"Irikkiri" lavastajad: äge, kuidas erinevas vanuses inimesed leiavad lavastusest erinevaid asju ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tiina Mölder (vasakul) ja Christin Taul.
Tiina Mölder (vasakul) ja Christin Taul. Autor/allikas: pressimaterjalid

Septembri alguses esietendub Eesti Noorsooteatris lavastus "IRIKKIRI" hollandi kirjaniku Toon Tellegeni juttude põhjal. Lavastajad Tiina Mölder ja Christin Taul jagasid proovide vahel oma mõtteid Peep Ehasaluga. Nad kinnitavad, et lavastus on mõeldud kõigile ning on äge, kuidas erinevas vanuses inimesed leiavad lavastusest erinevaid asju.

Millest lavastuse idee alguse sai?

Tiina Mölder: Üks tõuge oli Toon Tellegeni jutud, mis on nii ilusad ja kihvtid. Teise impulsi andsid liikumist ja joonistamist ühendavad töötoad, kus Christin oli osalenud. Tundus, et Tellegeni lood ja paber, kirjutamine ja kirjad – see kõik võiks kokku saada.

Christin Taul: Meil on juba varasemast mõnus omavaheline sünergia, ka see ärgitas uuele koostööle. Samuti hakkas paber kui materjal meid "(p)ÖÖ" protsessi ajal huvitama.

Krista Kumberg kirjutas Toon Tellegeni lugude kohta: "Lood on mõõdutundetult absurdsed, võimatud, südamlikud ja naljakad ning kannavad tagataskus iva, mis on jutus juhtuvast suurem. Lugedes tekib tunne, et kohe-kohe saab mõnel hästi varjatud saladusel sabast kinni ja see aitab paremini mõista nii inimloomust kui ka maailmakorraldust üldisemalt". Kas lapsed ikka saavad neil saladustel sabast?

CT: Ma arvan, et taipamine ja arusaamine ei ole ainult vanusega seotud, vaid tugineb pigem sellel, kuidas meie maailmapilt on kujunenud ja milliseid seoseid oleme võimelised looma. Tellegen käsitleb oma lugudes universaalseid teemasid – olemasolemine, sõprus, ühise keele otsimine. Usun, et seal on äratundmist mitmel tasandil ja ebaloogikad annavad fantaasiale mõnusalt ruumi.

TM: Tekkis tunne, et kõik on võimalik, ka valaskala ja orav võiva olla sõbrad. Minu jaoks olid lood ennekõike südamlikud. Neid lugusid korduvalt oma lastele lugedes mõtlesin, et lugudest võiks lavastuse teha, kuigi samas need pole teatritekstid. On sellised vaikelulised ja lugedes kujutlusi äratavad, aga jäid siiski kummitama oma kõikvõimalikkusega.

Kas absurdi siiski lavastusse jääb?

TM: Vimkasid ikka on. Näitlejatega teksti analüüsides leidsime, et kõige tähtsam on koosmäng ise.

CT: Läbimängus tõi dramatiseerija Andri Luup välja, et teatrilaval kannab just tegemise tuhin, mida alateadlikult ka otsinud oleme. Vaimustumine, mängu- ja avastamistuhin võivad viia ootamatute käikudeni.

Laulus on mäng "väikese inimese töö", aga mida see teie jaoks tähendab?

TM: See on koos vaimustumine, üksteise ideedega kaasa minemine, ideede edasi kasvatamine.

CT: Ühest ideest kasvab välja järgmine ja veel järgmine käik. Avatud meel ja uudishimu kannavad mängu. Just mängulisus ja vaimustumine on tunded, mida väike inimene meis värskendada suudab.

See on teil juba mitmes koostöölavastus, Noorsooteatris lõite eelmise, "(p)ÖÖ", kaks aastat tagasi, mis võitis Eesti teatri aastaauhindade jagamisel Salme Reegi nimelise lasteteatriauhinna kunstiliselt silmapaistva ja lastepärase töö eest. Kuidas teie tööjaotus välja näeb?

CT: Saame kokku, valmistume, katsetame, analüüsime, vaidleme ja nõustume. Ikka koos. Kuidagi tasakaalus oleme.

TM: Koostöö tekib spontaanselt, otsest jaotust ei ole.

Saate omavahel mõtteid põrgatada?

CT: Jah, usalduse pinnalt on põrgatamine mõnus.

Peaaegu terve trupp ja tegijad on samad mis "(p)ÖÖ" ajal. Üks asi on inimestevaheline usaldus, teisalt – kas pole ohtu ennast kordama hakata?

CT: Esiteks on materjal väga erinev. Teiseks meeldib mulle mõelda, et iga uus kohtumine on uus. Ja pigem valitseb ikka rõõmu- ja tänutunne, et avanes võimalus selle seltskonnaga jälle kokku tulla.

TM: Mina olen juba loomu poolest selline, eelistan taaskohtumisi, mis annavad võimaluse üksteise tundmaõppimiseks ja usalduse süvenemiseks.

CT: Teadlikult võtsime proovide alguses aega katsetamiseks, lubasime endil minna uitama ja ka möllama, et luua uus ühine energia.

Lugu on sõprusest, kirjutamisest ja olemasolemisest. Kui esimesed kaks on arusaadavalt piiritletud teemad, siis olemasolemine on tohutult lai ja abstraktne. Kuidas lavastus saab rääkida millestki nii abstraktsest?

TM: Näiteks sõprusega seostub see väga hästi – olemasolemine ka sõbra jaoks.

CT: Kas ma olen tema jaoks olemas ja kas see sõber, kellele ma kirja saatsin, üldse on olemas?

TM: Kui ma mõtlen millestki, kas see on olemas? Kui see on mu peas, kas see siis on olemas ka mujal kui minu peas? Samas kui mõelda olemasolemisest kui mängust, siis peitusemängus sa vahepeal oled olemas, siis jälle peidad end ära – ei ole olemas.

CT: Olemasolemine seostub ka ühise keele otsimise ja jagamisega. Kui ma oma mõtte välja ütlen, on see ka teiste jaoks olemas.

Toon Tellegen pole esimene ega viimane, kes on loomadele inimlikke omadusi projitseerinud. Inimestevahelisi erinevusi ongi meil raskem aktsepteerida kui erinevusi näiteks orava ja valaskala vahel. Kas loomtegelaste kaudu on kergem mõista inimlikku?

TM: Inimtegelaste puhul oleks ta pidanud ära kirjeldama erinevad inimtüübid, aga samas on valaskala, jõevähk, elevant või orav juba nii erinevad oma kuju, eluviisi ja elupaiga poolest. Erinevus on mõistetav esimesest pilgust. Kui nemad saavad omavahel koos tegutseda, siis annab see usku, et ka inimeste vahel on üksteisemõistmine võimalik.

Mida lapsed võiksid selle lavastuse puhul tajuda või mõista?

TM: Soojust, koosolemise ja sõpruse tunnet.

Kuidas kujutate laval loomtegelasi?

CT: Nõnda nagu Tellegen kujutab loomade taga inimtüüpe, nii saavad ka meil laval kokku Ženja, Steffi, Laura ja Taavi, kes on otsustanud mängus olla erinevad loomad, kuigi nad liiguvad, räägivad, tegutsevad siiski inimestena.

Paberil on suur roll lavastuses. Kuidas seda rolli kirjeldada?

TM, CT: Tuul liigutab pabereid, tuule heli ja liikumine elab paberite liikumises, tuul omakorda elustab paberid. Paberist tekivad ka loomad, paberit saab vormida. Paber ragiseb, teeb heli. Paberiga saab mängida. Läbi paberi saab varje tekitada. Paberi alla saab peitu pugeda.

Kas lavastusest saab vaataja ka snitti võtta, mida kodus näiteks paberiga teha?

TM: See on meie kandev soov, et asjad sünniksid lavastuses nähtavalt. Näiteks paned paberkoti sisse laterna ja sünnib lamp. Kärtsutad paberi kokku, saad orava. Julgustame kirjutama kirju. Kiri ei pea olema väga põhjapanev pikk ega …

CT: … sisaldama suuri, sügavaid mõtteid, …

TM: … see võib olla ka lihtsalt tervitus, ka see on juba eriline.

"(p)ÖÖ" nõudis näitlejatelt päris head füüsilist vormi, kuidas nüüd?

CT:  Alustame igat proovi soojendusega, kus pöörame tähelepanu ühisele energiale ja füüsilisele vastupidavusele. Lavastuses on kohti, kus näitleja peab ennast ületama, aga heas vormis olid nad juba varem.

TM: On hea tunne, kui saad kellelegi pakkuda väikest eneseavastust – ta ei teadnudki, et ta saab ka selle või teise elemendiga hakkama.

Kui oluline on lastel pärast etendust kogetust rääkida vanematega, seda arutada? Kui palju mõtlete sellele lavastust tehes?

TM: Kõigepealt – lavastus ei ole ainult lastele, see on kindlasti kõigile.

CT: Ühine kogemus perega on äge – see, kuidas erinevad vanused leiavad lavastusest erinevaid asju. Üldse on tore kogeda kellegagi midagi koos, mitte ainult vanemate, ka sõpradega. Arutlus pärast kogemust on oluline boonus.

Kas saate ka oma lastelt mõtteid? Kui palju neilt enda lavastustesse üles nopite?

TM: Lastega koos elades saavadki paljud mõtted alguse meie ühisest elust – vaatlustest, mängudest, jutuajamistest. 

CT: Lastega on põnev kodus olla. Just nii, et kõik toimetavad omi asju ja ühtäkki märkad, et millegipärast on kogu tuba kaetud väljalõigatud piltidega, millest on moodustunud rada. Kuhu see viib?

On teil järgmised plaanid valmis, mis järgnevad ajale pärast "IRIKKIRI" väljatulekut?

CT, TM: Jah. On ka mõned ühised plaanid, mis ei ole veel nii selget kuju võtnud, aga vaikselt unistame.

***

Eesti Noorsooteatri lavastus "IRIKKIRI" Toon Tellegeni jutukogumiku "Kõik on olemas" põhjal esietendub 5. septembril. Lavastuses on ühes vaatuses ja vaatajatele alates 5. eluaastast.

Tõlkija Vahur Aabrams, dramatiseerija Andri Luup, lavastajad Christin Taul ja Tiina Mölder, kunstnik Keili Retter, helilooja Ülo Krigul, valguskunstnik Oliver Kulpsoo.

Mängivad Laura Kukk, Steffi Pähn, Jevgeni Moissejenko, Taavi Tõnisson.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: