Olev Remsu. Kalmõkkia budism eile ja täna

Kirjanik ja kultuurikriitik Olev Remsu jätkab mõtisklusi reisidelt usuliselt tähtsatesse paikadesse.
Jah, ma olen oma silmaga näinud, kuidas usk annab uue hingamise. Toob päikese hinge ja ümbrusesse.
Kaugel Nõukogude ajal, hipitsedes ja mullikaid vedades sattusin ma esimest korda Kalmõkkiasse, tolle nn autonoomse liiduvabariigi pealinna Elistasse (rõhk viimasel silbil). Komorovo (Kellomäki) kalmistul olin Anna Ahmatova haua juures kohtunud Leningradi hipidega, kes lugesid seal poetessi avaldamata luulet. Nemad ütlesid mulle, et see siin on hea, Buddha poolt õnnistatud koht, ent одинокий тополь on veel parem. Üksik pappel? Mis see on? Sain teada, et pühavägev puu Elistast paarkümmend kilomeetrit väljas. Nii astusingi ma 1976. aasta palaval suvel Elista vaksalis rongilt maha ja …
Õudus. Tavaline Vene käest lastud linn, räpased tänavad, räpased majad, räpane elu. Võimas tuul pühib rentslitest üles prahti, teeb neist prahipüksid. Mitte vesipüksid, vaid prahipüksid. Isegi parteikomitee hoone, mis mujal oli ikka uhkelt särama löödud, nägi välja kahvatu ja kuidagi surnukarva. Uskumatu, kuid Lenini monumendilt selle ees, täpsemini monumendi jalamilt oli patakas alust maha varisenud ning keegi vist ei mõelnudki selle korda tegemisele. Tundus, et kõik vastutulijad on vingus ja kibestunud näoga, põevad meie ühishaigust soveedimasendust.
Liinibuss viis Har-Buluki külla, seal näitasid lahked inimesed teed.
Stepp, stepp, piiritu lauskmaa päikeses närbunud rohulibledega. Tuul ulub nii, et kisub särgi seljast. Ja ei puhu iiliti, vaid ühtlaselt tugevalt ning ainult ühest suunast. Siin oleks mõnus harrastada purjetamist, stepipurjetamist, kuivamaapurjetamist. Kurss õige — eksida ei ole võimalik, horisondil sirgub ainus puu. Kuidagi imelik ja aloogililne. Mis moel see erand sinna sattus?
Hiljem uurin järele, et puu olevat istutanud buda munk Purdash-bagshi Džungrujev 1846.aastal. Tema toonud seemned otse Tiibetist, talle andnud need dalai-laama Khendrup Gyatso, munk pani siin elama terve salu. Ta tahtis inimestele head, selles ääretus lageduses polnud teelistel paika, kus vaikselt puhata, kus hobustki kinni siduda. Munk hoolitses puude eest ise, need sirgusid mühinal. Ent pärast tema siirdumist uude sansaaraetappi, kuivasid teised ära, alles jäi vaid see üks.
Viimaks olen kohal. Ümberringi pühad allikad ning seesama puu, selle all, selle laiale tüvele keerutavad noored kirevaid kultusepaelu. Oksad on liiga kõrged, nendeni ei ulatu, ehkki ka neil lippuvad mõned, tuulte poolt veel maha rebimata paelad. Huvitav, kuidas sinnani ulatuti? Mind võetakse vennalikult vastu. Juba see, et ma olen siia tulnud, tõestab, et olen omainimene. Poisid-tüdrukud suruvad seljad vastu tüve, mängivad kitarri ja laulavad. Korraks tundub mulle, et seltskond on needsamad Leningradi hipid, ent kuulen siiski, et nemad on Moskvast. Eestlasi armastatakse eriliselt, saadetakse tervisi eesti budistidele, Vello Väärtnõule isiklikult. Annan teada, et tema tehtud stuupad Läänemaal on kenasti alles ning see rõõmustab usukaaslasi.
Ajame juttu, joome mõned õlled, sööme mõned vorstid, Moskva hipid pakuvad mulle oma telgis ka öömaja, aga ma siiski lahkun enne pimedat.
Kalmõkid on ainukesed Euroopa pärisbudistid, originaalbudistid. Euroopa linnades on budistlike kogudusi muidugi ilmatu vägi, neid leidus Eestiski, ent kõigil neil oli ja on siiski mingi isehakanute maik man. Kalmõkid on aga ehtsad budistid. Selle kohta, kuidas neist budistid said, on õige mitu versiooni ja teooriat, üks õigem ja täpsem kui teised, kuid jätame need praegu kõrvale. Ja ega ma oskakski nende hulgast valikut teha. Mulle meeldib üle kõige soovmõtlemise valda kuuluv oletus, et nad arenesid ise animistidest-šamanistidest budistideks ilma sisse tulnud juhendamisteta. No vaevalt. Igatahes on nad lamaistid, see tähendab Tiibeti ja Mongoolia haru budistid.
Termin lamaism on kasutusel ainult vene ja nõukogude uurijail ning nemadki hakkavad sellest loobuma. See tuleb sõnast laama, mis tähendab budistlikku õpetlast (ja mitte munka; laama võib olla munk, aga võib ka mitte olla), ent tähendab seda tervel budismi levikualal, mitte ainult Tiibetis, Mongoolias, Burjaatias, Kalmõkkias, Tõvas. Nüüd on vene uurijadki üle võtmas rahvusvahelist oskussõna Tiibeti budism, kartmata süüdistusi välismaa kummardamises.
Öö raudteejaama ootesaalis kõval pingil. Aga uni oli hea ja sügav, ka ei varastatud mind paljaks. Ehk põhjusel, et midagi polnudki võtta.
Järgmisel päeval hulgun mööda kõledat Elistad, pilk otsib midagi budismipärast. Ei leia, ei leia. Oo, siiski! Linna keskpargis Družba (Sõprus) näen suurt ja kõrget iluväravat, millel on ülespoole käänatud nurkadega katus. Kuid see detail võib märkida ka lihtsalt Aasiat, mis siit jääb paariasja kilomeetri kaugusele itta.
Pargis on kohustuslik nn igavene tuli ning vastav monument kangelastele, kes langesid kodumaa eest aastatel 1941 - 1945. Stalin alustas oma sõdu juba 1939. aastal, kas neid langenuid ei mälestatagi? Ilupõõsastel igavese tule platsil liperdavad mõned kultuspaelad, neid on näha mujalgi. Nõukogude režiim oli küll võimas, ent värviküllaste paelte riputamise vastu ei saanud temagi. Ja Kalmõkkias on kangelaste austamisel veel eriline omapära.
Saksa-Nõukogude sõja ajal jõudis veermaht siia 1942.aasta suvel. Tsaariajal olid kalmõkid elanud praktiliselt autonoomsetena, keegi ei puutunud ei nende ühiskonnakorda, majandus- ega usuelu. Klannide juhid olid moepärast õigeusklikud, kuid rahvas oli jäänud budistideks, mingit misjonitööd nende hulgas ei tehtud. Nõukogude kord võttis maa, sulges templid ja kloostrid ning loomulikult tekitas see viha. Veermahti rahvusväeosade Kommando der Ostlegionen koosseisus formeerus kalmõkkide vabatahtlik üksus Доктор Доллин Хальмг Мертэ Церг (kalmõki keeles), Kalmücken-Kavallerie-Korps Dr. Doll (saksa keeles), eesti keeles siis kalmõkkide dr Dolli nimeline kavalerikorpus, mille eesmärk oli bolševistlike õuduste eest kättemaksmine.
Veermahti taganemine viis üksuse sõjatee Ukrainasse, Poola ja Horvaatiasse. Vabatahtlikkuse juurde paneme muidugi küsimärgi, ent Stalini omakordne kättemaks oli jube – terve rahvas (nagu ka korealased, sakslased, ingerisoomlased, karatšaid, tšetšeenid, ingušid, balkaarid, krimmitatarlased ja meskheti-türklased) küüditati 1943. -1944. aastal Siberisse, Kasahstani, Usbekistani ja Altaisse, isegi linnanimi vahetati, Elistast (tähendab kalmõki keeles liiva, liivasust) sai Stepnoi. 1956. aastal rahvus rehabiliteeriti ning kalmõkkidel lubati tulla tagasi oma kodumaale, pealinnale anti tagasi endine nimi. Aga just rahvuskorpuse olemasolu on põhjus, miks igal pool lõpmatuseni toonitatakse kalmõkkide kangelaslikkust Nõukogude Liidu poolel, kus sõdisid sundmobiliseeritud mehed.
Kokkuvõttes — hirmus ja kõle koht, edaspidi püüan siia mitte sattuda, otsustan Elista kohta.
Ja siis, 31 aastat hiljem, aastal 2007 olen seal uuesti. Ja tasus ära. Hotell jagab lahkelt jalgrattaid, üle kõige maailmas meeldib mulle rattaga võõras linnas tiirutada. Huupi, hea õnne peale. Et näis, kuhu rattad viivad ning kõige etem on ära eksida. Alles viimaks võtad taskust hotelli fuajeest saadud linnaplaani ning hakkad uurima, kus sa tegelikult oled. Lauskmaalinn on ideaalne kohta ratta jaoks. Aga marutuul puhub endiselt, see sunnib kõvemini pedaale vajutama. Saabki rohkem trenni.
Linn on nagu öö ja päev võrreldes möödanikus nähtuga. Valitseb puhtus ja kord, majade fassaadid säravad, inimesed naeratavad.
Oдинокий тополь´eid on nii, et küllalt saab, see on mingi kaubafirma nimi, mis on peamiselt spetsialiseerunud väikepoodidele ja suveniirikioskitele. Ja kioskid on stuupade väljanägemisega. Üks kohvik kannab seda nime, samuti õllesort. Õige, budism ei nõua karskust. Peaasi, et kannatusist vabaneda. Ja miks mitte humalamärja abil?
Siin-seal ehivad haljasalasid sammaslehtlad idapäraste katustega, ja neid katuseid on toredalt mitu. Kangelaste väljakule Lenini puiesteele on kerkinud uus, võimas ja kaunis iluvärav Алтн босх (kalmõki keeles Kuldvärav), selle kõrgus on 15 meetrit, ülakaarel katuse all on 28 suurt maali ja bareljeefi kalmõkkide elust. Ja need on peamiselt budismiteemalised. Ka Bütsantsi-stiilis õigeusukirik, Kaasani katedraal, on saanud uue hingamise, kullatud kuppel sädeleb, tulikollane fassaad küütleb päikesepaistes. Kirikuga on niisugune isepärane lugu, et selle kinkis Peeter I 1724. aastal kalmõkkide khaani Ajuki Baksadaju Dordži pojapojale selle eest, et too laskis end kristlusesse ristida ning võttis endale uueks nimeks Pjotr Taišin. Venestamine!
Tiirutades hakkavad silma katoliku ja protestantlikud kirikud, ka mošee.
Ja mida ma nüüd näen? Uskumatu, parki on püstitatud jurta (ümar, valge, lamekoonuskatusega nomaadide kergelt transporditav nahkelamu), aga selle tipus on kaheksa otsaga rist. (Ülaots; kaks otsa, mis kujutavad INRI-tahvlit; kaks otsa põikitulbal, kuhu olid löödud Jeesuse käed; kaks otsa Jeesuse jalaalusel; üks alumine ots.) Selgub, et suhteliselt autentne koopia esimesest õigeusukirikust siinkandis. Ega midagi – kavalalt tehtud, kalmõkk astus kirikusse nagu oma koju. Ja olemuselt nagu oksüümoron – aus varas, süütu prostituut, elav laip jne. Kusjuures aus ja süütu on Kalmõkkia.
Linnapiiril on mälestuskompleks "Minek ja tagasitulek", mille autoriks pole keegi muu kui Ernst Neizvestnõi. Nikita Hruštšovi poolt kuulsal Maneeži-näitusel pederastiks (vabandust, aga ma kasutan sama sõna, mida NLKP Keskkomitee esimene sekretär) sõimatud maailmakuulus kunstnik, kes paradoksaalsel kombel on ka Hruštšovi enda hauamonumendi autor Novodevitšje kalmistul Moskvas. On kunstlik küngas, üles viib spiraalne rada, mis lookleb päripäeva, nagu käiakse ümber budistliku templi. Tipus on raudteevagun, millega rahvast küüditati.
Družba pargis on paar lumivalget stuupat, hekipõõsastel lehvlevad loendamatud palvepaelad, ümberringi soveedi kultus – igavesest tulest lähtub nn Kangelaste allee, kus on Nõukogude Liidu kangelaste büstid. Samas on ausammas Puškinile, kes on ju ka peaaegu kangelane, ohverdas ennast au eest duellil. On näha, et on püütud juurutada dualismi – kodumaa patriotismi ja budismi. Olen juba kirjutanud, et budism on ainus kiivusevaba religioon. Sa võid olla korraga budist ja õigeusklik, budist ja katoliiklane, budist ja protestant, budist ja ateist. Mida arvavad sellisest kaksusest armukadedad paarilised, ei lähe budismile korda.
Ja kõige suurem üllatus – punapartisan Juri Klõkovi tänaval kõrgub täies toreduses just-just valmis saanud Šar šažni (kalmõki keeles kollane usk, üks Tiibeti-budismi harusid) hurul (tempel), nimega Бурхн Багшин алтн сүм / Геден Шеддуп Чой Корлинг (umbes: Buddha Šakjamuni kuldne datsan/klooster). Linnakaardi tekstiosast loen, et see on Euroopa suurim budistlik pühakoda, samuti olevat seal see Euroopa suurim Buddha-skupltuur. (Mitte segi ajada: hural om Kalmõkkia parlament; hurul tähtsaim datsan.) Turismileksikas esineb sõna suurim kahtlaselt tihti. Ukse kõrvalt infotahvlilt loen, et 8., 15. ja 30. kuupäeva hommikul juhib huruli munk rituaali Rohelise Tara teenimiseks, 15. kuupäeva õhtul tehakse seda Buddha Manla auks, 30. päeva õhutl Burhn-Bagši ja tervel 29. päeval Okon-Tengri auks. Täna siis teenitakse Rohelist Tarat, tema on üks kuulsamaid bodhisattvaid (sanskritis: virgumisele püüdleja), ta sündis Tuhandekäelise bodhisattva Avalokitešvara (sanskritis: jumal, kes vaatab alla) pisaraist. Tore.
Tempel on avatud, sisenen, ega keegi mu ratast sellel ajal ära ei veereta? Millised mustad mõtted pühal territooriumil. Sisenen, palvetajaid on vähem kui minusuguseid uudishimutsejaid. Alati tikub pähe mõte, ehk on palvetajad silmakirjatsejad. Ikka omistad sa teistele enda motivatsioone. Kõik on suurepärane, ainus viga, et liiga uus, vaid paari aasta vanune.
Ehitatud osana Chess Cityst. Kalmõkki eesotsas oli paarkümmend aastat malehull ja edukas ettevõtja Kirsan Iljumžinov, kes aastatel 1995 - 2018 oli rahvusvahelise maleliidu president, tema ehitas Elistasse malelinna, kus toimus toimusid FIDE kongressid, male maailmameistrivõistlused ning sajad-tuhanded väiksemad maleüritused. Chess City on alles, malebuum on ainult pisut raugenud.
Mõtlen, kas oli Iljumžinovile budismi vaja male dekoreerimiseks? Loodame, et mitte, loodame, et oli nii aus budist kui aus malefanaatik. Suurepäraste organiseerimisvõimetega on ta igatahes.
Ei tea, kas need, kes nagu üks mees tema vastu astusid, olid kabesõbrad või?
Järgmisel päeval pressin jalgrattaga vastu tuult Üksiku Papli poole. Kolmkümmend kilti sinna ja kolmkümmend tagasi. Meelde tuleb purjesportlaste anekdoot. Kahe baabaga juhtus nii, et tuli neilgi vastu tuult ja vastu raju jumalateenistusele minna. Hambad ristis, pool põlvili, pool roomates jõudsid nad enne teenistuse lõppu kirikusse. Ka kohe hakkasid jumalat paluma, et see tuule vastupidiseks pööraks. Ja jumal võttiski palvet kuulda. Mul niisugust võimalust õnneks ei ole, kuna budism ei ole religioon, milles sa võiksid endale mingit hüvet nuruda. Nii sõtkun pedaale ja tagasiteel sõidan pedaale tallamata priiküüti, lasen käed lenkstangist lahti, ajan need laiali ning kihutan ja kihutan.
Aga Üksiku Papli juures on kõik teisiti. Siin on palju rahvast ja palju rõõmu. Nagu oleks kalmõkkide ja teiste budistide laulupidu. Pappel on kindlustatud, tema tüve ümber on valatud kaunis kivikauss. Allikate kõrvale on püstitatud kriitvalged stuupad, kõikjal lehvlevad kirevad paelad.
Budism ei ole raskepärane tõe- ja jumalaotsimise usk. Budism on kannatuste ületamise usk, mida ma olen juba öelnud. Ja mille muuga ületada kannatusi kui lustlikkuse ja helgusega.
Mõtlen selle peale, kui kähku taastus pärast Nõukogude riigi kokkuvarisemist praktiliselt varjusurmas budism selles riigis. Järelikult oli see alles inimeste kultuurigeenides ning sealt ei kao mitte miski mitte kunagi.
Toimetaja: Marju Bakhoff