Olev Remsu. Ma pole eales tundnud koduigatsust

Jordaania
Jordaania Autor/allikas: pressimaterjalid

Olev Remsu kirjutas praeguste keeruliste aegade valguses reisimanifesti kõigi rändavate-reisivate inimeste ülistuseks.

Ilmselt jagunevad inimesed kaheks.

Ühed, kes on kiindunud kodusse, ja teised, kes armastavad rännata.

Nende teiste hulgas on indiviide, kellel pole kodu vajagi, keda kodu vaid segab ning kes on kodule käega löönud.

Tühja kah selle katusega! Seal all on masendav.

Teised ütlevad nende kohta, et ajavad tühja tuult väljal taga. Publilius Syrusel (85–43 ema) on sentents: saxum volutum non obducitur musco. Just siit kujunes angosakside vanasõna: a rolling stone gathers no moss. Rollingud leidsid endale sellest nime The Rolling Stones. Ja eesti keeli: veerevale kivile ei kasva sammalt.

Sajandeid on selle maksiimi mõtteks olnud koduülistus – kes rändab ringi, see jääb ilma varast ja peavarjust. On vastutustundetu ja hoolimatu. Ja üldse halb inimene.

Sammal on siin positiivses tähenduses –  kapital, mammon, teiste inimeste lugupidamine.

Hipiaegedest alatest on aga lausungi sisu pea peale pööratud – sammal on saanud negatiivse tähenduse, on mingi tobe praht, mis seisvat kivi reostab. Ja kui kivi veereb, kui inimene rändab, siis on ta õigel teel, siis on ta puhas, pole prügistunud.

Meie tsivilisatsioonis oli üks igavene teeline, nimelt Teeba kuningas Oidipus, kuningas Laiose ja kuninganna Iokaste poeg, kes mõisteti rändama isa tapmise ning emaga abiellumise ja poegvendade-tütarõdede sigitamise eest.

Rändamine oli karistus.

Juba enne teda seikles Laertese poeg ja Telemachose isa Odysseus, Trooja sõja kangelane, kojupöördumisel kümme aastat kummalises maailmas. Meenutame – kükloop Polyphemos, lotofaagid, laistrügoonid, Kirke, sireenid ja Kalypso. Ise tahaks kõike seda kogeda, eks? Aga talle oli see kõik piinav karistus nagu kogu retklemine pärast kaotust sõjas.

Lõputu teeline oli ka kingsepp Ahasveerus, Igavene Juut.

Tema ei lubanud Jeesus Kristusel Kolgata teel oma maja ees puhata, ja sellepärast peab igavesti rändama.

Temalegi oli mööda ilma hulkumine, kodutus, piinav nuhtlus.

Ei või olla! Kuidas saab mõnuga karistada? Aga saab.

Aga kes oli Jeesus ise, kes oma risti kandes Ahasveeruse maja ees puhata tahtis?

Kui palju tema püsis tema paigal? Ei sugugi. Juba sündis rännates, teismelise eas kadus hoopis ära, apokriivad räägivad, et vagabunditses Indias ja kus veel. Evangeeliumidki jutustavad alalõpmatust hipitsemisest ja retklemisest.  Viimaks ei püsinud hauaski paigal, lendas sealt minema. Polekski nagu korralik ristiinimene. Nõukogude ajal öeldi sihukeste kohta bomž, ilma kindla töö- ja elukohata laabusk.

Ja tõesti. Tal ei olnud kodu. Ta ei igatsenudki seda, arvatavasti peatus ta vaid apostel Peetruse pool, kus ainukeses toas elasid Peetrus, tema naine, tema vend Andreas (nn Esmakutsutu).

Ja mida nad kõik rändajad teevad?  

Aina kohtuvad ja kohtuvad. Reisijutudki räägivad ju kohtumistest teel, lugejad just neid nõuavad.

Ma usun, et kohtumiskipitus rinnas on üks neid asju, mis meid rändama veab. Ilma kohtumata ei ole elamust. Kohtumine, see on ju äratundmine! Mille? Ehk iseendagi äratundmine. Et oleksime nagu leidnud teel enesemüüdi ja identsuse iseendaga.

Usun, et kohtumisjanu kiskus teele ka Marco Polo, Kolumbuse ja Amundseni ning tänases retklejas vemmeldab sama veri, mis neis suurtes.

Aga kust on pärit informatsioon, et kaugel on põnev ja hea?

Reisimuljetest!

Marco Polo Hiina-lood kandusid enne trükiraamatu levikut suust suhu, ja kujutleme, kui paljusid need teele ahvatlesid! Kui otse Mongooliasse ja Hiinasse ei jõutud, siis naabermäe otsa, kuhugi mere äärde ikkagi. 

Kes olid palverändurid? Oma seiklushimu rahuldajad ususildi all, ja eks neidki oli jalgadega pikki maid mõõtma peibutanud eelmiste samasuguste vagatsejate jutud. Kui nad olid väga tublid usklikud, siis nad uskusid, et usuvad ning ei hulgu lõbu ja lusti pärast.

Ja kui Püha Nikolaus – meremeeste ja teiste rändurite kaitsja – turistid lühemalt või pikemalt teekonnalt koju tagasi juhtis, siis laskis ta meil pajatada oma imelistest matkadest, käskis lisada pööraseid detailegi printsiibil, et tõde tuleb kaunistada, et see paistaks tõepärasem. Vahest oli Marco Polo selle juhtnööri oivikulisim järgija? Ja poisid-põnnid kuulasid, kõrvad kikkis, ja nendegi hing lõi lõõmama – tahan ka, tahan ka, veereda, ei taha sammalduda-prahistuda!

Ehk tiivustavad kedagi minugi jutud...

Mina muidugi ei ole Marco Polo, mina ei sündinud Veneetsias, mina sündisin Supilinnas.

Kui vana ma olin, kui ma uurisin läbi ja kaardistan kõik meie linnaosa tänavad ja tähtsamad objektid? Kes seda täpselt mäletab, kuid väga noor. Edasi laienes töö tervele Tartu linnale, siis juba Eestile. Enne keskkooli lõppu oli seegi risti-põiki läbi seigeldud (ainult saared ja muud piiritsoonid mitte), nõnda et pärast kümnendat klassi võtsime koolivend Jüriga ette autostopireisi Krimmi. Kolm nädalat!

Kui ma hiljem õppisin Moskvas, siis kõik kordus. Lisaks teada-tuntud kohtadele, kus niikuinii tuli viibida, võtsin ette metroojaamad, alistasin need kõik. Minu jalg lihtsalt pidi neis maha astuma! Siis veeresin läbi trammiliinid. Trolli- ja bussiliine kõiki ei jõudnud, tegemist oli-on ikkagi megaloopolisega. Ent need, mis huvi pakkusid, nagu mu linnakaart mulle näitas, loksusin läbi. Mäletan, milline Ameerika-avastamise tunne mul oli, kui jõudsin kohta, kus laevatatav kanal läheb üle laia tänava. Sõidad trolliga laeva alt läbi, see on juba õnn. 

Punane planeedikuuendik sai võidetud juba enne, kui avanesid piirid. Ja seejärel läksin maailma kallale. Nüüd ei ole käinud ainult mõnes riigis ja ühel mandril. Kohutav, ma ise tarretun tõdemuse ees: ma olen rohkem reisinud Marco Polo, Kolumbus ja Amundsen kokku. Ei, ma ei aseta ennast nende ikoonide kõrvale. Isegi lähedusse mitte. Neil olid kõrged eesmärgid, mille nad täitsid. Mina aga olen olnud põhimõtteline hulkur.

Kui mul kellegagi sellest pühast kolmikust üldse sarnasusi leidub, siis ennekõike Marco Pologa, mulle tundub, et temagi oli peamiselt hulkur. Õilis hulkur, õnnelik hipitseja. Meile jättis ta raamatu, mis levis pajatustena juba enne, kui raamat teoks sai. Püüan temast tasapisi eeskuju võtta, minugi reisijutud on varem ilmunud ajalehtedes-ajakirjades.

Hüva, oled palju ringi käinud, oled, ei hakka vaidlema, kuid mis see sulle andnud on? Usun, et umbes niisuguse küsimuse võiks nii mõnigi inimene esitada.

Andnud... Mida vastata?  

Sel ajal, kui põlvkonnakaaslased ehitasid end üles, tõusid ametiredelil, soetasid vara, seiklesin mina kuskil Tšukotkal või Turkmeenias. Sel ajal, kui põlvkonnakaaslased tõid kasu meie rahvale ja ehitasid üles meie riiki, tuuritasin mina kuskil Amazoonia džunglis või nautisin päikeseloojangu värvide mängu Austraalia südames Alice Springsis maailma suurimal monoliidil.

Igatahes süda helises sees, otsekui palveränduril, kes on kohale jõudmas.

Oot-oot, kas ma üldse tohin end võrrelda üllaste palveränduritega? Nemad tõid sihtkohast kaasa kotikese püha mulda ning viisid selle koju, kodukloostrisse. Või andsid ülikule, kes oli finantseerinud nende rändu, ja nüüd pidi jumal olema leebem ülikugi vastu. Mina olen tagasi tulnud üpris tühjade kätega. Ent usun siiski, et mullakotike ei olnud palveränduri ainus tulem. Võib-olla koguni mitte peamine. Ehk võttis ta teekonna Jeruusalemma, Mekasse või Tiibetisse ette hoopis südamejao elamuste pärast?

Mida annab elamus? Eriti, kui seda võrrelda teise inimese rajatud koduga? Teise kasvatatud pangaarvega? Teise teenitud rahvapoolse austusega?

Kes peab lugu hulkurist, kellel puudub omandiinstinkt?

Kui sa ütled, et su koduks on maailm, siis tähendab seda, et sul kodu polegi.

Kui palju väärt töökohti pudenes lihtsalt läbi sõrmede! Tunnen siiani täit respekti toimetuste vastu, kus olen ametis olnud, on tänini piinlik, et ma ei pidanud pikalt vastu, ent mis parata – absoluutne rutiinitalumatus. Lihtsalt kiskus minema. Kiskus avarustesse.

Ma olen teinud veidi sõnaloometki, olen tuletanud terminid: iterofiilia, lokofoobia. Need on siis tõved, mida ma põen. Reisimishullus, paiksushirm. Need pole siiski päris tõved, need on ainult sümptomid, haigusnähud mustale masendusele, mis on mind ikka haaranud, kui tuleb pikalt ühes punktis viibida. 

Kui pole omandiinstnikti, pole ka kadedustki. Imetlen ühte ühiskonna poolt kõrgelt hinnatud sõpra, kes tundub põdevat enam-vähem sama tõbe, ent enne, kui ta allus rännustiihiale, ladus endale alla võimsa majandusliku vundamendi. Kahtlemata on see taktikaliselt õigem. Ent selline on tema tee. Igal inimesel on oma tee.

Mina usun, et mulle on reisielamused andnud vabastuse kohavangistusängist. Muidu pane või nöör kaela. Ehk veel lihtsam – mine joogimajja ja "oma viimane kopikas kõrtsmikul vii/ ja ütle, mis elul on viga", nagu õpetavad laulusõnad. Paarile mu põlvkonnakaaslasele, sealjuures väga andekale, on seesugune õnnetus osaks saanud. Nad langesid alkoholismi küüsi ja nüüd puhkavad mulla all. Ehk sellepärast, et nad surusid endas maha kauguste kutse?

Jah, ma tardun, nagu eessõnas juba öeldud, ise tõdemuse ees: vahest olen rohkem rännanud kui Marco Polo, Kolumbus ja Amundsen kokku? Olen lugenud raamatuid nende suurmeeste kohta, kilomeetreid kokku pole rehkendanud ei neil ega endal, kuid mingi kõhutunne nagu ütleb seda.

Siiski pole see ikoonikolmik päris ühtne. Kaks viimast reisisid ainult sihipäraselt. Mulle näib, et Marco Polole oli Hiinas-käigu kaubandussiht vaid ettekääne mööda maailma hulkumiseks. Kui ta üldse Hiinas käis... Leidub uurijaid, kes selles kahtlevad, kes peavad üldse temale omistatud raamatu sisu väljamõeldiseks. Vähemalt Hiina osa.

Hoolimata seesugustest süüdistustest tundub Marco Polo mulle kõige lähedasem, kuigi mina olen Hiinas neli korda käinud ning kui sisse lugeda veel Taiwan ja Hongkong, siis kuus korda... Ja kui nüüd Hongkong omakorda välja lugeda, siis võib öelda, et need kõik olid pikad viibimised.

Marco Polo tundub mulle lähedane olevat just tema seikluste sihituse pärast. 

Ka mul on olnud ettekääne (nagu temal kaubandusluure)  – olen olnud giid. Aga kui ma sügavalt end sisse vaatan, siis võin tõdeda seda, mida peaksin salajas hoidma eriti turismifirmade omanike-juhtide eest. Küllap teeksin ma seda tööd tasutagi...

Giidina räägin ma üsna palju religioonist, kõikidest religioonidest (loodaksin, et mitte tüütavalt). Arvan tõesti, et see on maailma kõige tähtsam asi, olulisem kui ajalugu, loodus, majandus või miski muu.

On olnud peale giiditsemise teisigi võimalusi mööda maailma liikumiseks oma kukrut kergendamata.

Nõukogude ajal eksisteeris iga loomingulise liidu juures nn rahvaste sõpruse fond. See oli ette nähtud komandeeringuteks mööda planeedi punakuuendikku, et looja näeks, kui ilus ja võimas on suur kodumaa, saaks inspiratsiooni ning jäädvustaks seejärel muljeid ka oma teostes. Seda kõrgemalt poolt vägisi sülle sadanud raha oli palju-palju, seda ei suudetud sihtotstarbeliselt kasutada.

Minul oli au kuuluda kolme loomeliitu – ajakirjanike, kirjanike ja kineastide omasse – ning tõttasin appi kulutama, et loomeliitude juhtkonnad keskkomiteest vähem sugeda saaksid. Sealt siis rännud Tšukotkale, Kuriilidele, Taimõrile, Jamalile, Kesk-Aasiasse, mööda Venemaa hiigeljõgesid ja mujalegi. Niisuguse surimuri pärast on pisut piinlik. Aga nn suurt kodumaad ei ole ma kiitnud! Nii et ikkagi ei kasutanud ma neid summasid sihtotstarbeliselt.

Olen loomavagunis mullikaid vedanud kokku 18 korda, sihtpunktideks Kaukasus ja Kesk-Aasia. Filmigrupi liikmena olen tiirutanud Põhjalas ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Olen väikelaeva madrusena ületanud Atlandi ja Vaikse ookeani. Olen olnud OSCE ja Esindamata Rahvaste Organisatiooni vaatleja konfliktikolletes ja valimistel. On leidunud lahkeid ja tänuväärseid sponsoreid, kes on mõne pika sõidu lihtsalt välja teinud. On ette tulnud teisigi otsi, kuid peamiselt olen reisinud ikka oma niigi kõhna rahakoti peal, ja seda kõige meeldejäävamal viisil koos perekonnaga.

Mida olen ma siis otsinud oma retklemistelt? Kohta, mis erineks totaalselt kõigist teistest. Totaalselt! Ja ma ei ole leidnud. Maailm on liiga ühtemoodi, vaat, niisugune oleks mu etteheide maailmale. Aga vahest on see siiski vähese reisimise viga, et ma pole siiani leidnud erinevust? Tuleb edasi otsida…

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: