Olev Remsu. Kuidas olla hea? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mount Everest.
Mount Everest. Autor/allikas: Wikimedia Commons

Kirjanik ja kultuurikriitik Olev Remsu jätkab religioonide lätteil rändamist.

Nepaalis ei suundu ma tõusma maailma kõrgeima mäe Džomolungma (Everesti) tippu, vaid taevale veel lähemale. Kathmandust sõidame otse läände, 300 kilomeetri läbimiseks kulub terve pikk päev. Himaalaja on Himaalaja. Aga tee on siiski kaugelt etem, kui mulle kirjeldati.

Mida raskem tee, seda suurem reisielamus!

Kus vähegi tasasem, seal laiuvad maisipõllud. Maisitõlvikuid müüakse ka tee peal.

Peatume, küsin hinda. Rahal on maailma eri otstes eri väärtus. Nende kopikate eest ei liigutaks eurooplane lillegi, Nepaali inimene harib maisipõldu, koristab vilja ja müüb seda möödasõitjatele. Ost kui sotsiaalabi, see annab õilsa Buddha-tunde, osavõtu. Ilmselt teenimatu, kuid annab.

Väiksed linnad, mille nimed jäävad teadmata.

Mulle meeldib, kui rahvusel on oma tähestik. See näitab, et sul on kultuur, et sa oled sina ise, et sa pole midagi teistelt üle võtnud, sind pole alistatud. Mida kõveramad, mida vigurjamad konksud, seda etemad. Olgu või hieroglüüfid, peaasi, et omad.

Jah, konksudest allpool on nimesiltidel ladinatäheline kiri, kuid huvi selle vastu tundub nepaallaste au haavamisena.

Majadel pole seinu ja miks peaks inimene oma elu naabrite eest varjama? Niikuinii kulgeb see elu täiesti ühtemoodi, ükskõik, kas naaber vaatab oma või teisepere hagerikku.

Hollandis on majadel seinad klaasist ja õhtuks ei tõmmata kardinaid seestpoolt ette. Tänavalt näed, kuidas inimesed televiisorit vaatavad, õhtustavad, arvuti taha on kummardunud.

Kui oled ise edev, siis pead seda edevuseks, kui oled aval, siis pead seda avaluseks, avatuseks maailmale.

Telefonikeps näitab, et jõuame Lumbinisse Rupandehi piirkonnas. See on Siddhārtha Gautama sünnikoht, igatahes nõnda arvavad tuhanded palverändurid, ja miks peaksin mina olema eriarvamusel? Teadlased tõmbavad hasarti veidi koomale, ütlevad, et tõenäoline sünnikoht; pole välistatatud, et siin ta sündiski. Arvatavasti ei saa me täit tõde kunagi teada.

Mina aga pidin siia tulema. Kuidas siis teisiti? Olen surunud dalai-laama kätt (Eestis), olen juba käinud Burjaatias, Mongoolias ja Tiibetis, olnuks ebasünnis, kui mu maine keha selles elus poleks viibinud selles punktis.

Peatume Buddha Gardeni ees. Hotellile on pandud ikka vägev nimi. Ei tea, mida Buddha sellest ise arvaks, et tema nimega meelitatakse inimesi elust osa võtma?

Aga kas ta ise end Buddhaks pidaski, tema oli Siddhārtha Gautama, Buddha-nimi levis pärast?

Mis ma ikka norin, miks ajan igal pool heinakõrt pooleks?

Olgu, siin, siis, kui siin tihe džungel oli, ta sündis, vupsas just kliinikusse suunduva ema küljekondist välja ning hakkas kohe kõndima ja rääkima. Küljekondist, mitte mujalt.

Tehke järele!

Siin ta siis elas ühe tillukese kuningriigi kroonprintsina külluses ja armastuses, kuni tüdis õrnutsemisest, pages ning läks mööda ilma rändama.

Tunnen hingesugulast.

Oma kotti ise viia bangalosse viia ei tohi, nii solvad boy´d. Ja ära unusta talle teene eest näpuvalget anda. Tõenäoliselt maksab boy oma töökoha eest peremehele peale (niisugune ekspluateerimisviis on Aasias levinud, ja mitte ainult Aasias) ja kuidagi peab ta ju ots otsaga kokku tulema.

Buddha ei tunnistanud ühiskonnakaste, vaat, see on midagi täpselt minu jaoks. Mina ka ei tunnista.

Järgmisel päeval kulgeb teekond tokk-tokkide moodi motokaarikutel.

Valge sammaspalee, stuupad ümber, paleesid on palju, kõik valged, kõigil katusenurgad üles pööratud.

Viimaks ometi Meyadevi tempel, Buddha täpne sünnikoht. Kastelltüüpi, kvadraatse põhjaga kaunis, jällegi seintetu hoone keset korralikku, ilmselt inglise stiilis parki pügatud muru ja madalate okaspuudega. Kõrval kiiskab bassein, samuti ruudukujuline, ümber efektsed skulptuurid. Visuaalses budismis on rohkem sürrealismi kui Salvador Domingo Felipe Jacinto Dalí i Domènech´il, Puboli markiil. Ehk Dalí saigi budismilt kellegi vahendusel ideid?

Amatöörid laenavad, ja jäävad plagieerimisega vahele, profid varastavad ja kõik kiidavad.

Ahvid nõuavad süüa. Neid on nagu kirjuid koeri. Tuleb anda. Ostad ja annad. Hästi organiseeritud, muidu hakkaksid inimesed neile ulatama midagi oma märsist, midagi, mis ei ole neile määrkassidele kõhupärane. Templi lage ehib täissümmeetriline mandala.

Inimesed istuvad oma säärtel ja põlvedel ning palvetavad hardalt, peopesad rinnal koos. Mõned loevad siiski raamatuid. Ehk järgivad täpselt teksti?

Kui jumalat ei ole, siis ei saa palve olla loodetav sulle-mulle-tehing. Pole mooseslikku lepingut Jahve-Jehoovaga. Pole Allahi, kes käsib endasse uskuda. Sa ei taha midagi saada selle eest, et usud ja oled hea. Sa oled tingimusteta hea. Sa tahad lihtsalt vabaneda ahnusest, vihast ja rumalustest. Ja sa ei pea seda lahtisaamist kaubaks, mille eest sulle peaks midagi vastu andma.

Mina olen suur palveveski keerutaja, see on palvus, mis mulle kõige rohkem istub. Muusika vaid kinnitab seda. Ja muusika on jumala eest vaimulik, on osa oikumeeniast, üldisest religioossusest.

See on helge, üllas ja õilis.

Eks igamees kiida oma küla, ja see on suisa giidi kohus.

Meie Patrick (nagu ütleb silt rinnas) räägib, et kristlus pärineb budismist. Kas selle viis Indiast Lähis-Itta apostel Toomas või käisid nad enne evangeeliumites valgustatud sündmusi Jeesusega mõlemad siinkandis neil Jeesuse eluaastatel, mille kohta evangeeliumid sõnakesti ei kosta. Õppisid asja selgeks ning viisid kaasa, kui tagasi läksid ning lisasid seal siis judaismi seaduslikkusele armastuse.

Marukatoliikliku Iirimaa kaitsepühaku nimega nepaallane näitab oma vedrualbumist jooniseid sõrmede, käe ja keha rituaalsete hoidude kohta skulptuuridel ja pühapildidel. Ja tõesti, tõesti – eriti sõrmežestid on Buddhal ja Jeesusel ühesugused. Kord on üks või paar sõrme sõlmes vastu peopesa, siis jälle päkk vastu kotinõela, pikkpeetrit, nimetamatsi või väikeatsi hoitakse nõnda et moodustuvad targa tähendusega peamiselt ümarad kujutised. Ja kõigil neil on oma sisu, oma mõte. Ning teise käega sama lugu. Kas see on ühtpidi keerdu või teistpidi keerdu, püsti ülal või rinna ees.

Hakka või uskuma! Argument on raudne, ehkki mu silme ette tuleb, nagu oleks Churchill samamoodi oma sõrmi ja käsi hoidnud. Aga tema võis laenata, emmalt-kummalt siis, kas Jeesuselt või Buddhalt.

Turism tähendab fotopeatusi. Meie oleme küll olime Meyadevis paari minuti asemel kaks ööd ja ühe täispäeva, kuid olemuselt klõpsutamispeatus on see ikkagi.

Tahaks olla terveid nädalaid, ehk siis hakkaks midagi mõikama? Ning tundega, mitte mõistusega. Ei sunni end fakte mällu söövitama, et intelligentne inimene näida, vaid laseksid asja olemusel endasse imbuda.

Mida ei saa, seda ei saa. Ja mis siis, kui viibid siin pikka aega ning sulle, tahumatule, ei imbugi?

Olgu öeldud seegi, et mu silmad otsisid sürrealistlikelt maalingutelt fallose kujutist. Kahjuks ei leidnud.

Tagasisõidul mõtlen budismile.

Kas see on ikka religioon?

Esimesi säilinud tekste Buddha tegevusest kuuendal-viiendal miinussajandil leidub umbes esimesest sajandist, nii et need on kirjutatud ligi pool tuhat aastat pärast peategelase lahkumist. Kristluses ja islamis on see vahe mõnikümmend aastat. Mälus hoitavad ja suuliselt levivad teadmised muunduvad soovmõtlemise reeglite järgi.

Kristlastel, judaistidel ja moslemitel on raske budismi religiooniks tunnistada. Kui pole jumalat, siis pole religiooni, mõtlevad nemad. Palveta, ja kõik paraneb, õpetavad nemad. Ja Buddha ise ei kutsunud kunagi kedagi üles midagi uskuma. Ta ei rääkinud eales jumalast. Ta isegi nõudis oma rändurõpilastelt, et need ei süveneks eksistentsi- ja jumalaküsimusse.

Süvenemine on mõttetu, see ei vii kuhugi ning ainult süvendab kannatusi, õpetas Buddha. Dalai-laama on end nimetanud koguni usklikuks ateistiks. Budism ei karda oma tõekspidamisi teaduse valguses muuta. Enam ei peeta Maad lamedaks, nagu seda varem tehti. Ei tolereerita kastiühiskonda, ja mulle, vanale hipile ja võrdsuse eest mässajale, sobib see eriti. 

Ringi rännates Gautama alul piinas ennast, jõudis asketismiga näljasurma piirini. Ja siis läks mööda neiu, korvis pirukad. Neiu märkas inimest, kellest oli alles vaid luu ja nahk, ning ulatas tollele oma pirukat. Buddhas sähvas läbi: kui ta ei võta, kui ta sureb näljasurma, siis ei aita see kuidagi kaasa elusaladuste avastamisele. Ta võttis, mida pakuti, ning sel hetkel sündis kesktee kontseptsioon. Ära kunagi lasku äärmustesse! Ühtemoodi halb on toretsemine ja näljutamine. Aga sellest oli vähe. Gautama juurdles kaks päeva ning virgus, sai Buddhaks, tema õpetus täienes. Absoluutne tõde, see, mida mujal nimetatakse jumalaks, asub inimese sees. Kõige tähtsam on teie sees, õpetas Buddha! Ja mitte ainult inimese sees, vaid kõigi olendite sees. (See on siis laen animismilt.)

Apostel Paulus kuulutas mõnisada aastat hiljem, et meis kõigis on sisemine Kristus. Kas märkame mõjutusi? Või on tegu sisemise kokkulangemisega?

Esmalt polnud budismis mingit müstikat, oli ainult loogika ning tähelepanekud selle kohta, kuidas töötab inimese teadvus. Ja kuidas vabaneda kannatustest. Igast inimesest, kes puhastab oma teadvuse, võib saada buda, ka minust. Kui ma vaid virguksin! Ja ehk oleks õigem budismi  religiooni asemel filosoofiaks ja/või eetikaõpetuseks nimetada? Tegelikult võiks budistlikku õpetust järgida kristlane, moslem ja judaist, budismi poolt ei pandaks seda pahaks. Vaid teised on kiivad, ei luba kõrvale vaadata.

Miks siis otsisin maalinguist fallost?

Drukpa Kunley oli budamunk, kes läks ajalukku kui vastuoksuslik pühak, tema hakkas neid joonistama, teda peeti hulluks.

Hullude pühaks pidamist leidub kõigis religioonides ja paigus, isegi meie muidu igati mõõtupidav ja pealetükkimatu Eesti on siin ilusasti esindatud. Mõelgem vennastekoguduse liikmetele, kes tantsides taevas käisid. Ka hassidistid uskusid, et ekstaas ilmutab jumaliku sõnumi, ja ekstaas puhkeb tantsu keerutades, mis ongi õige palvetamine.

Budismis on selliste nähtuste jaoks spetstermin nyönpa ning kuulus Tiibeti poeet Drukpa Kunley oligi üks, keda oli vallanud pidev nyönpa. Ta ei sallinud silmakirjalikkust ja allaheitlikkust, ta armastas veini ja ilusaid naisi ning ausa inimesena ta seda ka ei varjanud. Fallost luges ta elu ja armastuse, pakatava tervise ja õnne sümboliks, sellepärast maaliski neid igale poole. Tal oli juba eluajal palju õpilasi, keda ta juhendas mitmel moel, kaasa arvatud seksuaalne praktika. Kuni tänaseni peetakse Drukpa Kunleyd suureks õpetajaks, kelle auks on mitmele poole rajatud templeid.

Oi, kuidas see vastandub kristliku, judaistliku ja islamliku moraaliga! Alles viimasel poolsajandil liigub Euroopa selles suunas, tõsiusklik Iisrael põlgab seda ja Araabias võidakse sind selle eest kividega surnuks loopida. Siinkohal võiks lõputult vaielda, mis on loomulik inimsus, mis masohhistlik enesepiinamine. Buddha ju õpetas kannatustest vabanemist. 

Mongoolias oli au üht Drukpa Kunley templit külastada. Fallost seinal nägin, mungad jõid seal ka veini, pakkusid meilegi, muud silma ei hakanud.

Klassikaline Buddha õpetus mahub kolme sõnasse – ümbersünd, karma ja dharma.

Vahest ei kao me kuhugi, sünnime vaid ümber? Meeldiv teada. Õigemini loota.

Iga religioon peab oma kondikavas sisaldama midagi tõestamatut ja ümberlükkamatut. Esmalt jumal ise. Eks kummutage tema olemasolu loogika abil. Võimatu. Eks põhjendage tema eksistents argumentidega. Võimatu. Zoroastrismis käib äravahetamiseni sarnaste kaksikute – hea ja kurja – pidev omavaheline sõda, judaismis on see leping jumalaga, kristluses ülestõusmine, islamis bordellparadiis jne. Eks tõestage, et pole olemas, nõuab usklik ning sa jääd pikki.  Samuti on ümbersündide ahela puhul, sest siinpoolsel hingelisel endal teadvad kogemused ju puuduvad. Teadvad!

Karma on aga puhas energia jäävuse seadus. Mittemillestki ei teki midagi ning miski ei muutu kunagi mittemillestki. Ei kao ka mitte ükski meie tegu, kõigil on alati toime ja mõju. Oled halb, läheb sul halvasti, oled hea, läheb hästi. Kahjuks ei saada siinilmast sellest aru, alles uues elus taassündides mõistame, millised me eelmises elus olime. See ongi dharma, seadus, mille järgi elu ja maailm on loodud.

Buss viib otse Kathmandu Tribhuvani lennujaama. Nagu muud polekski Nepaalis vaadata. Džomolungma otsa poleks just hakanud ronima, hapnikumaski pole kaasas, kuid kui giid oleks mõne mäe koht öelnud, et vaadake sinna, seal on maailma kõrgeim tipp, siis oleks olnud ikka tegija-mehe tunne.

Aga olgu, jälle ühes tähtsas kohas jalg maha pandud. Näis, mis mulle uues elus selle hulkumise eest määratakse. Elan ju oma mõtete, kirgede, eksituste ja illusioonide vangis, kõiges selles, millest lahti ütlema kutsus Buddha. Ja minusugune juba õppust ei võta, kindlasti olen uues elus samasugune. Ja ei mäleta midagi varasemast. Kes oskaks öelda, mitmendat elu ma praegu elan? Ise küll mitte.

Ja siiski tahaks kunagi sansaaraahelast vabaneda, bodhisattva'na siia maailma tagasi tulla ning siis inimesi õpetada, kuidas olla hea.

Kas juba selles mõttes ei ole ahnust?

Lennuk tõuseb, nii palju on maailmas kohti, mis veel käimata. Püüan need kõik ära käia, eks siis näeb... 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: