Andrus Kivirähk: kirjutamine on ainus tegevus, mida teha oskan ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibol/ERR

17. augustil tähistab 50. sünnipäeva Andrus Kivirähk. Armastatud kirjaniku juubeli puhul jõudis ETV ja ETV2 eetrisse värske intervjuusaade, kus Kivirähk kohtus oma sõbra Mart Juurega. Nad vestlesid kirjanikuks saamisest, elust ja mõtetest ning tehtud ja tulevastest töödest.

Mart Juur: Armas sõber, kuidas tähistad oma juubelit? Kas on suured pidustused tulemas?

Andrus Kivirähk: Ma tunnen küll, et see on natuke ootamatu ja pealesunnitud üritus. Mis siin ikka nii väga tähistada on. Number tundub kuidagi pentsik ja ma ei taju end 50aastasena. Mingis mõttes on mul tunne, et elu maailmas oleks üldse lihtsam, kui inimesed ei teakski enda ja teiste vanust – see on väga piirav. On mingid asjad, mida tohib ja ei tohi mingis vanuses teha. Öeldakse, et oled liiga noor või sulle enam ei sobi seda teha. Kui vanust ei teaks, siis lihtsalt elaks ja oleks. Seega unusta ära, et ma nüüd 50aastane olen.

Ühest küljest oleks elu palju igavam, kui ei oleks sõprade sünnipäevi. Enda sünnipäeva on küll väga kasulik ja meeldiv unustada. Sa kuulud nende inimeste hulka, kelle sünnipäev on suvel ja see tähendabki seda, et sellest on lihtne mööda hiilida. Samas, kui oled sünnipäeva pidamise juba ette võtnud, siis sõpradel on maru tore.

Ma usun, et on tore joomas käia ja sõpradega kokku saada. Suvesünnipäeva häda on jah selles, et praegu on tore, kuid lapsena oli see paras piin – ega minu sünnipäeval klassikaaslased ei käinudki, sest kedagi kätte polnud võimalik saada. Käisid ainult sugulased ja see oli ka tore. Lastega koos sünnipäeva sain pidama hakata alles keskkoolis ja ülikoolis – muidugi siis ei olnud enam morsipidu.

Praegu ma enamasti ei pea oma sünnipäeva. Juubelit pean, kuid mitte nüüd augustis. Kui kõik läheb hästi ja Eestis enam musta katku või koolerat ei puhke, siis äkki õnnestub pidada sügisel, kui Draamateatris peaks välja tulema minu enda lavastatud tükk "Keiserlik kokk" – siis oleks põhjust mitte ainult viina juua, vaid inimesed saaks ka kultuurset meelelahutust.

Lastekirjanikuna oled sa loonud tohutu galerii väga erilisi ja erinevaid tegelasi. Nagu ma aru olen saanud, käid sa mudilastega tihti kohtumas koolides ja raamatupoodides. Mulle on jäänud mulje, et sinu ja lugeja vahel valitseb harmooniline suhe – kõik mida sa kirjutad, lapsed võtavad vastu. Ma võin oma kogemusest öelda, et kui ilmub Täheke ja seal mingil põhjusel sinu juttu ei ole, siis tundub kohe, et mingi asi on puudu.

Seda on rõõm kuulda ja muidugi paneb see mulle tohutu vastutuse igasse Tähekesse kirjutada.

Mina sain sinuga tuttavaks palju aastaid tagasi, kui sünnipäev oli veel morsipidu. Tuttavaks saime nii, et sa hakkasid avaldama materjali ajakirjas Pikker. Sa olid siis veel kooliõpilane. Kuidas kooliõpilasel tekkis mõte koolitööst vabal ajal võtta kätte pliiats ja paber?

See on nii, et kes lapsepõlves väga palju muusikat kuulab, siis varem või hiljem tunneb ta vajadust ise bändi teha. Kes palju loeb, siis mingi hetk võib-olla tunneb tahtmist ka ise mingi rida paberile panna. Alguses poleks ise julgenud hakata saatma jutukesi täiskasvanute ajakirja, kuid kooli kaudu ma neid sinna ikkagi läkitasin. Nii ta läks.

Ma mäletan, et siis oli kaastöö saatmine hoopis teistmoodi. Valge paberi alla tuli panna madruse särki meenutav asi, et read oleks sirged. Alguses saatsin ma oma tööd postiga ja hingevärinaga sai oodata seda kirja, kus enamasti öeldi, et aitäh kaastöö eest, kuid lugu siiski ei ilmu. Väga harva teatati loo ilmumisest. Siis oli muidugi tohutu vaimustus ja tuli hakata ootama seda Pikkerit, kus lugu sees oli ning honorari, mis loo ilmumise eest maksti.

Pikkeri autoriteks olid sageli koolinoored ja siis juhtus peredes nii, et keskmine palk oli tol ajal umbes 120 rubla ja kui korraga saabub lapsele, kelle pärast vanemad palju muretsesid, sest ta ei kohtunud sõpradega ega käinud väljas, vaid istus muudkui toas ja luges raamatuid, 60 kuni 80 rubla honorari. See oli tol ajal suur summa.

Nii palju mina küll ei saanud. Lapstööjõule maksti ilmselt vähem. Honorarid olid ikkagi kuskil paarikümnesed. Mul ei olnud nii pikad jutud ka – tervet lehekülge ma täis ei kirjutanud. Raha kulus muidugi ära. Tegelikult hoidsin ma selle alles. See oli muidugi uhke tunne, käia ajakirjanduse majas raha järgi.

Tänapäeva palgapäevad tekitavad inimestes palju pingeid. Inimesed ei tea, palju teised palka saavad. Pidev ülekohtu ja kannatada saamise tunne on. Tol ajal oli väga hea, sest läksime sinna kassasse raha järgi ning palgaleht oli avalik.

Tänapäeval jah käib mingi piuks ja raha kantakse üle. Tol ajal oli ikkagi raharull taskus ja uhke tunne oli.

Kas see oli üks argument, mis lepitas sinu kodused sellega, et hakkad kirjanikuks? Andis see sulle veel soovi juurde olla kirjanik? Või teeksid sa kirjaniku tööd ka siis, kui sa ei elaks nii nagu sa praegu elad? Mu naine käis juuksuri ja kuulis kuidas juuksur rääkis ühe oma kliendiga, kellega läks jutt kirjanduse peale ning juuksuritoolis olev proua ütles, et Kivirähk on küll röögatult rikas. Kui sa ei oleks röögatult rikas ja see ei tooks nii palju sisse, kas sa teeksid seda ikkagi?

Mul on raske sellele küsimusele vastata, sest ma pole kunagi olnud selline luuletaja, kes elab katusekambris ja kannatab. Kirjutamine on olnud praktiliselt ainus tegevus, mida ma oskan teha. Ma ei oska autot juhtida, remonti teha ja süüa ka ei oska teha. Ainult kirjutada oskangi, seega ma midagi muud teha ei saakski. Eks ma lapsepõlves kujutasin ette küll, et võiksin saada kirjanikuks.

Sa kultiveerid sellist hoiakut, et sa ei lahku kunagi suvel linnast – suvine linn meeldib sulle. Sa oled päritolult tallinlane, mustamäelane ja ma olen mõelnud nii, et võib-olla tallinlane tajub seda linna teistmoodi, sest tal polegi kuhugi minna. Mina olen elujõulisest Lõuna-Eestist ja minu maailma on palju laiem kui kitsas Tallinn.

Sa oled jah sealt lõunast, kus ei osata isegi eesti keelt rääkida, vaid aetakse mingit arusaamatut pobinat, millest pole võimalik aru saada. Eks sa oled ka tulnud Tallinna õnne otsima ja seda siin leidnud. Siin on rikkust, mida jagub ka sissesõitjatele, sest me ei ole kadedad.

Olude ja hinge sunnil oled sa siiamaani tallinlane, kuid sa suvitad ka Käsmus.

Ma iga suvi olen ikka kümme päeva Käsmus käinud. Mul ei ole selle vastu midagi, et aeg-ajalt kuhugi ära sõita, aga mul ei ole suvekodu, kus ma tahaksin terve suve olla. Mulle tõesti meeldib Tallinnas olla. Siin on minu kodu ja ma tunnen end linna osana. Ma käin ka Tallinnas väga palju ringi tänu koerale. Seetõttu on mingid rajad, teed ja kohvikud mulle tuttavaks saanud. Mind tervitavad isegi pargis töötavad inimesed, kes seal lehti riisuvad ja pargitöid teevad. Nemad ikka ütlevad mulle midagi tunnustavat ja küsivad koera kohta, kui ma parasjagu ilma koerata olen. Tallinn on mulle suur kodu.

Sinu abikaasa ja lapsed möllavad aktiivselt Instagramis – kuidas on juhtunud nii, et sind sotsiaalmeedias ei ole. Sa oled aktiivne inimene ja armastad tohutult suhelda – miks sul ei ole nutitelefoni, millega panna üles pilte ja postitusi?

Kuidagi on see minust mööda läinud. Mul ei ole paljusid asju. Mul ei ole autojuhi lube, pole nutitelefoni, ei ole Facebooki ega Instagrami. Isegi tore on olla natuke kättesaamatu. Ma olen ka mõelnud, et kui minna Facebooki, et keda ma siis sõbraks võtaksin ja keda mitte. Sellega tuleb nii palju muresid juurde. Kui auto ostad, siis tuleb ka kohe palju muresid juurde – kui palju bensiin maksab ja kuhu parkida saaks. Mul neid muresid ei ole. Kes tahab, võib mulle helistada. Mul on ka sõbrad, kes minust pilte teevad ja neid jagavad ning sõbrad, kes mind autoga veavad. Hea on elada parasiidina.

Sinu juubeliintervjuu toimub Tammsaare muuseumis. See, et Tammsaare sulle lähedane on, ei ole mingi uudis. Sa oled kasutanud Tammsaare motiive ning kirjutanud näidendi Tammsaare tegelaste kohtumisest – Karinist ja Pearust.

Ma olen dramatiseerinud näiteks ka "Elu ja armastuse" ja järgmisel aastal peaks tulema näitemäng, mis on kirjutatud Tammsaare "Juuditi" põhjal, kus on nii, et meestegelased räägivad Tammsaare teksti, kuid naistegelased vastavad minu tekstiga.

Tammsaare motiivi leiab sinu loomingus veelgi. Näiteks Leiutajateküla Lotte, kus Leiutajateküla on justkui Vargamäe – vägikaigast veavad Aadalbert ja Oskar. See, mis sind seob Undiga on ka väga huvitav, sest sinu koduteater on mingis mõttes Draamateater. Sinu esimene täiskasvanutele kirjutatud näidend lavastus seal.

Tegelikult oli enne veel Nukuteatri lavastus, mis oli ka mõeldud täiskasvanutele. Aga Unt oli jah mees, kes mind Draamateatrisse tõi. Sellest alates olen ma sinna jäänud ning lavastusi on mul olnud ligi 20.

Kas "Eesti matuse" film, mis suvel üles võeti, on järjekordne katse püüda lavastust Draamateatri lavalt maha saada? Ma tean, et see on elanud pika ja õnneliku elu ning seda on korduvalt püütud eemaldada, et näitlejad saaks uusi rolle teha.

Ei ole neil pääsu jah. See on huvitav tõesti, et "Eesti matuse" Draamateatri varianti on ka televisioonis näidatud aga see ei mõju. Inimesed lähevad ikkagi teatrisse vaatama. Ma arvan, et kui film tuleb, siis nad lähevad seda vaatama ja otsustavad ka etendust veel lisaks vaadata. See on lõputu – mõned tegelased on juba asendunud. Ma ei tea, kaua see kesta võib.

Kas sa oled selline autor, kes hakkab tööle viimasel hetkel, kui lavastaja juba hüsteeria äärel on ja näitlejatel on juba nutupill lahti, või oled selline, kes on kokku leppinud, et teeme etenduse ja hakkad kohe kirjutama?

Ma olen ikka selline autor, et kui me lepime kokku, et tähtaeg on aprillis, siis tavaliselt annan ma näidendi üle 1. jaanuaril – juba neli kuud varem. Enamasti hakkan kohe tegema, sest mulle ei meeldi tähtaja lähenemise närvilisus. Pigem hakkan aegsasti pihta, sest mine tea, mis ette võib tulla. Tavaliselt midagi muidugi ette ei tule ja kõik saab ludinal valmis. Seetõttu ei ole ilmselt lavastajatel ja näitlejatel minuga erilisi närvipingeid.

Kui vaadata sinu loomingut pisut laiema haardega, siis seal on ühest küljest toredad väljamõeldud tegelased nagu Ivan Orav, kes on põhimõtteliselt Eesti Šveits – mitte iialgi vaikiv geenius, kellel on iga asja kohta midagi öelda. Või siis Rehepapp, kes on samuti tuntud isik. Siis on ka Eesti kultuuriloo tegelased – sa oled äratanud ellu Draamateatri ajaloost lavastajaid ja näitlejaid. Sa oled töödelnud ka Lutsu ja Tammsaare tegelasi.

Teatriajalugu on mulle alati põnev olnud. Kuna mõlemad mu vanemad olid teatriga seotud, siis oli meil kodus palju teatriajaloost kõnelevaid raamatuid. Üsna varakult hakkasin neid lugema, mis iseenesest on pigem kummaline, et koolipoiss loeb teatriajaloo raamatuid. Seega kui ma neid raamatuid kirjutama hakkasin, siis ega mul eriti juurde uurida ei olnudki tarvis.

Palju on mind köitnud ka igasugused mütoloogiad ja muinasjutud. Neid lugesin ma lapsena söögi alla ja söögi peale. Kui hakkasin tegema "Rehepappi", siis ei pidanud ma ka palju juurde otsima. Mul oli pilt selge, mis Eesti mütoloogia on. Need ongi väga veidrad lood, kus aetakse kummalisi asju. Kratt iseenesest on selline olend, kes eksisteerib ainult Eesti mütoloogias. Kuskil mujal ei ole rämpsust kokkupandud robotit, kelle ainus ülesanne on vargil käia. Põhimõtteliselt on kratt Eesti Nokia.

Peagi lavastub "Keisri kokk". Kas sul seda mõtet ei ole, et teeks "Rehepapist" ka uue filmi?

Seda mõtet mul ei ole. Filmistsenaariume ma kirjutada ei viitsi. Kunagi olen küll kirjutanud, kuid neist filme ei saanud. Viimasel ajal olen ma nende kirjutamisest keeldunud. Filmimaailm on nii teistmoodi. Mulle meeldib teatrimaailm, kus lähed hommikul proovi ja istud seal paar tundi. Filmimaailm on nii segane ja sassis – seal on tohutud võtteplatsid, kus miljon inimest jooksevad kaamerate ja kaablitega ringi.

Kui kultuuriga seoses räägitakse loomemajandusest, siis sina oled Eesti kultuuris näide tõelisest tselluloosikombinaadist – kõik mida sa kirjutad, annab tööd ja jõuab ka lavalaudadele.

Sügisel peaks tulema ka ballett, mida mul varem pole olnud. Esmakordselt tehakse minu raamatust ballett.

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: