohkem Salma Hayeki essee New York Timesis, kus ta kirjeldas, kuidas Weinstein teda kõikvõimalike siivutute ideedega pommitas, ähvardas "Frida" rahastuse katkestada ning sõimas ja alandas ka Julie Taymorit, filmi lavastajat. Hiljem kandideeris "Frida" kuuele Oscarile, ent Weinstein ikka ei vabandanud...

Rahastus käib Euroopa autorikinos tavalisi kanaleid pidi — rahvuslikud ja eurofondid. Mis on pahatihti täis ametnikke, kelle jaoks oma mugavus ja turvalisus on olulisem kui loomingulised riskid, ebatavalised või poliitiliselt skandaalsed projektid jne. Eks alati ole keeruline see, kui kulged standardist väljas. "Surnud naise" rahastamine on võtnud umbes seitse aastat, esimese tooriku kirjutasin juba 2012. Küsitakse: miks huvitub Eesti autor mingist Lähis-Idast ja kõrbest, miks sa Eesti asjadest filmi ei tee.

 

Miks sa siis ei tee? Miks sind huvitab kõrb?

Kõrb hakkas mind huvitama kohe, kui ma sinna esimest korda reisisin, 25-aastaselt Saharasse, Egiptuse ja Liibüa piiril asuvasse Siwa oaasi...

Kõrbes on mingi seletamatu ajatus, igavikulisus. On üks vanasõna, vist tuareegide oma: Jumal lõi veega maa inimestele elamiseks, aga kõrbe hinge leidmiseks. Ja nii see vist tõesti on. Kõik mõjub seal teistmoodi, võimendatult. On alles ainult see peamine; üleliigseks — ei füüsiliselt ega vaimselt — pole ressurssi. Loomulikult ma adun, et mul on kõrvaltvaataja, turisti pilk. Kõrbes päevast päeva elada ja hakkama saada oleks midagi muud ja kõike muud kui romantiline.

Arvan, et "Surnud naine" on mu esimene kõrbefilm. Tõesti, see on alles algus. Mind on huvitanud näiteks selline naine nagu Isabelle Eberhardt. Uskumatu tegelane, sündis 1877. aastal Genfis, suri kõigest 27-aastasena üleujutuses. Teda ei huvitanud Euroopa seltskonnaelu, klatš ja ballid. Ta õppis ära araabia keele, astus islamiusku ja rändas Marokos ja Alžeerias. Võeti isegi sufi ordu liikmeks, kuigi kohalikud said aru küll, et tegu on naisega. Kuid neid liigutas see, et ta siiralt huvitus nende kultuurist.

            Filmi-ideede kohta ütlen ma nii, et filme tuleb teha sellest, mis kirge tekitab. Idee valib sind, mitte vastupidi. Kui huvi ja lähtepunkt on siiras ja teemaga on ka mingi isiklik kokkupuude, siis milles probleem. Palju tobedam ja tulemuslikult igavam on ideid pastakast välja imeda.

 

Sa oled siiski palju välisraha leidnud.

Ah, "Magnusega" mul lihtsalt vedas. Sain ühel Londoni peol juhuslikult tuttavaks Donaliga, iiri ja india päritolu algaja produtsendiga. Tal oli parajasti väga raske periood, depressioon, tahtis pead selgeks saada ja lihtsalt metsas jalutada. Kutsusin ta siis Eestisse. Jalutasime Soomaal ja Lahemaal. Käisime külas taimetark Mercedes Merimaal Pärnumaal ja Kaika Laine juures Antsla lähedal ja Aapo Ilvesel Räpinas.  Reisi lõpus ütles Don: "Kui sa suudad 60 000 taalaga oma filmi ära teha, siis mul on see raha olemas. Tee!"

See oli ikka välk selgest taevast. Selgus, et Donal tegeles hobi korras hobuste võiduajamiste kihlvedudega. Ja talle oli sattunud paar erakordselt õnnelikku tehingut. Kui neid poleks olnud, ja Donali usaldust ja riskivalmidust, siis poleks "Magnuse" filmi ja ma kulutaksin siiamaani selle ideega filmifondide uksi. 

Helistasin siis kohe Aet Laigule ja pakkusin talle tegevprodutsendi kohta. Ka Aetile oli see esimene suurem projekt. Olime enne teinud harjutamiseks koos ühe lühika. Ja "Magnuse" ideed olin ka testinudenne lühifilmina.

 

Ja tegitegi selle rahaga ära. Kas midagi tagasi ka saite?

Eih. Me oleksime kõik tagasi saanud ja kuhjaga veel, kui kohtuprotsessi poleks olnud.

 

Kohtuotsus keelas Eestis näitamise. Mujal ju tohtisid. Pealegi olid Cannes´i ametlikus programmis.

Kohtul oli küll reaalselt võimalik keelata vaid Eestis, aga Euroopa Liidus võib iga liikmesriigi piirangut rakendada ka mujal. Juriidiline nüanss oli hoopis see, et produtsent Donalit polnud kohtusse kaevatud tema kodumaal Inglismaal. Seega tema kui õiguste omanik sai vabalt filmi linastuslubadele allkirju anda. Eesti kohus keeldus sellest lõpuni aru saamast. Kõik oli üks segapuder — kes on stsenarist, kes on režisöör, tootja, kaastootja, levitaja. Kuna Donalil olid need õigused olemas, sai film linastuda Cannes'is ja sadadel muudel festivalidel. Samas kommertslevi ei tulnud kõne allagi, sest keegi ei julge katsudagi midagi, mille kohal haigutab kohtuprotsess. Juristi tund maksab rohkem, kui väiksest arthouse-filmist saadav tulu oleks.

Sisuline mäda kohtuprotsessis seisnes aga selles, et ei suvatsetud selgitada, milles seisnes isiku õiguste riive. See, et kellegi eksabikaasale, kes on ka lausa nime vahetanud, lihtsalt ei meeldi see, mis ta endine kaasa teeb, ei saa olla argument filmi keelamiseks. Kohtunik kopis ja peistis meie vastaspoole advokaadi teksti ja ütles ka kohtuprotsessil tuimalt, et tunnistuseks antud DVDd pole ta vaadanud. No issand küll! See oli nagu Brodski kohtuprotsess, kus ka kohtunik ütles, et pole küll kohtualuse luuletusi lugenud, aga teab, et need ei kõlba kuhugi.

Kogu see kohtuprotsess oli minu jaoks väga traumaatiline, energiat imev ja pettumust valmistav.

 

Et "Magnuse" (2007) linastumine võib pehmelt öeldes teravad vastuolud kaasa tuua, seda sa ilmselt ju aimasid? See on selline keeruline ala, konkreetsete inimeste isiklik tragöödia ja fiktsiooni segunemine. Kuidas sa selle eetilise küsimuse iseenda jaoks lahendasid? 

Saime juba võtete ajal signaali, et Isa-tegelase Mart Laisa eksabikaasa pole vaimustatud filmi valmimisest. Samas mind see ei heidutanud, sest mõtlesin, et kui film montaažis, kutsun tolle naise ausalt seda vaatama, ta saab oma silmaga veenduda, et palju asju on muudetud või suisa välja mõeldud, et ühtegi reaalset nime pole kasutatud jne. Ja nii läkski. Kutsusingi tolle naise oma advokaadiga montaaži. Film meeldis neile väga ja tundus, et närvid on rahustatud ja pinged maandatud. Siis läks aga paar kuud mööda ja kohtukutse saabus ikkagi. Olin nõutu, sest nad ise olid ju öelnud montaažis, et neil mingeid pretensioone pole. 

Ilma kohtulahinguta poleks keegi võõras osanud seda naist meie filmiga seostada, ei siin Eestis ega ammugi mitte kusagil Austraalias või Ameerikas. See on küll oletus, ent võib-olla küttis advokaat oma kliendi lihtsalt üles, sest haistis tulusat otsa... Minu arvates see on siin eetiliselt kõige küsitavam koht.

Minu missioon oli maailmale rääkida üks ääretult kurb ja õpetlik lugu. Sama missioon oli Mart Laisal. Me lihtsalt tahtsime rääkida seda lugu, ja nagu aegade algusest saati, saab kunst inspiratsiooni päriselust. Film reisis festivalidel üle maailma ja inimesed tulid tänama, pisarad silmis. Paljudel oli juhtunud sarnaseid tragöödiaid; enesetapu oli teinud keegi nende lähedane ja nad otsisid siiani põhjusi ja süüdistasid end.

 

Oled sa "Magnust" hiljuti üle vaadanud. Kuidas ta sulle nüüd, aastaid hiljem tundub?

Eks seal ole esimese filmi rütmilist kohmakust. Mõned stseenid on liiga aeglased. Samas on seal see toores jõud, mida see üldinimlik lugu endas kandis. Ja see raskuse ja kerguse vaheldumine, tume huumor, omanäoline visuaalne ja muusikaline käekiri.

 

Kas Cannes´i saamiseks tuli tööd teha?

Üldse mitte. Donal täitis paberid, mina saatsin postimajast DVDd. Töötasin tollal Ekspressi Areenis kirjandustoimetajana ja olin ikka täiesti puuga pähe saanud, kui Donal helistas, et talle oli helistatud Directors Fortnightist, Quinzaine'ist. Ja lausa programmijuht ise. Kuni ametliku kirja saamiseni paari tunni pärast mõtlesime, et see on mingi veider nali. Siis pöördusime ka Eesti Filmi Sihtasutuse poole, kes nüüd, kuna film oli A-festivalile valitud, sai meid rahaliselt toetada.

Ühesõnaga, ettevalmistused hakkasid käima — kohtuprotsessi siis veel polnud — ja siis, lataki, saan kõne ühelt teiselt prantsuse numbrilt: "Palju õnne! Valisime teie filmi ametlikku programmi "Un Certain Regard."" "Oo aitäh! Aga meid on valitud Directors Fortnighti ka! Mis nüüd teha?" "No siis peate meile tulema, me oleme ikka ametlik programm!"

See oli väga sürr. Kaks Cannes'i programmi võitlemas 26-aastase debütandi filmi pärast… See näitas, et nad reaalselt vaatavad läbi kogu selle filmilaviini, mis neile saadetakse. Samas selge on see, et esikfilmiga on lihtsam konkurentsisõelast läbi pääseda, kuna festivalil on moraalne missioon aidata uutel talentidel turule tulla, eriti kui nad on pärit kusagilt provintsist.

 

Hiljem nad pole sind enam valinud?
"Kohtumõistjaga" olime väga lähedal. Saime kahest vahevoorust edasi ja siis viimasel hetkel öeldi ei. Seetõttu linastusime Karlovy Varys. Olin pettunud muidugi, aga vaat seal oligi see, et kuna film oli ingliskeelne, sattus ta kohe eriti tihedasse konkurentsisõela. Ja tol aastal juhtus ka eriti ohtralt Hollywoodi staaridega ingliskeelseid filme olema. Samas, "Kohtumõistja" oli  intellektuaalsem ja eksperimentaalsem, rohkem nišifilm kui "Magnus", mis mõjus loona tugevamalt ja liigutavamalt. Samas tunnistan, et peale "Magnust" oli raske leida uut teemat. Kõik tundus nii... hall. See on umbes nagu jalust maha niitev esimene armastus, pärast mida on raske uuesti armuda.

"Ema" valiti juba Tribecasse ja seetõttu me ei jäänud Cannes'i otsust ootama. Tribeca oli aga samuti vägev kogemus, tõusev, põneva valikuga festival. Kunstilise juhina töötab seal muide Frédéric Boyer, kes enne seda töötas Directors Fortnightis ja oli esimene inimene, kes "Magnuse" filmi ümbrikust välja võttis ja DVD mängijasse pani...

 

 Su filmidest jooksevad su oma teemad läbi. "Kohtumõistjas" on eetiline probleem, kas aktsepteerida konventsioone või kui need tunduvad valed, siis võtta otsustusõigus enda kätte, kas või mõrvani. Vana dilemma. Dostojevskilik. "Magnuses" ja "Emas" on laias laastus sama lugu.

Filminduses ma pole autobiograafiline. Aga teemad ja tegelased peavad huvitama. Mul on sümpaatia mässajate, värvikate inimeste vastu. Nende vastu, kes ahelatest välja rabelevad. Mulle ei meeldi tuimad, hallid karjaloomad.

 

Sa oled oma filmide kurjategijate advokaat?

Kas just advokaat, ent ma ei taha moraalitseda. Vaataja peab ise oma järeldused tegema. "Kohtumõistjas" siiski kuulub mu sümpaatia tõrjutule. Sellest sai aru kadunud Jaan Ruus, kui ta kirjutas, et autori hoiak ilmneb, kui unenäostseenis pisike naine, kelle poeg on vangis ja kes ise on  automatiseerimise tõttu töö kaotanud ja on  nii-öelda ebaproduktiivne ja kasutu klass, saadetakse eest ära Aafrikasse...

 

"Magnuse" kirjutasid Mart Laisa juttude põhjal, "Kohtumõistja" stsenarist oled puhtalt sina, "Ema" põhineb Kevin McCanni kuuldemängul.

"Ema" idee tuli produtsent Aet Laigult. Ta kutsus mind kirjutama, aga mul oli kolmekuune beebi ja ma ütlesin, et kirjutada ei suudaks, aga režissöör võin mõne kuu pärast olla küll. Minu ideepanus oli too lõpupuänt. Iiri kuuldemängust tuli vaid mõte, et keegi on koomas, talle tullakse külla, pihitakse ja lood rulluvad järjest lahti.

 

Väikese eelarvega filmi idee. Ühe toa lugu, mida on raske teha.

Jah. Selliste tubaste filmide puhul on alati oht, et ehk kisub liiga teatraalseks ja sõnaliseks. Aga "Ema" puhul aitas see edasi anda just seda klaustrofoobset atmosfääri, kust emategelane põgeneda tahtis. Samas, minu kui režissööri tunnetusele on kõige lähemal Argentiina lühifilm "Auster", kus on Patagoonia maastikud.

 

Seni on sul valdavalt interjöörifilmid.

Nii on sattunud. Need suured ideed lihtsalt pole veel rahastatud. Loodame, et pärast koroonakriisi saame "Dead Womani" ikka üles võtta. Võtted peaksid algama septembri lõpus.

 

"Kohtumõistja" tööpealkiri oli "European Psycho". Miks sa teiste ree peal tahad sõita? Jarmuschi ja Hitchcocki?

Kas see just ree peal sõitmine on, pigem mäng ja flirt. Algne ideevälgatus, ei muud. Tegelikult pidasin silmas Bret Easton Ellise "American Psychot", aga Aet ütles, et britt ei seo end Mandri-Euroopaga. Kui tegevus on Inglimaal, ei saa olla "European", siis peaks olema juba "British Psycho". See oli rohkem tööpealkiri. Juba võtete ajal oli selge, et see ei jää.

Flirt Hitchcockiga on hoopis üks lühifilm, mille kunagi kirjutasin, "Vertigo". Naisest, kes kardab kõrgust, aga keda kõrgus ka seksuaalselt erutab.

 

Seks kõrghoone katusel?

Jah, ja mõrvad, mehed hakkavad alla kukkuma. Minu stsenaarium on teine kui Hitchcockil. Tema naistegelased on nukukesed ega ütle ühtki huvitavat lauset. Minul on naine femme fatale, tark, ilus ja ohtlik. Nagu film noir'is.

 

Kõrgusekartus ei ole ometi üks su hirme?

Muide, just on. Looduslikes kohtades ma kõrgust ei karda, näiteks mägedes suusatades. Aga on ka selline lugu. Bologna ülikoolis vahetusõpilasena sain veeta nädala Firenzes. Esimese asjana tahtsin kohe näha Firenze katedraali. Ronisin ka üles kuplisse, reeling oli mulle vööni.  Korraga tundsin, et peaks minema reelingu äärde ja hüppama. See kõik oli nii ilus ja hirmutav ühtaegu. Kuidagi suutsin minna kupli seest ringiga ukseni ja õue. Ekstaas pluss irratsionaalne hirm. Õnneks oli seal pink. Istusin ja kivistusin, kartsin püsti tõusta. Oli tung Firenze kohale lendu tõusta.

 

2.

 

Teine vestlus Kadri soovil Skype´is. Olin tema kodus paar korda köhatanud ja Kadri nentis siis: "Ohoo." Kobisesin kiiresti, et põdesin arvatavasti viiruse läbi, aga juba mitu nädalat tagasi. Ise tundsin, et see oli vale fraas.

 

Kuidas sa üldse kinoni jõudsid? Ülikoolis õppisid ju algul ajakirjandust ja pärast hispaania filoloogiat.

No see oli saatus... Eks mul huvi oli juba lapsepõlvest, kuigi siis unistasin ma saada näitlejaks, nagu plikad ikka. Raadiotööl hakkasin aga oma huvis kalduma just stsenaristide, kirjanike ja lavastajate poole. Nad lihtsalt kippusid olema huvitavamad ja vaimukamad inimesed. Mind aga kohutas kino tehnilisus — kõik need kaamerad ja valgustused tundusid nii keerulised. Sisenesin siis kinosfääri vaikselt sellega, et hakkasin kirjutama filmiarvustusi, tollases Ekspressi TV-nädalas, mida toimetas Jaan Ruus.

Siis aga sattusin 21-aastaselt veetma suve Itaalias, mitmete sõprade ja tuttavate juures. Ene-Liis Semper kutsus mind Veneetsiasse, et tal mingi näitus seal ja saame paar päeva linnas ringi kolada ja filmifestivali võiks ka uudistada. Pidin Ene-Liisiga Lidol Exelsiori hotellis kokku saama. Istusin diivanil ja vene rahvarõivastes vanamees tuli vene keeles rääkima, et kes sa oled ja kust sa tuled. Ütlesin, et olen noor kirjanik Eestist, avaldanud ühe romaani... Eesti mainimine ajas ta pöördesse, et ta jumaldab Eestit. "Ma olen ka kirjanik, poeet Jevgeni Jevtušenko," ütles ta siis. See oli parajalt sürr, sest väga veider oli kohata inimest, kellest oli olnud juttu nii kirjanduse- kui ajalootundides. Viie minuti pärast tegi ta mulle ettepaneku tulla temaga kaasa filmifestivali žüriisse. Et hääletada ma muidugi ei saa, aga kõiki filme žüriiga koos vaadata ja õhtusöökidel osaleda saan ikka — sest tema kui žürii liige võib ühe inimese endaga kaasa võtta ning kuna ta abikaasa ei saanud tulla, siis kas ma oleksin nõus. No muidugi ma olin! Lükkasin Eestisse lennu kümme päeva edasi. Nõnda saingi ma puhta juhuse läbi otse epitsentrisse. Vedas ka sellega, et 2002 juhtus Veneetsias olema päris hea filmiaasta. Ning kuidagi rahustav oli see, et me Ženjaga täpselt ühtemoodi filmidest aru saime. Vaikselt tekkis arusaam, miks üks või teine film toimis või ei toiminud.

Kogemusena oli see kõik tuhkatriinulik. Päeval glamuur Lido saarel, ja siis sõitsin öö-vaporetto'ga tagasi oma hostelisse. Tänu sellele aga sain näha müstiliselt ilusat ja vaikset Veneetsiat, kus polnud hingelistki, ainult vesi loksus kanalites...

Veneetsia teene oli eelkõige see, et mul tekkis kinojanu. Hakkasin siis tollaselt TMK filmitoimetajalt, healt tuttavalt Sulev Teinemaalt VHSe ja DVDsid laenama,  vähemalt üks kilekotitäis korraga. Sulev oli aegade jooksul põhimõtteliselt kõik head filmid Soome televisioonist üles lindistanud. Tänu temale avastasin Buñueli, Kieslowski, Antonioni, Kiarostami. Ta alati küsis, kuidas meeldis, ja soovitas siis edasi. Mu kõige suurem lemmik tol ajal oli siiski Almodóvar, kellest kirjutasin ka oma hispaania filli bakalaureusetöö. Ja siis hakkas arenema juba ka PÖFF, mis suutis oma programmi koguda kõigi tippfestivalide koorekihi.

Järgmine saatuslik teetähis oli tutvumine Iisraeli režissööri Amos Gitaiga 2003. aastal. Viibisin mitu kuud Pariisis, sest mul oli tollal prantslasest peika, ja läksin Gitai filmide retrospektiivile. Lähis-Ida huvi oli mul juba olemas, see oli tegelikult tekkinud reisidest New Yorki, seal kohatud inimestest ja loetud raamatutest... Palusin Gitailt intervjuud, ta rõõmuga andis ja lõppes see sellega, et kutsusin ta PÖFFi külaliseks. Eestis olles tekkis tal tahtmine siin ka filmivõtteid korraldada, sest tal oli vaja mingit Ida-Euroopa olustikku, kust pärinevad tema uue filmi peategelased, inimkaubanduse ohvrid. Sõitsime taksoga mööda linna ringi ja otsisime Tallinnast kohti, eelkõige Koplis ja Lasnamäel. (Mõtlesin selle peale hiljuti siis, kui Nolan Tallinnas filmis — linnapea tahaks, et filmitaks meie kaunist vanalinna, aga näe, kinotegijaid huvitab ikka see ekstreemsem ots. Sa ju teed oma dramaatiliste sündmustega filmi, mitte reklaampostkaarti.) Lõpuks kutsus ta mind ja ühte mu sõpra endaga kaasa Egiptusse väikestesse rollidesse. Sõbraga liitus tema sugulane Mart Laisk — nõnda ma Mardiga tuttavaks saingi. Ja olime siis Amose filmis püramiidide jalamil ja Kairo slummides. Mingit stsenaariumi tal ei olnud. Juhised olid stiilis, et istuge auto tagaistmel ja rääkige omavahel midagi. Hakkasime juba siis Mardiga arutama, et nii võiks ju ise ka filmi teha — kuigi kogu see kaos, mis võtteplatsil valitses, pööras mind rangesse stsenaariumiusku. Amosel on dokumentalisti taust ja seetõttu ta oskab märgata seda, mida pakub ümbritsev reaalsus. Midagi ootamatult võimast ja poeetilist võib lihtsalt kusagilt tekkida. Seda reaalsuse märkamist ja kasutamist õppisin Amoselt küll, ent sadade tundide viisi kedrata normaalses mängufilmi produktsioonis muidugi ei saa. Keegi ei jõua seda kinni maksta, eelkõige inimeste aega.

 

Selle pinnalt hakkasidki filme lavastama?

Jah. See oli pinnas, mis andis julguse ja enesekindluse. Katalüsaatoriks osutus aga see, kui Mart Laisk ükskord jutu sees mainis, mis temaga viis aastat tagasi oli juhtunud. Kargasin püsti ja hüüdsin: "See on film! See lihtsalt o n  film!" Tegime Mardiga ka demo — laenasime kaamera, New Yorgi fotograafist sõber aitas filmida, Robert Jürjendal lubas oma muusikat kasutada, Helle Karis ja Peter Murdmaa aitasid leida monteerija. Tegin sellise lühifilmi, mida hakkasin potentsiaalsetele produtsentidele ja rahastajatele näitama. Samas jäi mulje, et paljud vaatasid mind nagu hullu. Oli ka halvasti varjatud põlastust stiilis, et mis sa nüüd siia meie mängumaale ronid. Mine filmikooli. Ent tollal ei olnud BFMi sellisel kujul veel olemas.

Samas oli liikumine filmi alale loomulik. Filmis saavad ju kokku kirjandus või loo jutustamine, pilditaju või visuaalne tunnetus ja heli-muusika. Pead ujuma kõigis kolmes vees. Ja seda ma ju olingi teinud — läbi oma artiklite-raamatute, koomiksite-fotode ja raadio-muusika saadete. Ühel hetkel suubusid jõed lihtsalt merre kokku.

 

Mida sa arvad sellest, et naisrežissööride arv on väga väike, isegi tänapäeval? On see tõesti "süsteemi" meestekesksus või midagi muud?

Arvan, et siin on mitu asja koos. Süsteemi meestekesksus, seda kindlasti. Kuid ma mõtlen siin ka süsteemi laiemalt, mitte ainuüksi filmitööstust. Naise prime time on paraku ka tema bioloogiline prime time. Lapseootel või väikeste lastega on väga raske oma elu nii korraldada, et see sobituks ebastabiilse filmitootmisega. Võtted saavad alata siis, kui rahastus koos. See võib aga venida aastaid. Järelikult peab peres see teine osapool, mees, olema mingil stabiilsel töökohal ja tema töö saab seetõttu eelise. Naine on lastega kodus, tema töö ja eneseteostus on tähtsuse järjekorras mehe järel, kuna mees toob regulaarselt leiva lauale. Kui isegi Eestis on naisel raske sobitada pere ja loomekarjääri, siis Hollywoodis võib vaid unistada sellistest toetustest nagu meil siin — et sünnitus ja raseduse jälgimine on tasuta, et lasteaed maksab 70 eurot kuus jne.

Ja see, et "naise töö on tähtsuse järjekorralt teine" ei puuduta mitte ainult režissööre, vaid ka näitlejaid. Olin läbirääkimistel kahe tippnäitlejatariga Rootsist, kes ei saanud projektis osaleda, sest see ei sobinud nende abikaasade tööajaga. Nad ei saanud laste juurest ära ja polnud võimalik lapsi ka vanavanemate juurde saata. Vanavanemate abi on Eestis veel levinud, kuid mujal maailmas üha harvem. Vanavanemad võivad ise olla väga töökad ja kiire graafikuga professionaalid, elada teises maailma otsas, või enam üldse mitte siin-ilmas... Või — samuti üha sagenev nähtus — nad lihtsalt ei viitsi või ei taha aidata.

            Inglismaal avastati mõni aasta tagasi, et näitlejate järelkasvus puudub peaaegu täiesti töölisklassist pärit seltskond. Nad lihtsalt ei jaksa Londonis elada, kuid selleks, et osaleda casting'utel, pead sa elama Londonis. Kui sa kahekümnendates läbi ei murra, siis sa kolmekümne viieselt võib-olla ei taha elada neljakesi ühes korteris nagu üliõpilaspõlves, loobuda lastest jne. Ja kui sul puudub vanemate või abikaasa finants- ja muu toetus...  Eelkõige puudutab see naisi, sest lapsi ei saa lihtsalt kuskile jätta, kui äkki tuleb casting call.

 

Sa ei tahtnud Londonisse elama jääda?
Ei. Just seetõttu, et lisaks lastele oleks võimalik ka muu elu. Kuigi minule on olnud emaks saades kõige keerulisem see, et olen loomult ööinimene ja päeval keskenduda ei saa.

 

Kas sa ise paned filmide puhul tähele, kas need on mehe või naise tehtud?

Olen viimasel ajal rohkem sellele mõtlema hakanud. Filmides on tavaline, et näiteks algab sünnitamine, naine teeb ähh ja laps on käes. Või viimast vinti rase naine lamab selili... (mis enamikule naistest on rasedana väga valus ja asendina ka mittesoovitatav, kuna tõkestab nii ema kui loote vereringlust). Ma ei tea, kas naisrežissöör ikka kujutaks sünnitamist nii lihtsana, et ähh ja valmis.

            Samas, tõeliselt meisterlike ja empaatiliste filmide puhul... on seal vahet, kas selle on teinud mees või naine? See üldinimlikkus, tundlikkus, intensiivsus on sootu. Selleks peab lihtsalt olema kunstnik. Näiteks Kieslowski "Sinine". Või Lynn Ramsay "You Were Never Really There". Meesrežissööri tundlik naistegelase jälgimine ja naisrežissööri tundlik meestegelase jälgimine…

Pigem on küsimus teemavalikus. Väidetavalt on J"ames Bondist" naljaviskamist ja irooniat välja katkutud seetõttu, et tulusaim publik on 12-aastane Aasia poiss, kellele meeldivad ekraanil plahvatused ja autoga rallimine. Samas ei peaks see puudutama arthouse-filme, mis iial selliste summade ja turundusplaanideni ei jõua.

            Arvan siiski, et asi liigub paremuse poole ja kõikidele vingetele naisrežissööridele ja ka naisprodutsentidele, stsenaristidele jne on kasuks, kui ei kehtestata kvoote. Oleks mage olla kuskil programmis mitte seetõttu, et tegid ägeda filmi, vaid seetõttu, et täidad naiskvooti.

 

Kõikidel lavastajatel, keda ma tean, on nii arenduses kui sahtlis mitmeid projekte. Räägi enda omadest. Mida sa tahaksid teha, aga pole veel saanud?

            No üks on näiteks "Põhjala instinkt". Põhineb Kjell Westö jutustusel "Lang", kuid ma muutsin seda päris tublisti. Westöl on tegevus Helsingis, mul Põhja-Norra metsade ja fjordide vahel. See on armastuskolmnurk, mis lõpeb mõrvaga. Oma osa on pimedal, ähvardaval metsal, lõputul talvel, üksindusel. Naispeategelane on femme fatale — ilus, tark, müstiline. Ja temasse armub temast poole vanem meeskirjanik.

            Panime produtsent Aet Laiguga selle idee juba riiulisse, kui äkki mõni aeg tagasi Aetiga Norrast ühendust võeti, et teeme ikka ära. See olekski 2015. aastal võttesse läinud, kuid meil jäi viimane ots rahastamata. See on frustreeriv, aga väga tüüpiline. Oma osa oli ka selles, et planeeritud peaosatäitja osutus narkosõltlaseks. Me ei jõudnud talle nii kiiresti samast liigast asendajat leida. Sellise kaliibriga näitlejaid on kuid ette reserveeritud ja kui sul pole vastavat nime, ei saa sa jälle muud rahastust.

            Mäletan, et ka seda ideed oli raske Eesti poolt rahastada. Üks Eesti Filmi Instituudi ekspertidest lajatas otse: "Ma ei saa seda toetada, sest lugu on äge, aga sa ei kasuta Eesti näitlejaid ja olustikku. Miks see peab toimuma Põhja-Norras, aga mitte Võrumaal?" Ma ei osanudki seda ratsionaliseerida. No sellepärast, et... nii tundub selle loo seisukohalt õige. See on intuitsiooni, maitse asi. Seda ei saa ratsionaalselt seletada.

            Mind vist tõmbavad sellised karmid maastikud ja atmosfäärid, sest siis on mul veel Alaska ja Patagoonia lood.

 

Patagoonias tegid sa lühika. Mulle tegelikult meeldib see su filmidest kõige rohkem. Seal on selline antonionilik poeesia, avarus, melanhoolia.

Jah. Patagooniasse minek oli mu idée fixe. See  o n g i  meie mõistes, kohe päris otseselt, kaardile vaadates maailma lõpp. Õhustik on seal võimas.

            Patagoonia lühifilmi tegime koos Argentiina režissööri Maximiliano Schonfeldiga. See oli Kopenhaageni filmifestivali "CPH:DOX" eksperiment, mis viis üle maailma kokku erinevaid režissööride paare, et need siis koos lühifilmi teeksid. Mind pandi kokku Maximilianoga, sest valdan hispaania keelt. Eelarve oli küll väga väike, kuid eksperimendiks ja reisikuludeks piisav.

Selle üle on naerdud, et koos saavad töötada vaid need režissööride tandemid, kes on omavahel kas vennad-õed või armukesed. Et muidu läheb tüliks, kui suppi keedab kaks kokka. Eks nii vist on ka, kuigi me Maximilianoga võtete ajal üldse ei kakelnud. Meil oli kokku lepitud, et teeme mõlemad näitlejatega oma take'e nii palju, kui vaja. Vaidlused tekkisid montaažis ja helimontaažis.

 

Sa olid ju seal operaator ka, kuigi sa operaatoriks eraldi õppinud pole.

Jah, olin olude sunnil. Meil polnud raha kedagi teist palgata. Ja see oli võimalik seetõttu, et kõik toimus naturaalse valgusega, uhkete maastike taustal. Siseruumide valgustamisega poleks ma hakkama saanud. Filmisin sõbralt laenatud fotokaga ja ainult staatiliselt, sest üksi on võimatu liikumise pealt fookust tõmmata. Ja Maximiliano tegi heli. See oli selline väike gerilja-projekt, kus olimegi meie kahekesi, kaks näitlejat ja üks kohalik tootmisassistent.

            Samas just seal Argentiinas 2013. aastal läks mul nagu mingi fotograafiline nägemine lahti. Sellest ajast alates olen oma fotograafiat aina edasi arendanud ja praegu õpin ka lisavalgustuse kasutamist.

            Ka sisuliselt jäi Patagoonia, see maailma lõpu maastik kummitama. Pealegi sattusime sinna väga põneval ajal. Just siis valiti Argentiinast pärit paavst. Ja just siis suri Chavez. Nägin, kuidas mu enda Argentiina sõbrad sellepärast siiralt pisaraid valasid. Istusid teleka ees, vaatasid uudist Chavezi surmast ja nutsid... Chavez polnud ju argentiinlane, kuid tema mõju kogu Lõuna-Ameerikas oli meeletu. Siin tuleb vaadata asju nende ajaloolises kontekstis. Lõuna-Ameerika on maailma kõige suurema ebavõrdsusega piirkond. Sotsiaalne mobiilsus on hädine, abordid keelatud, vara ja maad on nende perekondade käes, kes need juba 16. sajandil kokku kahmasid, massile haridust ei antud jne. Ma muidugi üldistan, aga midagi hakkas minus liikuma, kui ma nägin neid Chavezi surma pärast valatud pisaraid, mida mul kui liberaalsel kosmopoliidil oli tol hetkel raske mõista. Millalgi hiljem, üldse mitte Argentiinas, sattusin aga lugema Räpase sõja kohta. Ja olin täiesti šokeeritud. Eriti kuna olin vahepeal saanud emaks ja mul oli kõrgendatud huvi kõige vastu, mis puudutas rasedust, sünnitust, emadust... Just ka selle füüsilise poole vastu. Sest kui ma poleks ise saanud kiiret ja head arstiabi erakorralise keisrilõike läbi, oleksin ma sünnitusel surnud, nagu väga paljud naised vanasti suridki. Seda õudust äratavam oli lugeda Argentiina Räpasest sõjast ja selle kõige traagilisematest ohvritest, rasedatest naisvangidest, keda hoiti vangis nii kaua, kuni nad sünnitasid. Seejärel anti nende lapsed "režiimisõbralikele" peredele lapsendada ja emad ise tapeti kas mürgisüsti või "surmalennuga". See tähendas seda, et uimastatud ohvrid visati kas jõkke või ookeani.

 

Kokku "kadus" nii vist ligi 30 000 inimest?
Jah, sedalaadi suurusjärk. Ja neid röövitud lapsi oli umbes viissada. Sellest on muidugi filme ka, viimati Netflixi "Kahes paavstis" puudutati seda teemat. Seal oli suurepärane näitlejatöö ja stsenaarium, aga kui aus olla, siis selle lavastuslik teostus ajas mind vihale. See sõgedalt vehklev kaamera — tundus, et Sixtuse kabelis rahulikult vestlevad kaks vanameest ei sobinud Fernando Meirellesile ja tema operaatorile. Nad justkui oleks kibelenud mingi action'i järele.

            Aga filme, mis räägiksid otseselt nendest rasedatest naisohvritest, minu teada polegi. Või kui on, siis vähemalt mitte maailmakuulsaid. On võrratu "Historia Oficial", mis võitis ka võõrkeelse filmi Oscari, kuid selle peategelane on naine, kes on lapse lapsendanud ja hakkab kahtlustama, et tüdruku bioloogilised vanemad olid ühed "kadunutest" — veidi teine vaatevinkel.

            Ebamugav fakt on ka see, et rasedate naiste vangis hoidmine ja nende laste röövimine toimus katoliku kiriku heakskiidul (abordid on Argentiinas keelatud siiani, välja arvatud üksikutel meditsiinilistel juhtumitel). Vastsündinute ja isegi suuremate laste äravõtmine "ebasobivatelt" emadelt oli levinud ka frankistlikus Hispaanias. Selles mõttes argentiinlased õppisid kunagiselt "emamaalt".

            Argentiinast sai ka pärast Teist maailmasõda riik, kes kõige rohkem endistele natsi sõjakurjategijatele varjupaika ja uut identideeti pakkus. Natsid tasusid Argentiina riigikassasse selle eest päris kopsakaid summasid läbi keeruliste diplomaatiliste võrgustike ja šveitsi pankade.

            Muide, Margaret Atwoodi esmane inspiratsioon "Teenijanna loo" taga oli ka Argentiina Räpane sõda.

 

Aga sina siis ei ajaks asja ulmeks või düstoopiaks, vaid pöörduksid otse ajaloo poole?

Jah. No praegu on see idee veel toores, loen ja mõtlen edasi, kuid samasugune armastuslugu, nagu meil oli "Austeris",  kus kaks üksikut hinge rändasid läbi kõleda kõrbe ja elasid täiesti  o m a  maailmas, selline lugu võiks kanda ka mu tulevast Argentiina-filmi. Et armastus ja sõprus aitavad peategelannal traumast üle saada. Imekombel õnnestub tal pääseda "surmalennust" ja siis läbi armastuse õnnestub tal jalule saada ja proovida oma röövitud poeg üles leida. Lõpp peab olema õnnelik, lootust andev.

 

Alaskal oli sul ju kunagi peika, karukütt Thor, ja sa veetsid seal päris kaua aega. Sellest sa ei taha filmi teha?

Tahan. Alaska kogemus oli niivõrd dramaatiline, et mul on läinud peaaegu kümme aastat, et seda seedida ja mõtestada. Nüüd hakkavad selle kogemuse õied ehk loominguliselt puhkema. Ja kuna see on osati ka autobiograafiline materjal, siis ma tahan enne valada selle kirjanduslikku vormi. Film on minu jaoks rohkem distantseeritud, kirjandus isiklikum.

 

Vestelnud PEETER SAUTER, sekka küsis DONALD TOMBERG.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: