Ardo Ran Varres: Eesti sõnateatrite muusika- ja helirežii on rõõmustavalt rikkalik

Ardo Ran Varres kirjutab Teater. Muusika. Kino suvenumbris Eesti sõnateatri muusikalise kujunduse ja originaalmuusika suundumustest.
Eriolukord on analüüsiks hea aeg. Kui TMK toimetusest tuli kiri küsimusega, kas võtaksin kirjutada meie sõnalavastuste muusikalistest ja helikujundustest — vaadates nii minevikku kui ka tulevikku —, siis olin rõõmuga nõus. Järgnev mõtisklus on subjektiivne ega pretendeeri teaduslikule tõele. Võtan vaatlusobjektiks oma varasemad kokkupuuted lavastuste helikujundustega ning viimase kümne aasta sõnateatri originaalmuusika ja muusikalise kujunduse preemia nominatsioonid. Objektiivsust loodan lisada väikeste intervjuudega, paludes vastata mõningatele küsimustele meie kauaaegsetel sõnateatrite muusikaala juhatajatel.
Mõned aastad tagasi ütles üks keskmise põlvkonna stsenograaf meie koostöö käigus nõnda: "Milleks peaksin looma suuri dekoratsioone, kui valguse ja heliga saab kõik ära teha?" (Siia juurde tuleb mõelda ka video kui uue meediumi võimalused, kuigi teab mis uus see meie peavooluteatrites enam pole.)
Tõesti, tänapäeval on võimalik luua mitteverbaalsete akustiliste märkide ja valguskujunduse abil teatrimaagiat kuhu iganes. Helide abil saab tekitada kõikvõimalikke meeleolusid, realistlikest helimaastikest abstraktsete kõladeni. Muusika võib käivitada hetkega uue atmosfääri ja mõjutada teadvustamatust. Heli on seotud emotsioonidega ja loob tähendusi koos teiste teatrimärkidega. Stseenide vahel kõlav muusika aitab mõtestada seda, mida just kuuldi-nähti. Väike paus enne uut sõnadetulva on vajalik. Samuti aitab vahemuusika "tulla kohale", naasta siin-ja-praegu-olukorda, kui mõte on läinud uitama.
Reeglina on ohjad lavastaja käes ning helikujundaja/helilooja üritab tõlkida tema soovid ja kujutlused reaalsete helide keelde, olgu selleks siis loodushäälte salvestused ja muud argised helid, kõikvõimalikud konstrueeritud heliefektid (elektroakustiline manipulatsioon), varasemalt eksisteeriva muusika kasutamine või originaalmuusika, mis sünnib konkreetse lavastuse tarbeks. Väga tähtis on ladus kommunikatsioon lavastaja ja kujundaja vahel. Lõppsõna jääb siiski tavaliselt lavastajale ja ka need lahendused, mis võivad tunduda kujundajale banaalsed, leierdatud, maitsetud, lääged ja ebakvaliteetsed, võivad ikkagi leida koha lavastustervikus. Viimasel ajal on mul olnud au ja rõõm teha koostööd viie Venemaa avarustest pärit lavastajaga ja praktiliselt kõigiga on tekkinud mingil hetkel sarnane probleem. Nimelt valib lavastaja oma maitsest johtuvalt olulisse kohta muusikapala, mis minule tundub võõras, isegi asjatult magus ja rõhutatult emotsionaalne. Eelistaksin põhjamaiselt kargemat lähenemist. Aga lavastaja valik jääb enamasti peale. Sellest johtuvalt oleks aus, kui kavalehel oleks muusikalise ja helikujundajana alati märgitud ka lavastaja nimi. On mitmeid lavastajaid, kes sajaprotsendiliselt ise oma lavastustele muusikalise kujunduse teevad. Ka selline lähenemine on täiesti mõistetav, ideaalis ju peakski üks lavateos olema Gesamtkunstwerk, kus kõik osised on ühe tervikliku kompositsiooni eri tahud, nagu seda on hiilgavalt kirjeldanud ja ka ellu viinud üks minu eeskujusid, Saksa helilooja ja lavastaja Heiner Goebbels. Tsiteerin siinkohal temaga tehtud intervjuud: "Tihti teavad heliloojad kõike muusikast, kuid väga vähe kaasaegsest lavakunstist, ja vastupidi, teatriinimesed, kui nad räägivad muusikast, siis nad mõtlevad sageli popmuusika raamides ega tunne keerukamate struktuuridega muusika olemust. Need kaks kunstiliiki pole koos arenenud. On vaja inimest, kes kõike seda võrdselt haaraks."1 Omaette nähtus oli Mati Unt, kes valis peaaegu alati ise oma lavastustesse kõige ootamatumaid muusikapalu. Olen teinud tema muusikavalikust raadiosaate "Fantaasia", mida saab koos intervjuudega kuulata Teater. Muusika. Kino 2009 nr 1 juures asuvalt CD-plaadilt.
Terminid
Viimasel ajal on meie teatrilavastuste kavalehtedel segadust külvanud termin "helikunstnik", mida tavaliselt kasutatakse peavooluteatrist väljaspool, tähistamaks muusikalist ja helikujundajat ning originaalmuusika loojat. Näiteks Sirbis 19. X 2018 on kahe teatrilavastuse arvustused, kus ühte ja sama muusikaloojat on nimetatud erinevalt: muusikaline kujundaja ja helikunstnik. Üks on Ugala lavastus, teine Kreenholmis toimunud projektlavastus. Info on võetud ilmselt kavalehtedelt. Aga on ka näiteid, kus helikunstniku all mõeldakse konkreetselt helimeistrit, helirežii teostajat ehk nagu vanasti öeldi, "helimeest". Täpset kokkulepet pole, tundub, et just noorem põlvkond tahab seda terminit kasutada, tähistamaks helidega tegelevat meeskonnaliiget. Olen varem sel teemal kirjutanud.2 Segaduse allikaks on ingliskeelne mõiste sound art, millega tähistatakse pigem kunstivooluna (art movement) tekkinud nähtust ja mida on keeruline maakeelde tõlkida. Otsetõlkes oleks selle vasteks termin "helikunst". Tsiteerin Ines Reingold-Tali selle teema kohast artiklisarja TMKs: "Tegelikult ei kõla eestikeelne sõna "helikunst" minu kõrvus sugugi veenvaimana käsitlemaks nähtust sound art. Segadust tekitab selle termini kasutamine tihtilugu kogu muusika sünonüümina selle tavapärasemas tähenduses. Soomekeelses sõnavaras leidub näiteks äänitaide vastena ingliskeelsele terminile sound art ja säveltaide tähistamaks muusikat. Selguse huvides eelistan ingliskeelset väljendit sound art."3 Paraku meie riiklikult rahastatud teatripildis ja etenduskunstide off-off-areenil ei paista silma ehedaid sound art'i ilminguid (mürakunst, visuaalmuusika, akusmaatika, heliskulptuurid jmt), kuigi võiks. Terminist aga üksi ei piisa, et luua uutmoodi sisu.
Ruum
Minu esimesed mälestused seoses heliga sõnateatris pärinevad 1980-ndatest, kui reedeti olid ETVs teatriõhtud. Need olid põnevad vaadata, aga kuulamiskogemus oli kehv. Siiani on kõrvus see kumisev kaja, mis näitlejate ebaloomuliku kõnega alati kaasas käis. Kõmises nagu kirikus. Tollest ajast on meeles Olav Ehala suurepärased laulud suvelavastuses "Thijl Ulenspiegel", Viive Ernesaksa helikujundus lavastusele "Pilvede värvid" ja Lepo Sumera muusika, mida Mikk Mikiver oma lavastustes kasutas. Samuti Tõnu Raadiku tundlik viiul Nukuteatri ja Noorsooteatri tükkides. "Kui sa muusikalist kujundust tähele ei pane, siis on see õnnestunud" — nii kõlas toona õpetussõna. Väga muhe sissevaade selle ajastu sõnateatrite muusikaga seotud temaatikasse on Viive Ernesaksa raamat "Viiv".
1990-ndatel tekkisid esimesed nn black box'i tüüpi saalid, mis mõjusid oma summutatud helikeskkonnaga intiimselt ja hubaselt (Von Krahli teater, EMTA lavakunstikooli saal, Rakvere teatri väike saal). Samuti olid minu kõrva jaoks akustiliselt meeldivad kammerlikud keskkonnad, kus toona teatrit tehti. Aga neid oli vähe. Näitleja ei pidanud neis tingimusis kogu oma psühhofüüsist pingutama, et viimasesse ritta kuulda oleks. Psühholoogilised pooltoonid võimaldasid filmilikumat lähenemist.
Uus mastaap saabus koos suveteatri õidepuhkemisega. Elmo Nüganeni suurlavastus "Kolm musketäri" Tallinna Linnateatri lavaaugus seadis muidu kammerlikes tingimustes mängima harjunud näitlejad uudsesse olukorda.5 Näitlejate hääl pidi kostuma üle kajakate ja tuulehoogude. (Hiljem võeti vabas õhus kasutusele raadiomikrofonid.) Siiani kõlab selle lavastusega seoses kõrvus Margo Kõlari suurepärane filmilik originaalmuusika ja vägev meeskoori "Te Deum". Kõik teatrid tahtsid järsku suviti mängida, olgu rabas, metsas, vanas katlamajas, agulimajas või mõisas. Põnevad ruumid on toonud juurde tohutult mängupaiku, igas neist omad akustilised head ja vead.
Vaadates viimase kümne aasta Eesti teatri sõnalavastuste muusikalise kujunduse ja originaalmuusika auhinna nominente, selgub, et kõige rohkem on nomineeritud muusika kõlanud Eesti Draamateatri ruumides (kaheksa nominatsiooni). Edasi tulevad Tallinna Linnateater kuue, Ugala ja Von Krahl viie, NUKU nelja ja NO99, Vanemuine, Tartu Uus Teater, VAT teater, Theatrum, Vene teater kolme nominatsiooniga. Endla teatril on kaks nominatsiooni, Rakvere teatril üks. Ühe nominatsiooniga on esindatud veel põnevad mängukohad: Kanuti Gildi SAAL, Vaba Lava Tallinnas, Tallinna Tantsuteater, Paide teatri suvelava Vargamäel, Emajõe Suveteater Tartu Laulupeomuuseumi hoovis ja Sõltumatu Tantsu Lava.
Muusika ja tehnoloogia
Olid ajad, kui sõnalavastuse muusikaline kujundus sündis vaid kohapeal. Paljud heliloojad on teatrimuusikat kirjutanud. Näiteks Eduard Tubin kirjutas nn saatemuusikat Vanemuise lavastustele "Mees merelt" 1935., "1905" ja "Turandot" 1936., "Põrgu" 1937., "Simo Hurt" 1939. ja "Kadunud päike" 1943. aastal.4 Veel nimesid, kes lavatükkidele kujundusmuusikat kirjutasid: Riho Päts, Enn Võrk, Eduard Oja, Edgar Arro, Lydia Auster, Johannes Bleive, Gustav Ernesaks, Eugen Kapp, Arvo Pärt, Hans Hindpere, Heino Jürisalu, Eino Tamberg, Jaan Koha, Mati Kuulberg, Raimo Kangro jpt. Mitmed heliloojad on olnud teatrites tööl, näiteks 1952–53 oli helilooja Eino Tamberg TRA Draamateatri muusikaala juhataja ja 1987–90 oli Vanalinnastuudio muusikaala juhatajaks Erkki-Sven Tüür.
Helisid on sõnalavastuste juures läbi aegade tehtud kohapeal, kättesaadavate vahenditega. Kindlasti mängiti omal ajal lavastuste taustaks muusikat plaatidelt. Hiljem teostati heli- ja muusikakujundust lintmagnetofonide abil. Meenub üks legend, mis räägib etendusest, kus esimese vaatuse keskel jäi helikujundus toppama. Vaheajal mindi heliruumi vaatama ja seal avanes järgmine pilt: helimeister oli mattunud lindikuhilatesse, lint oli ketastelt maha jooksnud ja võimatu oli olukorda päästa.
1990-ndate algul saabus digiajastu ka teatritesse, muusikat hakati maha mängima CD-plaatidelt ja helikujundusi minidisc'idelt, mis kujutasid endast väikeseformaadilisi korduvkasutatavaid CD-plaate. Arvutid olid toona veel luksus. Aastal 1994 oli mul esimest korda võimalus kompuutriga komponeerida, kui Eesti Raadios töötav insener vedas igal õhtul lauaarvuti töölt koju, millega siis meie, noored, saime öösiti teha esimesi katsetusi sekventsimistarkvaraga. Samal ajal avati Muusikaakadeemias elektronmuusika stuudio, mis oli saanud tipptehnikat otse Jaapanist. Stuudio juht oli helilooja Lepo Sumera, tegevtöötaja aga helilooja Rauno Remme, kelle juures käisin asja õppimas. 1997. aastal võttis näiteks Rakvere teater ühena esimestest muusikaloomeks kasutusele eraldi professionaalse (sämplimisvõimalustega) helikaardiga arvuti.
Kuigi teatrites kasutati digitaalset aparatuuri, ambitsioonikate helikujundajate nõudmised ja soovid aina kasvasid ja ühel hetkel tundus käsitsi mitmete masinate käivitamine ja eri kanalitesse suunamine kilplasliku tegevusena. Tasapisi hakati arvutitega ka helikujundusi maha mängima, kuigi esialgu ettevaatlikult, sest operatsioonisüsteemidel oli aeg-ajalt ikka kombeks kokku joosta. Ühena esimestest võttis muusikalooja Tiit Kikas meie sõnateatrimaastikul kasutusele spetsiaalse tarkvara, mis võimaldas ühe klahvivajutusega esitada kompleksselt programmeeritud helirežiid.
Tiit Kikas: 1999. aastal esietendus Ugalas Conor McPhersoni "See pärnapuulehtla". Soovisin seal rakendada ruumilist, nn surround-heli. Mäletan, et jube jant oli selle saavutamisega, lõpuks vist salvestati kõik kaheksarealisele makile ja mängiti sealt maha. Hakkasin hiljem otsima tarkvaralist lahendust ja leidsin asjaliku programmi nimega Show Cue System. Seda rakendasin Linnateatris toimunud lavastuses "Genoom". Etendus algas sellega, et maa alt hakkas kostma hääli ja tore oli vaadata, kuidas inimesed hakkasid nihelema ega saanud aru, kust helid tulevad.
Tegelikult tegin veel ka koostöös Peeter Jalakaga 2001. aasta märtsis lavastuse "Graal" — ka seal kasutasin surround-heli. Lisaks komplitseeritud muusikarežiile oli seal ka video jaoks kasutatud kolme projektorit, mis sellel ajal oli pööraselt omast ajast ees. Mäletan, et Jalakas vajutas kolm makki ise näppudega korraga käima ja siis see pildi sünkroon oli selline ausõna peal. Aga kuna videomakil oli neli helikanalit, siis sain oma arvutis valmis meisterdatud surround-heli neljarealisele makile tõsta ja selliselt püsis ta ühe projektoriga vähemalt kenasti sünkroonis.
Samuti kasutasin ruumilist helindust 2001. aasta suvel Emajõe Suveteatri lavastuses "Teisel pool". Seal olid kõlarid nii publiku ees kui taga ja pööningul, sest etenduse vältel pidi olema pidevalt tormine ilm. Ja siis aeg-ajalt, kui äike lõi, kostis see reaalselt kusagilt peade kohalt. Samuti oli üks kõlar asetatud ukse taha. See mängis katkematult tugeva tuule helisid ja iga kord, kui näitleja sealt uksest sisse-välja liikus, kostis ust avades tugev tuule ja tormi hääl — tekkis väga realistlik tunnetus. Lisaks sellele kõigele olid päris akendele ehitatud teised, n-ö valed aknad, kust siis mingil hetkel hakkas vihma sadama… See kõik oli seda veidram, et oli väga ilus ja kuum suvi ja meil seal siseruumis sadas reaalselt vihma ja tuul ulus…"
Tänapäeval kasutatakse tavaliselt just arvuteid muusika ja helikujunduse taasesitamiseks. Kuna tarkvara võimaldab sujuvalt lisada muusikale/helidele erinevaid kihte, siis osa lavastajaid on hakanud seda ka kujundajatelt ootama. Ka originaalmuusikat saab maha mängida kihtide kaupa ja see on vast kõige uuem nähtus, mida osa lavastajaid ka julgelt heliloojatelt küsib. Tehnika areng dikteerib loomingulisi lahendusi.
Auhinnatud tööd
Eesti teatri sõnalavastuste muusikalise kujunduse ja originaalmuusika auhinda rahastab Eesti Autorite Ühing. Seega on arusaadav, miks on fookus suuresti originaalmuusikal. Samas ei jää tähelepanuta ka kujundused, mis otseselt ei koosne spetsiaalselt lavastuse tarbeks loodud muusikast ja helimaastikest. Hea näide on 2020. aasta laureaatide Riina Roose ja Jaak Jürissoni muusikaline kujundus Linnateatri lavastusele "Kommuun". Seal on osavalt kasutatud hipiajastu laule, mis justkui muuseas tegelaste esituses kõlavad. Samas võib tunda, et nende omandamiseks on tehtud põhjalikku tööd. Mulle meeldib väljend "jalad maast lahti", selline tunne tekib mul alati, kui muusikat on nutikalt, oskuslikult ja ootamatult kasutatud.
Teine 2020. aasta laureaat on Mingo Rajandi — originaalmuusika ja muusikaline kujundus Draamateatri lavastusele "Kontrabass". Siin on tegu ühe minu lemmikžanriga, mida Eesti teatris paraku harva kohtab, kus sõna ja muusika on sümbioosis. Mõlemad on võrdsel positsioonil ja põimunud ühtseks tervikuks.
Liina Sumera (Kullerkupp) on silma torganud huvitavate kompositsioonidega ja 2019. aastal auhinnati tema NUKU teatris tehtud töid lavastustele "Gulliveri reisid" ja "Vari". Hea idee ja meisterlik teostus tekitab alati tähelepanu. Oskus oma loomingut sõnateatri raamesse integreerida on omaette väärtus.
Põnev nähtus meie teatrimuusika maastikul on Vene teatri muusikaala juhataja Aleksandr Žedeljov, kelle originaalmuusika ja tihti ka elav esitus on alati sündmus. 2018. aastal auhinnati teda muusika eest lavastusele "IDEM".
2017. aastal olid võidukad Jaak Lutsoja ja Hendrik Kaljujärv. Lutsoja kohalolu Ugala lavastuses "Soo" oli tähelepanuväärne. Tema hiilgav akordioni käsitsemine koos elektrooniliste efektidega annab põhjust rääkida temast kui meie oma Kimmo Pohjonenist. Hendrik Kaljujärv on tuntust kogunud elektroonilise ja eksperimentaalse muusika edendajana ja seda valdavalt just n-ö off-off-etenduskunstide ja teatrimaastikul.
Suurepärased muusikaloojad on pikka aega teatritega koostööd teinud multitalendid Toomas Lunge, Urmas Lattikas, Veiko Tubin, Kaspar Jancis ja Peeter Konovalov. Kõiki neid on ka viimase kümne aasta sees auhinnatud. Nad loovad laule ja muusikat, teevad seadeid, õpetavad need näitlejatele selgeks, salvestavad fonogramme ja vastutavad selle eest, et see kõik oleks kvaliteetne ja kunstiliselt köitev.
Kaks korda on viimase kümnendi jooksul auhinnatud heliloojat Liisa Hirschi, kes torkab silma oma mitmekülgsuse ja laia haarde poolest ja kelle sulest sünnivad suurepärased filmi-, teatri- ja kontsertmuusika teosed.
Isikupärase helikeelega Helena Tulve on saanud tunnustust 2016. aastal originaalmuusika eest lavastusele "Delhi tants". Samas meenub kohe ka Vanemuise lavastus "Mees, kes teadis ussisõnu", kus lavastaja ja helikujundaja olid oskuslikult kasutanud tema varasemaid teoseid.
Lavastaja Taago Tubin võitis 2011. aastal lausa kaks muusikalise kujunduse auhinda, ühe koostöö eest Ukraina päritolu folkmuusiku Ruslan Trochynskyiga. Ilmselgelt on Tubina muusikataju osaks tema igapäevasest lavastajatööst, kuna tema käe all sünnivad lisaks sõnalavastustele ka suurepärased kammerooperid ja muusikalid.
Artjom Astrov, Raul Keller ja Erkki Hõbe on muusikaloojad, keda on premeeritud Von Krahlis sündinud lavastustele originaalmuusika loomise eest.
Kui eelnevat nimistut vaadelda, siis peab tõdema, et meie sõnateatrite muusika- ja helirežii on rõõmustavalt rikkalik, stiilirohke, põnev ja kindlasti ka kvaliteetne. Tehniliseks õnnestumiseks on suure panuse andnud oma tööle pühendunud sõnateatrite helimeistrid, kellest võiks ja peaks eraldi kirjutama.
Mida arvavad meie kauaaegsed muusikaala juhatajad?
1. Kas viimase viieteistkümne aastaga on toimunud sõnalavastuste muusikalise kujunduse maastikul olulisi muutusi?
2. Milliseid omadusi nõutakse muusikaala juhtidelt viie või kümne aasta pärast?
Peeter Konovalov, Ugala teatri muusikaala juhataja aastast 1987
1. Uskumatult palju lihtsamaks on meie töös läinud just tehniline külg. Läptopiga saab prooviprotsessis kiiresti tegutseda, muusikat otsida ja monteerida. Operatiivsus, kiirus. Aga idee on ajast-aega ikka kõige tähtsam. Kust tuleb idee, miks ta just nii tuleb, see on oluline faktor meie töö mõistmiseks.
2. Ampluaa võiks olla väga lai. Näiteks laulude kirjutamine, klaveril saatmine, seaded, laulude selgeks õpetamine. Näitlejale ei ole laulmine igapäevane tegevus. See, kuidas talle ligi pääseda, eeldab juba pedagoogilist annet. Usun, et teater sellisel kujul jääb ja praegused ametioskused on vajalikud ka tulevikus. Teater on kollektiivne looming ja helilooja/muusikaline kujundaja on lavastusprotsessis aktiivne kaasalööja.
Riina Roose, Tallinna Linnateatri muusikaala juhataja aastast 1993
1. Muusika ja helide ülekuhjamine. Sõna paraku taandub. Tehnoloogia areng toob kaasa ülepakkumise igas mõttes, muusikast on saanud liiga sageli müra, kardetakse, et ilma pideva muusikataustata hakkab äkki igav. Kindlasti on ka positiivset, näiteks varem kostus saali lintmagnetofoni käivitamise võpatama panev klõps, materjali töötlemine võrreldes tänasega oli ülimalt kohmakas jne.
2. Tulevasel muusikaala juhatajal peaks kindlasti olema muusikaharidus. Ja tehnikat võiks tunda. Üks inimene kõike siiski ei saa osata, igaühel on omad tugevused. Oluline on muusikaalane haritus, orienteerumine muusikaajaloos, oskus kuulata "publiku kõrvaga".
Toomas Lunge, Vanemuise teatri muusikaala juhataja aastatel 1994–2008
1. Kõige olulisem muutus viieteistkümne aasta (ja veidi rohkema) perspektiivis on toimunud soovitud materjalide kättesaadavusega. Kui vanasti pidi kujundaja olema ka hea jäljekütt, et lavastaja peas kõlav meloodiajupp tuvastada ja see siis kuidagi kuskilt füüsilisel kujul välja võluda, siis nüüd on ju vaja lihtsalt oma soov google'isse tippida ja paremal juhul on vastus ka kohe olemas. Muidugi on lisaks sellele muutunud tohutult palju mugavamaks kogu toimetamise, töötlemise, lõikamise ja sobitamise tehniline töö. Vahel on päris kummaline isegi meenutada, et kuidas me omal ajal küll kõik tehtud saime.
Väga tore muutus on, et etenduste tehniliste töötajate oskused on oluliselt paremad kui siis, kui mina teatrisse tulin. Väga paljud n-ö helimehed on suutelised ise väga hea helikujunduse looma ja selle siis ka ette kandma.
2. Selle valdkonna pealik peaks vist ise ka tulevikus olema väga hästi kursis etenduste kujundamise tehniliste arengutega, tundma uuemaid programme ja oskama neid ka ise kasutada. Põhiülesanded jäävad aga minu meelest ikka samaks. Olla toetav ja ühendav lüli ketis lavastaja-näitleja-etendust teenindav meeskond.
Loomingulise poole pealt on ju ikka nii, nagu on olnud sadu aastaid: kujundus peab sobima ja aitama luua tervikut. Ja meie teatris peab selle ala inimene vist ikkagi olema ka tulevikus veidi pedagoog, et näitlejaid aidata ja julgustada, et ise teha, luua, õpetada ja eeskätt lavastusmeeskonda toetada. Usun, et ka tulevikuteater on eeskätt ikkagi koostegemise kunst.
Feliks Kütt, Endla teatri muusikaala juhataja aastast 2001
1. Ülisuur muutus on toimunud just tehnilises pooles. Muusika esitus etenduse ajal on kolinud arvutisse. See oli alguses tegelikult üsna valulik protsess. Olime tolleaegse Endla teatri helimeistri Janek Kiviga vist ühed esimesed Eestis, kes otsustasid, et hakkame muusikat esitama arvuti abil. Need lahendused, mis me alguses ise välja mõtlesime, olid ikka väga kohmakad ja ebakindlad. Esimene suurem surround-heliga lavastus, kus kasutasime arvutit, oli Margus Kasterpalu lavastatud "Karge meri" 2007. aastal.
Proovides arvutiga töötades on väga tänuväärt võimalus reageerida kiiresti ja palju erinevaid variante kiiresti läbi katsetada. Võrreldes näiteks CDde vahetamisega ja nende pealt lugude otsimisega, on praegune operatiivsus hoopis midagi muud. Samas, mida kiiremaks see töö muutub, seda suuremat kiirust ka eeldatakse...
Muusika otsimine lavastuse helindamiseks on tänu internetile tunduvalt lihtsam ja valik muidugi tohutult palju suurem kui viisteist aastat tagasi. Ühest küljest teeb see muusikalise kujunduse loomise protsessi justkui kergemaks, teisalt — on siis kogu maailma muusikat vaja? Kaua aega sa kulutad kõikvõimaliku muusika kuulamisele ja otsimisele? Mõnikord annab materjali piiratud hulk tööle hoopis teise mootori, nõuab teistsugust kohandumist.
2. Pillimäng. Kõige vajalikum pillioskus muusikajuhi teatritöös on klaverimäng. Oluline on noodist mängimise oskus, enamasti akordimärkidega meloodia. Laulu õppimist tuleb tihti ette ja abiks on ka oskus kujundada klaveriga laulule mingi elementaarne saade. Ja sealt edasi kõiksugu pillide mingil tasemel tundmine. Mida rohkem, seda parem.
Muusika loomine. Loomulikult on hea omada mingil tasemel teadmisi harmooniast, viisi kujundamisest jne. Ei kujuta hästi ette, et teatri muusikajuhina saaks töötada ilma, et suudetaks ise muusikat luua või kas või laulule saate tekitada, fonogrammi salvestada jne. Sellist vajadust tuleb väga tihti ette. Samuti on põnev ja mõnikord hädavajalik luua ise originaalmuusika. Tänapäevased sämplerid ja muusika toimetamise programmid pakuvad selleks suurepärast võimalust.
Muusika salvestus, toimetamine, virtuaalinstrumentide kasutamine jne.
See on kõik, mis mahub läptoppi. Aga nagu teada — mida suuremad on tehnilised võimalused, seda keerukamad nad on ja seda rohkem nad nõuavad inimeselt oskusi. See on lai ala, milles orienteerumine nõuab uurimist, harjutamist, kogemusi.
Helitehnika. Muusikajuht peab kindlasti aru saama, mismoodi tema loodud helikujundus publikuni jõuab. Soovitavad oleksid ka mingid teadmised sellest, kuidas elavat muusikat publikuni tuuakse.
Lavakogemus. Kindlasti on hea, kui muusikajuhil on endal kogemus laval musitseerimisest või ka mingi näitlejakogemus. Sellised kogemused aitavad mõista, mis laval toimub, kuidas teatrimasin tegelikult töötab, mis on näitlejale oluline ja abiks.
Malle Maltis, Eesti Draamateatri muusikaala juhataja 2013-2019
1. Kindlasti on viimastel aastatel helikujundajate töös tähtsamaks muutunud muusikatehnoloogilised oskused, st salvestamine ja helitarkvarad. On suurem vajadus igasuguste elektrooniliste helimaastike, ambient'i, rütmitaustade, helitaustade, efektide jms järele. Samas, kui igasugune muusika on praegu internetist kergesti kättesaadav, on lihtne lahendus lavastuse muusika juba olemasolevast kokku panna. Vajadus originaalmuusika järele jääb järjest väiksemaks ja koos sellega kaotab lavastus kahjuks ka ühe olulise tasandi. Kaob võimalus luua uusi väärtusi.
2. Juhul kui tulevikus on selline amet nagu muusikaala juhataja üldse olemas, peaks selles ametis töötaval inimesel olema muusikaalane haridus, soovitavalt ka hea muusikaajaloo tundmine ja loomulikult pillimänguoskus. Kuni teatris on vaja õppida pillilugusid ja laule, on nende õpetajaidki endiselt vaja ja kindlasti suureneb veelgi vajadus osata kasutada igasuguseid helitehnilisi võimalusi.
Aleksandr Žedeljov, Vene teatri muusikaala juhataja aastast 2007
1. On tekkinud uued tehnilised lähenemised: lihtsam salvestusvõimalus, mitme kanaliga taasesitus, parem helikvaliteet. Kuid see on ainult tehniline aspekt. Iga loomeinimene peaks analüüsima, mis on muutunud tema lähenemises ja lavastajatöös. Minule on olnud oluline koostöö lavastajatega (näiteks Viktor Rõžakovi, Artjom Garejevi, Deniss Azarovi ja teistega), mis aitas mõista, millise koha peaks muusika etenduses hõivama. Aastate jooksul olen mõistnud, et on väga oluline saavutada see, et muusikaline kujundus oleks etenduse osa ega trügiks esiplaanile. Nagu üks lavastaja ütles: "Muusikas peaks olema midagi justkui puudu, kui seda eraldi kuulata." Ja see, mis puudu on, on näitlejate mäng. Mulle on suureks komplimendiks pigem reaktsioon etendusele tervikuna kui minu tööle eraldi.
2. Arvan, et nõutakse ja hinnatakse samu omadusi, mida praegugi. Esiteks, võimet mõista teatrit ja erinevaid teatrižanreid, teatriajaloo tundmist, oskust orienteeruda meie kaasaegses teatris, sest kontsertmuusika ja etenduse jaoks mõeldud muusika pole kaugeltki samad asjad. Tähtis on kindlasti võime paindlikult mõelda ja mõista, et oled osa suurest meeskonnast, mis on suur ja keeruline mehhanism, kus kõik on omavahel seotud.
Muidugi on vajalik muusika baasharidus, helitehnika tundmine ja salvestamise oskus. Samuti mõne pilli mängimise oskus, elementaarteooria ja harmoonia tundmine. Ideaalne on, kui see inimene on lõpetanud kompositsiooni osakonna, sest kujundus on tavaliselt kompositsiooniline mõte. Lauluõpetamine võiks olla asjatundja kätes. Kujundaja töötab siis koos lavastaja, lauluõpetaja ja helirežissööriga. Muusikajuhi rutiinne töö pole mitte ainult kujundamine, vaid see on ka protsessi organiseerimine ja aruandlus.
Viited:
1 Ardo Ran Varres 2016. Heiner Goebbels: muusikateater on kõige keerulisem kunstivorm. Sirp, 11. XI. — https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/muusikateater-on-koige-keerulisem-kunstivorm/
2 Eesti keele aasta 2019. Sirp, 22. XI. — https://www.sirp.ee/s1-artiklid/eesti-keele-aasta/ardo-ran-varres/
3 Ines Reingold-Tali 2014. Sound art ja muusika. Mürast, elitaarkunstist ja… Teater. Muusika. Kino, nr 5. — https://www.temuki.ee/archives/583
4 August Mälk, "Mees merelt" 1935, Kaarli Aluoja/A. H. Tammsaare, "1905" ja Friedrich Schiller, "Turandot" 1936, Juhan Jaik "Põrgu" 1937, Eino Leino "Simo Hurt" 1939, August Mälk, "Kadunud päike" 1943.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: Teater. Muusika. Kino