Peeter Vähi: oli aeg, mil mõtlesin levimuusika tegemisest kui raisatud ajast
Vikerraadio saates "Heli nälg" oli selle nädala saatekülaline muusik ja helilooja Peeter Vähi, kes rääkis, miks temast ei saanud akordionisti ega kontrabassimängijat ning millistesse seiklustesse ta koos ansambel Vitamiiniga sattus.
Lisaks Valgetähe V klassi teenetemärgile on Vähi tunnustatud ka nn Torgu kuningriigi aumärgiga, mille pälvis ta kuningriigile hümni kirjutamise eest.
"Torgu kuningriigi aumärki ja kuningriiki ei võta ma mitte naljaga. Kui räägitakse Tema Majesteedist, siis on see ikkagi tõsine asi. Nimelt on minu suvemaja Torgu kuningriigis ehk Sõrve poolsaarel. Torgu kuningriigil oli oma lipp ja vapp, kuid neil ei olnud oma hümni. Nii palutigi minul see valmis teha," rääkis Vähi. Hümni algse versiooni sai ta Torgu kuningriigi laulikult.
Muusik sündis ja kasvas Tartus. "Kui ma olin kahe ja poole aastane, siis lõhkusin ära väikse flöödi ja see oli minu jaoks väga kurb sündmus – mul oli nii kahju, et pill katki läks," meenutas ta ja arvas, et ehk tuleb tema muusikaarmastuse alge just sealt.
Oma muusikalise hariduse teekonda peab Vähi segaseks. "Ma alustasin akordioni õppimisega laste muusikakoolis. Edasi asusin õppima Elleri muusikakooli, kus alguses õppisin edasi akordionit, kuid õpingute käigus ei tekkinud mul sooja sidet ei pilli ega õpetajaga," tõdes ta.
"Nii võtsin teiseks pilliks juurde kontrabassi, kuid varsti loobusin ka sellest, sest muidu oleks olnud oht, et oleksin pidanud minema Vanemuisesse kontrabassi mängima," rääkis ta. Vähi ei tahtnud minna orkestrisse tööle, vaid soovis õpinguid jätkata konservatooriumis heliloomingu erialal.
Tema esimene bänd sai alguse Tartu ülikooli kohvikust. "Mind kutsuti Tartu ülikooli kohvikusse bändi tegema, sest eelmine muusik läks ära. Ma küll eksisin seal palju, kuid järelikult ei olnud neil tol hetkel kedagi teist minu asemele võtta. Seal musitseerides sain ka korralikku palka," ütles Vähi, kes mängis oma esimeses bändis akustilist klaverit ja elektriorelit.
Ansambel Vitamiin alustas 1978. aastal ning Vähi mängis selles kollektiivis klahvpille. "Vitamiin oli küll populaarne ansambel, kuid minu jaoks on edetabelitest olulisem hoopis see, kas ansambel jätab mingi jälje või mitte ja kas nende lugusid mängitakse ka aastakümnete pärast."
Vitamiin hankis Soomest aparatuuri, rikkudes seadust nii mõnelgi viisil. "Tegelikult ei teinud me südametunnistuse järgi midagi kuritegelikku. See oli paratamatus, sest teisiti ei olnud võimalik pille hankida. Me eksisime Nõukogude liidu kehtivate seaduste vastu," selgitas ta.
"Kõigepealt vahetasime salaja Viru hotelli juures valuutat ja toimetasime selle salaja üle piiri. Siis läksime ise Soome esinema dekoratiivsete helivõimenditega, mida tegelikult kasutada ei saanud. Soomes siis anti kellelegi ülesanne sinnatoimetatud raha eest ansamblile uued pillid osta," meenutas muusik ja lisas, et Nõukogude liidus ei olnud saada pille, mida oleks professionaalseks pillimänguks vaja läinud.
Vitamiinis mängimise ajal õppis Vähi konservatooriumis heliloojaks. "Mulle oli sellest palju kasu bändis mängides, kuid mulle oli heliloojana kasu ka sellest, et ma mängisin Vitamiinis. Tänu sellele ei kujunenud minu muusikaline silmaring kitsalt akadeemiliseks. Minu jaoks oli muusikamaailm laiem."
Oma muusikukarjäärile tagasi vaadates näeb Vähi kahte suunda: levimuusikat ja süvamuusikat. "Oli aeg, kus vaatasin tehtule tagasi ning mõtlesin levimuusika tegemisest kui raisatud ajast. Nüüd ma muidugi nii enam ei mõtle – mul on hea meel, et olen bändis mänginud ja sealt head sõbrad leidnud, kuid viimase kahekümne aasta tegevus on mul ikkagi olnud süvamuusika suunas," märkis ta.
Toimetaja: Laura Pärnpuu
Allikas: "Heli nälg"