Arvustus. Surmatantsu motiiv Edward von Lõnguse loomingus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Edward von Lõngus
Edward von Lõngus "Viimsepäeva katedraal" Autor/allikas: Tanel Murd

"Surmatants" tänavakunstniku katedraalis õpetab endiselt ühte ja sedasama: kõik on surma ees võrdsed ning maine ebavõrdsus pattulangemise tagajärg, kirjutab Kerttu Palginõmm Sirbis.

Edward von Lõnguse "Viimsepäeva katedraal" 2. – 30. VII Tallinna biennaalil (Sepapaja 10). Kuraator Andra Orn, näituse heli Taavi Tulev.

Edward von Lõnguse suurele ülevaatenäitusele Ülemiste linnakus on koondatud kunstniku tuntumad teosed, mille originaale võib näha mitmes Eesti paigas kommentaarina mingile sündmusele või ka ajastule tervikuna. Kirikuhoone ülesehitusest ja sisustusest inspireeritud nn viimsepäeva katedraal on muu hulgas ajendatud Michelangelo laemaalist Vatikanis Sixtuse kabelis või Bernt Notke "Surmatantsust" Niguliste muuseumis. Lõnguse "katedraal" on rajatud 1899. aastast pärit tehasesse, kus kunagi on toodetud ka tuumaelektrijaamadele vajalikke seadmeid. Arvestades energeetika tähtsust tänapäeva majanduses ja ühiskonnas, on paik tundlikult valitud.

Näitusest võiks rääkida mitmest perspektiivist. Näiteks kõnelda sellest, mida tähendab teoste väljarebimine nende algsest kontekstist, kus kohavaim toetab tänavakunsti sõnumit, mis "kirikus" kipub kaduma minema. Olgu näitena toodud Palamusele loodud "surekoer", kus leebe Arno ja riuklik Toots meenutavad meile Tarantino filmiesteetikat. Samuti võiks tõstatada küsimuse tänavakunstist, mida on reprodutseeritud isetekkelises jumalakojas korraga kui sakraalset kunsti ja näituse enda konteksti kaudu institutsionaliseeritud kunsti. Niimoodi on see kahekordselt välja rebitud spontaanselt ja veidi kriminaalselt tänavakunstiväljalt, muutes selle ohutuks, veelgi enam, lausa pühaks. See lisab ka kunstnikule teatava nartsissistliku oreooli. Alljärgnevalt huvitab mind aga enim Lõnguse surmatantsumotiiv.

Bernt Notke ja surmatants

Edward von Lõnguse "Surmatantsu" inspiratsiooniallikas on Bernt Notke "Surmatants". Notkelt laenatud skelettidega ilmestas Lõngus paljusid metropole juba EV100 pidustuste ja Eesti Euroopa Liidu eesistumise puhul teostatud projektiga "R(estart) Reality". Kõige märkimisväärsem on ehk luukerede viimine Pariisi – üks esimesi surmatantse paiknes sealsel Süütute kalmistul (Cimetière des Innocents). Nii mõnigi Euroopa pealinn, kus Lõngus tegutses, on mõne surmatantsu asupaik – olgu siinkohal nimetatud Berliini Maarja kiriku seinale maalitud versioon.

Oma kaasajal suurt töökoda juhtinud Bernt Notke tegutses jõukas kaubalinnas Lübeckis ning maalis esimese "Surmatantsu" (1463) kohalikule Maarja kirikule. See maal oli 1701. aastal nii halvas seisus, et maalija Anton Wortmann valmistas sellest koopia, mis omakorda hävines II maailmasõjas, kui Briti õhuväed linna pommitasid. Lübecki "Surmatantsust" on säilinud vaid fotod. Nendesamade fotode põhjal eeldatakse, et Tallinna maal oli sisult sama mitmekesine ja mahukas, hõlmates 40–50 figuuri, kelle seas oli naisi ja mehi, ilmikuid ja vaimulikke, rikkaid ja vaeseid, võimsaid ja väeteid. Samuti arvatakse, et sarnaselt Lübecki teosega lõpetas ka Tallinna "Surmatantsu" hällilaps, kuigi rea lõpus võis olla ka kerjus või armastajapaar. Tallinna maali ümbritseb salapära. Teadmata on teose tellija, ehkki on selge, et see oli linnaeliidist. Samuti pole selge, miks "Surmatants" on säilinud vaid osaliselt. Päris kindel ei ole ka algne asupaik – Niguliste kirikus on teost mainitud alles 1603. aastal, kuid arvatavalt paiknes maal Matteuse (nüüdses Antoniuse) kabelis juba XV sajandi lõpus. Säilinud kujul hõlmab see kõige võimsamaid toonaseid isikuid: paavsti, keisrit, keisritari, kardinali ja kuningat – järgmine figuur oli ilmselt piiskop. Lübecki teosel järgnes mitu vaimulikku, aga ka näiteks bürgermeister, kaupmees ja talupoeg. Surmatants väljendas keskaegset maailmakorda, mida mõisteti kui Jumalast antut. See vastab keskaja klassikalisele seisuslikule jaotusele: oratores (vaimulikud), bellatores (sõjamehed) ja laboratores (talupojad). Kolme klassi (religioosses sõnavaras "ordude") abil rõhutati, et kolmene süsteem on Jumala kehtestatud. Kõik inimesed on Jumala ees võrdsed ning maine ebavõrdsus pattulangemise tagajärg. Et saavutada vabadus ja võrdsus taevases elus, tuli maises elus olla alandlik ning leppida oma koha ja kannatustega. Võrdsuseidee realiseerumine keskaja ikonograafias ongi surmatants, millesse kaasatakse kõik seisused, noored ja vanad, mehed ja naised.

Edward von Lõngus ja surmatants

Ka Lõnguse "Surmatantsu" veab keiser. Seekord alasti keiser osutusena Hans Christian Anderseni muinasjutule "Keisri uued rõivad". Teose leiab Tartust ja Viljandist, algselt oli see ka Tallinnas, kust see on nüüdseks juba eemaldatud. Keisrile järgneb rahakohvriga pintsaklipslane, kes kehastab fiskaalset võimu, talle eelneb naiivne punasemummulise vihmavarju ja botikutega Surm. Pankurile järgnev Surm näitab talle kõige liha teed. Sama kehtib ka nende järel sammuvale sõjaväelasele, kelle õlale toetub skeleti haardes olev palk – viide röövellikule metsahävitamisele, mida selgelt näitlikustab saag Surma käes. Bernt Notke teosel kannab samasugune skelett palgi asemel puust sarka; Lõnguse "Surmatantsul" on palgist saanud sark, mis kuulutab Eesti metsade hukku. Keisritari kehastab Lõnguse maalil kuhjatud ostukäru vedav naine, kellele Surm kuklasse hingab, jalge ees väike poiss oma suurusele vastava ülekoormatud ostukäruga. Surm haarab veel ühe lapse käest, kes hoiab käes tahvelarvutit. Seega ei ilmu Lõnguse teosel lapsed viimasena ega ole süütud või haavatavad, vaid aktiivsed tegelased, kes matkivad varmalt oma emade-isade tegusid. Surma selja taga on virtuaalreaalsusest pimestatud mees ja naine, kes ei märka Surma, kuigi too osutab halvaendeliselt nende vahel laiuvale "nähtamatule". Järgneb juba end rõõmsalt endlikepiga jäädvustav mees, kes soovib Surmaga ilmtingimata ühele pildile pääseda.

Võimalik, et Bernt Notke "Surmatants" oli seotud toona Lübeckit räsinud katkulainega. Lübecki maali tellijad võisid olla kaupmehed, sest neid on tekstiosas koos bürgermeistriga kujutatud soosivalt. Ka Lõnguse "Surmatantsu" motiiv omandas koroonaviiruse tõttu mitmekordse tähenduse. Erinevalt tänapäeva tänavakunstnikust ei olnud Bernt Notke "Surmatantsu" initsiaator, sest keskajal oli selleks alati tellija. Lõngust seevastu kannab motiivi valimisel isiklik motivatsioon, kritiseerimis- ja osutamissoov ning südamevalu. Teemad on siiski samad: võimu ja positsiooni kuritarvitamine ning soov sellest surma palge ees teadlikumaks saada. Tähtis pole ainult see, et kõik on surma ees võrdsed, vaid et kõigil on võimalus enne viimsetpäeva järele mõelda ja teha häid tegusid.

Peegel peeglis

Edward von Lõnguse "Surmatantsu" vastu on asetatud peegel. Maal ja peegel markeerivad katedraali kesklöövi, mille lõpetab remiks Michelangelo freskost Sixtuse kabelis. Vahepeal puhub venti­laator kesklöövis nn altari ees üles "valeraha", millel Lõnguse hittide pildid. See on kunstniku eneseirooniline kommentaar. Muide, Lõngus on kahtlemata üks kõige "müüvamaid" tänavakunstnikke, kelle teosed on oksjonitel toonud suuri summasid. Loomulikult kutsub peegel üles end koos Lõnguse "Surmatantsuga" jäädvustama, mida paljud ka meeleldi teevad, seejuures end iroonilis-tahtmatult maalitud karikatuuride hulka arvates. Kuna surmatantsu juured on keskajas, meenutab ka peegel üht keskaegset fenomeni, nn speculum'i-kirjandust. Mitmesugused teosed, omamoodi entsüklopeedilised teemakokkuvõtted kandsid peegli nimetust, neist üks tuntumaid on "Speculum Humanae Salvationis" ehk "Inimliku lunastuse peegel", mille igas peatükis kuulutab üks vana testamendi sündmus ette uue testamendi sündmust. Näiteks seostatakse merehädas Joonast, kes veetis kala kõhus kolm päeva, Jeesus Kristusega, kes kolm päeva pärast surma hauast üles tõusis. Raamatut sirvides nägid keskaja inimesed lunastuse ettemääratust ja teostumist, Notke maali vaadates aga end maailmakorra osana: kõiki reflekteeriti võrdsena surma ees. Notke "Surmatants" on kui ettekuulutus Edward von Lõnguse samaainelisest teosest, mis teostub uues vormis. Tänavakunstniku katedraalis pole põhimõtteliselt vahet, kas seista näoga või seljaga "Surmatantsu" poole, kumbki funktsioneerib kui peegel. Kaks peeglit vastamisi sünnitavad lõputu korduse, peaaegu lõpmatuse tunde. Inimeste süütu soov end "Surmatantsu" taustal pildistada teeb neist osalised surmatantsus ning lõputus jadas kahe peegli vahel, mis viib sajandite taha ja õpetab endiselt ühte ja sedasama.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: