Robert Kurvitza romaanil "Püha ja õudne lõhn" põhinev detektiivimäng "Disco Elysium" ühendab Ashilevi sõnul endas skulptuuri, maalikunsti, filosoofia, sotsioloogia, kirjanduse, romaanikunsti, muusika ja veel paljusid muid loomingulisi hoovusi.

"Sõnaliselt on see mäng natuke rohkem kui miljon sõna pikk. Kui te olete näinud Tolkieni "Sõrmuste isanda" triloogiat ühtede kaante vahel, siis see on üpris paks tellis. Kui sinna juurde panna "Kääbik", siis on see veel paksem tellis. "Disco Elysiumi" sõnaline sisu on kaks korda see maht," rääkis ta "Vikerhommikus".

Tema sõnul ei ole tegu lihtsakoelise, vaid süvenemist nõudva ja suurt kompleksset elamust pakkuva kunstiteosega. Videomängud on arenenud väga kaugele ja praegu on need omaette iseseisev kunstivorm nagu filmi-, romaani- ja teatrikunstki, lisas ta.

Ashilevi tõi veel välja, et ka tänapäeval väga prestiižne filmikunst ei olnud 20. sajandi alguses seda üldse. "Selle peale kirtsutati nina. See ei olnud romaanikunst, see oli midagi madalat, midagi uut ja veidrat."

Globaalne kõla

Lisaks eelmainitud kunstivormidele kätkeb videomängukunst endas ka näitekunsti. "Mida paremaks ja keerukamaks mängud lähevad, seda rohkem on seal võimalik kasutada ka muid talente, nagu näitlejad. Kuna "Disco Elysium" on nii sõnaderohke mäng, siis on seal näitlejatel väga palju, mida mängida."

Ta rääkis, et neil on mängus mitukümmend karakterit, kellel kõigil on oma iseloom, motivatsioonid, lugu ja ka oma hääl. "Neid hääli annavad karakteritele näitlejad ja mina olen stuudios inimene, kes lavastab neid näitlejaid."

Hääled, mis mängus kõlavad, on jõudnud helikandjale samasuguse protsessi kaudu nagu teatris või raadioteatris. "Mina istun näitlejaga stuudios, kus analüüsime teksti, otsime õiget näitlemise viisi, õiget häält, vahel isegi õiget füüsilist kehaasendit, et see õige emotsioon kätte saada."

Ashilevi sõnul on "Disco Elysium" ka väga globaalse kõlaga mäng. "Selle mängumaailm on nii meeletult suur ja see fiktsionaalne metropol Revachol, kus tegevus toimub, ongi suur kultuuride sulamiskatel. Seepärast on meil vaja olnud näitlejaid väga erinevatest maailma nurkadest."

Neil on teiste hulgas näitlejaid Marokost, Belgiast, Prantsusmaalt ja muidugi Inglismaalt ja Ameerikast. Praegu otsib ta näitlejat Soomest. Aktsentidega mängivad nad väga palju.

"Mõni tegelane võib olla prantsuse aktsendiga, aga tal peab olema aafrikapärane prantsuse aktsent. Või keegi, kes on justkui briti aktsendiga, aga kuna ta on elanud tükk aega mujal, siis peavad tal olema teised mõjutused," tõi Ashilevi näiteid.

"Me tegime araabia keele mõjutustega prantsuse keele aktsendiga inglise keelt näiteks. See on kõik väga lõbus, annab väga palju juurde ja kõlab nii tohutult hästi."

Videomängu tegemine nõuab suurt talentide galeriid

Ashilevi märkis, et võrreldes teatris lavastamisega erineb videomängu lavastamine selles osas, et teatris omab lavastaja suuremat kontrolli ja vastutust, aga videomängu lavastades tuleb arvestada, et see on veel kollektiivsem looming kui teater.

"Igaüks oskab midagi, millest keegi teine ei pruugi isegi aru saada, sest meedium ise nõuab nii palju erinevaid erioskusi ja ei ole olemas inimest, kes oskab seda kõike korraga – programmeerida, teha 3D-skulptuure, maalida, maailma poliitilist ajalugu lahti kirjutada. See kõik nõuab nii suurt talentide galeriid. Kõigil on paratamatult vaja õppida koos looma suurt teost ja keegi ei ole üks ja kõige tähtsam kapten."

Seepärast peab Ashilevi olema lavastajana väga arvestav ja teadlik sellest, mida kirjanikemeeskond on soovinud. "Ma ei ole seal nii vaba tegema suuri muudatusi. Pigem pean nägema vaeva, et mõista, mis on mingite stseenide või repliikide taga. Aga see on meeldiv. See ei ole ahistav, see on lihtsalt teistmoodi."

"Disco Elysiumi" saatvast edust rääkides tunnistas Ashilevi, et nad on laiendanud haaret rohkem kui nad elu sees oleksid julgenud unistada. "See on tohutult tänulikuks ja alandlikuks tegev kogemus näha, et miski, mida me oma kambaga oleme pusinud, kõnetab kedagi, kes elab Iraanis, Hiinas, Kanadas. See on absurdne."