Gerda Kordemets: kõrtsil on kiriku kõrval tähtis roll ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Gerda Kordemets
Gerda Kordemets Autor/allikas: Sirp

Vana Baskini teater toob 1. juulil Jäneda Pullitalliteatris välja Gerda Kordemetsa kirjutatud ja lavastatud ajamängu "Elevandi kõrts", kus avatakse ühe suguvõsa loo ja mitmest sajandist pärit pöördeliste ajaloosündmuste kaudu kõrtsi tähendus eestlaste elus. Sirbi rubriigis "Pealelend" vastas Kordemets Tambet Kaugema küsimustele.

"Elevandi kõrtsi" kunstnik on Jaak Vaus, mängivad Tõnu Oja, Terje Pennie, Katariina Ratasepp ja Märt Koik.

 

Milline koht ja tähendus on olnud kõrtsil eestlaste elus?

Ajalooteemalised näidendid on mulle natuke nagu mäng, mis saab tavaliselt alguse mingist ühest killust, olgu selleks ajaloofakt või mõni mõte, mis on jäänud painama. Ümber selle hakkan ehitama teksti. Tulemus on pigem pseudoajalugu, väike ajalugu, inimeste ajalugu. Seekord andis tõuke Jaan Tätte kirjutatud "Õnnelik tund", mille ma möödunud suvel Pullitalliteatris lavastasin ja mille sündmustik leiab aset samuti kõrtsis.

Kõrtsiteema hakkas mind kummitama. Just selle kandi pealt, et kõrts ei ole eestlaste elus olnud tühipaljas joomakoht, vaid sellel on olnud kiriku kõrval tähtis roll. Sajandeid – teated esimestest maakõrtsidest siinkandis on juba XV sajandist – on kõrtsis vahetatud uudiseid, mõistetud õigust, ravitsetud tõbesid ja keerulistel aegadel sinna varju mindud. Kõrtsist on alati abi saadud ja omasid on seal alati hoitud. Kohtul kohtu õigus, kirikul kiriku õigus ja kõrtsil kõrtsi õigus – kui parafraseerida Tammsaaret.

Kõrts on muidugi ka joomakoht, aga see suguvõsa on elanud selles kõrtsis 300 aastat, mis leiavad näidendis ka käsitlust, ja see on nende kodu. Nemad alkoholi ei pruugi. Mure, et eestlane joob ennast tasapisi lollakaks, on kuskil taustal ikka ka olemas. Nagu ka arusaamine, et vägeva ajalooga majad määravad inimeste käekäiku rohkem, kui nad arvata oskavad. Ostad või saad päranduseks sellise maja ning kohe oledki sunnitud käituma mingite reeglite järgi, olgu nende kehtestajaks muinsuskaitse või energia, mis on aastasadadega ladestunud maja seintesse.

Kust hankisid näidendi autorina selle tarvis materjali? Said sa selle käigus teada midagi põrutavat?

Kohe alguses läks sellega toredasti ja sain tunde, et teen vist õiget asja. Õige varsti pärast seda, kui olin hakanud otsast näidendit kirjutama, ilmus Hanno Talvingu teos "Eesti kõrtsid". Lugesin selle raamatu kaanest kaaneni läbi ja noppisin sealt kokku tõsielulisi sündmusi üle kogu Eesti. Elevandi kõrts seisabki kusagil Eestis, selle täpset paika ei täpsustata. Näidendisse on põimitud paljudes eri kandi kõrtsides aset leidnud sündmusi ja sealt pärit detaile.

Näidendi pealkiri tuli sellest, et Elevandi kõrts on kõige toredam kõrtsi nimi, mille sellest raamatust leidsin. Alles hiljem, kui oli juba otsustatud, et lavastan selle näidendi Jänedal, sain teada, et kunagine tegelik Elevandi kõrts jäi vaid umbkaudu kümne versta kaugusele sellest kohast, kus seda lugu nüüd mängime. Kahjuks ei ole mul õnnestunud leida ajalooürikutest seletust, miks see kõrts kandis just Elevandi nime.

Järgmine tore kokkusattumus oli Mare Kõiva raamatu "Eesti loitsud" ilmumine. "Elevandi kõrtsis" on mõned nõiavõimetega tegelased ning seetõttu hakkasin Kõiva raamatust otsima, kuidas vanasti ravitseti ja loitsiti – pööraselt huvitav ja naljakas lugemine. Mare Kõivaga kohtudes sain näidendi tarvis ka loitse, mis pole veel raamatus ilmunudki.

Lugude jutustamise ja kirjapanemise puhul on kummaline, kuidas asjad hakkavad juhtuma: sind juhatatakse ühe asja juurest teise juurde. Nii oli ka seekord.

Milliste pöördeliste ajaloosündmuste juurde selles ajamängus tagasi rännatakse?

Kogu näidendisse valitu on seotud mingi pöördelise ajaloosündmusega. Algus on tänapäevas, 2020. aastas, kui pereisa pärib vana kaua tühjalt seisnud kõrtsi – see on sellele perele pöördeline sündmus. Siis rännatakse ajas tagasi 1941. aasta 14. juunisse, kui pereemal õnnestub päästa oma pere küüditamisest. Siis minnakse aastasse 1915, kui käib Esimene ilmasõda ja mehed peavad minema püssi alla. Üks neist õnnestub siiski päästa, sest küla ei saa ju jääda vaid naiste pidada. Seejärel tuleb 1905. aasta, kui põletati mõisaid ja seejärel tulid karistussalgad mässulisi peksma. Järgmine pilt on 1900. aastast, kui kehtestati monopoliseadus ja kõrtsidest läks viin välja. Ajaloos kõige kaugem on 1702. aasta, kui käib Põhjasõda ja kõrtsi satub Rootsi väekargaja. Finaalis tullakse tagasi aastasse 2020. Neid kuut lugu seob see kõrts, aga ka üks suguvõsa.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: