Olev Remsu. Kohtumine šamaanitariga ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tõva pealinn Kõzõl
Tõva pealinn Kõzõl Autor/allikas: Wikimedia Commons/Валерий Иргит

Kuidas määrata kindlaks paik, mis sulle kohutavalt meeldib? Tuleb enda sisse vaadata ning küsida: kas sa tahad minna sinna tagasi? Kui su sisehääl ütleb: jah, kohe, ja mitu korda; siis on vastus käes. Minul on nii Tõva (tollal kirjutati Tuva) ja Jenisseiga.

Jenissei on Siberi hiigeljõgedest kauneim, kärestikuline ja käänuline. Olin selle Karsnojarskist Dicksonini, Põhja-Jäämere Kara mereni (ca 3000 km) allavoolu läbinud juba varem, kauni veepaela ülaots oli mulle aga seni terra incognita. Nii asusingi ma ühel kenal päeval Tõva pealinnast Kõzõlist ülesvoolu teele. (Vahemaa Krasnojarski ja Kõzõli vahel, ca 1000 km, jäigi alistamata, häbi mulle! Vabanduseks asjaolu, et sel lõigul on palju hüdroelektrijaamade tammesid ning laevaliiklust ei toimu.)

Aga kõigest järjekorras.

Kui keegi arvab, et Transnistria, Lõuna-Osseetia, Abhaasia, Luganski-Donetski jne poliitstaatus on midagi uut, siis ta eksib. Vene tsaaririik hakkas piirkonda koloniseerima juba 1908. aastal, kasutades ülestõuse ja segadusi Mongoolias ja Hiinas. 1914. aastal võeti see lõplikult vabariigiks saanud ja nõrgenenud Hiinalt ning liideti Urjanhai krai nime all impeeriumiga. Juba siis räägiti vabatahtlikust ühendamist, see valelik formuleering pole punapropagandistide väljamõeldis. Et parandada suhteid Hiina Vabariigiga, kuulutas Nõukogude võim seal 1921. aastal variserlikult välja Tannu-Tuva Rahvavabariigi (1926. aastal muudeti see Tuva Rahvavabariigiks), mida tunnustati vaid ise ning see nn iseseisvus püsis kuni 1944. aastani, mil Stalin inkorporeeris maa-ala ka de iure, ja seda autonoomse vabariigi staatuses. Ei tehtud isegi liiduvabariiki nagu juhtus Eestiga, kes oli okupeeritud kolm aastat varem. Piirkonna sõltumatuse määrast annab tunnistust fakt, et valitsushoonest sai NKVD maja, selle inimkoosseis suurt ei muutunud. Kogu aeg oli niikuinii oldud Vene oblasti tasemel, selleks ka jäädi, ent katkes kollektsionääride ihatud ilusate, eripäraselt kolmnurksete postmarkide väljaandmine. Nüüd on Tõva ANSV-st saanud Tõva Vabariik.

Venemaa ja Hiina olid alates XVII sajandist pidanud ohtralt läbirääkimisi omavahelise piiri üle, siinkandis oli lepitud kokku põhimõttel – Jenissei kuulub otsast lõpuni Venemaale, Jangtse Hiinale. Kusjuures läbirääkijail puudus täpne info selle kohta, kus on mõlema jõe lähtekohad. Jangtse algab Tiibetist, ent Jenissei algusots ulatub kaugele Mongooliasse, nii et tolle lepingu järgi võinuks Stalin võtta veel suurema tüki.

Ülestõus on ülestõusu järel, nii on suhtunud tõvalased võõrasse võimu, olgu siis tegemist mongolite, hiinlaste või venelastega. Viimased olid Nõukogude-vastased. Ülestõusudest päris viimane puhkes Ak-Dovuraki asbestivabrikus. (Kõzõlist ca 300 km läände.) Algas see palgapäeval nagu spontaansete vastuhakkudega ikka juhtub. Vabriku ees rüüpasid viis-kuus tõvalast head ja paremat. Nende hulka tuli üks venelane. Tavaliseks reaktsiooniks sel puhul oli, et mindi üle vene keelele. (Nii juhtus ka Eestis, ent ka Soomes siirdusid saamid soome keelele, kui ligi astus soomlane.) Aga sedapuhku seda ei juhtunud. "Прекратите свой собаче-язык!" käskis juurdetulnu. Niisuguse näkku sülitamise peale haaras üks rüüpaja vöölt pussi ja rehmas selle solvaja südamesse. Puhkes kirjeldamatu verevalamine, mille peatas alles kohale toodud spetssisevägi, kokku olevat olnud täpselt 50 hukkunut.

Tõvalased on minu meelest (ma võin eksida) Venemaa mitte-Vene rahvustest kõige vähem venestunud. Ja venelastel on Tõva jaoks päris vinge hüüdnimi - Российская чопа. (Vabandust, aga ma olen adekvaatne, viisakuse ja poliitkorrektsuse pärast jätan tõlkimata.) Raske öelda, kas see tuleb rohkem Tõva asukohast Venemaa kaardil või tõvalaste murdumatust lugupidamisest oma rahvuse ja kultuuri vastu.

Leidub siiski ka teistsugust suhtumist. Praegu reklaamivad Tõvale imago loojad asjaolu, et siin puhkavad regulaarselt president Vladimir Putin ja kaitseminister Sergei Šoigu. Üks neist on tõvalane. Kumb?

Mina ei kippunud Tõvasse ainult jala mahapanemise au pärast, mind tõmbas budism. Venemaa kahes ülejäänud budistlikus piirkonnas, Burjaatias ja Kalmõkkias olin ma juba käinud, ainult Tõva oli veel võõras.

Tõva pealinn Kõzõl on totaalselt ligadi-logadi, väga inetu väljanägemisega, pilbashütid algavad juba keskelt, tänavad on porimülkad või tolmupommid, olenevalt vihmast või põuast. Mida kehvemad lobudikud, seda helgemad loosungid on neile külge klopsitud. Ja ime küll – loosungid on ainult venekeelsed. Ehkki tõva keeltki kirjutatakse kirillitsas, teed ikkagi vahet. Kas parteitöötajate andestamatu poliitaps? Või midagi salakavalamat? Mitte ärritada tõvalasi? Oli Tõva ANSV-s tiitelrahvuse protsent väga kõrge (üle 80), kõrgem kui ENSV-s. Ja Kõzõlis kuuledki peamiselt tõva keelt, näed tõvalasi, kes välimuselt on veel rohkem asiaadid kui burjaadid ja kalmõkid – lühikesed ja turjakad, kõrged põsesarnad ning mustad juuksed ja silmad.

Peaväljakul kõrgub loomulikult Lenini monument, ent lähedal on teinegi, tunduvalt kohapärasem -  budistlikku stuupat meenutav ausammas, mis tähistab Euraasia mandri keskpunkti. Neid kohti on siin ümbruses teisigi, mis end mandri keskpunktiks peavad – näiteks siin lähedal Ürümqis, Xinjiangi provintsis Hiinas, kus pikki aastaid pärast Tõvas-käiku õnnestus samuti jalg maha panna.

Linna peletusele vastukaaluks võib nautida looduse majesteetlikkust – ümaraid, püsti muna kujulisi, metsarohelisi sopkasid; piirituid steppe; soolajärvi ja imposantset, hõbedaselt vulisevad kiire veega Jenisseid.

Mul juhtus võõrastemajas seesugune lugu. Läksin oma toast sööklasaali hommikusöögile, tolle ukse ees koridoris ootas rase naine, mitte keegi ei lasknud teda sisse, kõik lipsasid tema ees sisse. Nõksatasin kergeks kummarduse, näitasin käega ja ütlesin: eekii. Olin enne väljasõitu end pisut-pisut tõva keelega kurssi viinud, tahtsin öelda palun (keruner), kuid ajasin kõik segi ning hoopis teretasin. Tõvatar naeratas ja sisenes. Koht polnudki just maailma kõige räpasem. Nüüd tuli seista puhvetileti ees pikk-pikk järjekord. Tõvatar tammus minu ees, pöördus ümber ning ütles midagi tõva keeles. Olin ju mina teda teretanud. Andsin mõista, et ma ikkagi seda keelt ei oska ning meie jutt katkes. Kas ta tõesti vene keelt ei räägi? Ei oska või ei taha rääkida? Varsti ilmus kohale tema abikaasa, selgus, et naine oli pandud järjekorda varem, nii tuli mehel vähem seista, sabas oma aega kulutada.

Möödus paar päeva.

Viimaks ometi läks veealuste tiibadega Raketa mööda Jenisseid ülesvoolu, sinna, kus ma lihtsalt pidin ära käima, muidu kaob vähimgi lugupidamine enda vastu. Toora-Hem, laevamarsruudi lõpp-punkt nagu võis sõiduplaanist lugeda, ent koht oli ka väga täpsele kaardile märkimata. No seda kutsuvam! Tahaksin ära käia kõik kaardile märkimata paigad kogu maailmas!

Teadja reisimehena läksin sadamasse pool tundi varem ja mida ma nägin – laev oli juba täiskiilutud, osa rahvast oli roninud katusele, kuid sealgi ei olnud ülearust ruumi. Ja sadamasillal hoidis kolm militsionääri tagasi pealetrügivat ja oma õigust taganõudvat rahvast.  

Jääb sõitmata kahjuks. Rahuldusin vaatamisega, kõndisin kail. Äkki kruviti seestpoolt lahti minust paari meetri kaugusel oleva laeva aken ja hõigati: "Mолодой человек." (Noort inimest, see on tavapöördumine ükskõik, mis vanuses mehe poole.) Kulus veidi aega, kui ma sain aru, et tahetakse mind. Tõvalane küsis, kas ma tahan peale tulla, vastasin jah, ta käskis mul tulla randumissillale. Vaevaliselt trügides jõudsin militsionäärideni.  Nende selja taga oli kutsuja, kes ütles mundrimeestele midagi tõva keeles. Ja olge lahked, miilitsad tõmbusid veidi avamale, ma pääsesin nende vahelt läbi. Järgnes rügimine salongi vahekäigus, see oli püstiseisjaid täis kiilutud, kuniks jõudsime üsna tagaotsa, teineteise vastu seatud istmepaarile lauakesega keskel. Üks iste oli mõeldud kolmele inimesele, nüüd oli end sinna seadnud viis-kuus, naistel lapsed süles. Ometi tehti mulle aupaklikult ruumi, pealegi päris akna alla. Söögikraam oli juba laule pandud, selleks oli peamiselt kala, mida murti näppudega. Korraga tundsin ära minu vastas istuva naise. Mitte näo, vaid kõhu järgi. See oli seesama last ootav Aasia-daam, kelle ma olin sööklauksest enne ennast sisse lasknud. Nüüd tundsin  ära ka kutsuja – tema oli siis selle naise abikaasa. Järelikult osutati mulle teene nii lihtsa asja pärast nagu inimese uksest sisselaskmine. Olgem alati viisakad, sellest võib lisaks heale enesetundele tulla ka muud kasu!

Nautisin võrratut loodust, kärestikulist mägijõge ja kala, mis siiani sulab suus. Kala liigist olin pisut pettunud. Haug, tavaline haug. Oleksin soovinud midagi eksootilisemat, aga alati tuleb leppida olukorraga, mida juhus parajasti pakub.

Tundus, et vene keelt rääkis ainult kutsuja, teised said kas rohkem või vähem aru, noogutasid. Viimaks küsis ta minult – mis veab mind maailma lõppu, kus keegi ei käi? Ehk tahan ma välismaale põgeneda? Pole mõtet, Mongoolia võimud annavad mu välja. Vastasin siis otse, midagi keerutamata – budism. Vastus meeldis kõigile.

Kogu ülejäänud tee (sõit kestis koos peatustega 4-5 tundi) rääkisime budismist. Tema rääkis, nüüd olin noogutajaks mina. Näppisin haugi ja noogutasin.

Vanasti olnud Tõvas ohtralt kloostreid, need olnud tunduvalt etemad kolhoosidest, neis hariti põlde ja kasvatati loomi – jakke, kilpkonni, hobuseid ja kõiki teisi, nende liha oli turul alati saadaval, nüüd valitseb lettidel tühjus, kuna pole ainukestki kloostrit, sellepärast söömegi kala, et midagi paremat ei ole.

Muidugi meenusid mulle kohe ateistide süüdistused – budistlikus kloostris elavat ainult lullilööjad ja priileivasööjad, kes põlgavad tööd. Nüüd kuulen, et tublimad kui kolhoosnikud.

Tõva budiste juhtis kamba-lama, kes allus bogdogeegenile Urgas (praegu Ulaanbataar). Täheldan, et jutt budistidest läheb kuidagi automaatselt üle animismiks ja šamanismiks. Jah, ma tean, kui kuskil on religiooni vallas pettus ja silmakirjatsemist, siis kõige enam võib seda leida šamanismis. Baikali-kandis on isegi koole, mis annavad sulle pärast selle lõpetamist ja raha maksmist diplomi, et sa oled õige šamaan. Samas ei ole ehedalt niisugust religiooni nagu šamanism olemaski, see on teadlaste poolt paljudele loodususkudele antud kunstlik ühisnimetus. Ja kahtlane on asi sellepoolest, kui vastupanuta võeti see termin omaks, nagu oma nimetust poleks olnudki. Ent siin on asi keerulisem – termin šamaan on pärit evengide kultuurist, tähendab evengi keeles teadjat, ent evengid elavad just Jenissei ääres, tõvalastest allpool, jõe nimigi tuleb nende keelest. Evengid on ainsad, kelle seas on tegutsenud ja tegutsevad originaalšamaanid, kindlasti oli evengidel ja tõvalastel jõe kaudu ühendus. Võibolla on siin need õiged šamaanid?

Kuulan edasi. Äkki mõistan – rääkija meelest ei olegi budismil, animismil ja šamanismil mingit vahet, kõik kokku on üks hea asi, millest venelased ei saa aru.

Igas sadamas jäi inimesi üha vähemaks, kui me lõppu jõudsime võis end laeval juba üpris lahedalt tunda.

Lõpp-peatus, unistus on täitunud – olen kohas, mida pole märgitud kaardil. See on lagedapoolsem väli, ümber metsik padrik, väljal viis-kuus tšummi, ümarat, lamekatusega, nahkadest tehtud transporditavat eluaset, mille lähimad puud näevad välja nagu ehitud jõulukuused, kuna need on täisriputatud kirevaid kultuspaelu. Pluss mõned palkhütid, mis ei näe just kõige viisakamad välja. Kaugele kaldale on veetud lameda põhjaga, tõrvatud aerupaadid ning võrgud ja ahingud kala püüdmiseks. Kas tõesti tuleb nii kiire vooluga vees toime ilma mootorita? Tuleb! Kaks hobust hirnatavad, kui näevad peremeest, ehk on mehe suures kandamis üht-teist nendegi jaoks. Näiteks suhkrutükke.

"Kas sa šamaaniga tahad kohtuda?" küsis mees.

Muidugi!               

Öömajas ei olnud küsimustki, ma oleksin neid inimesi väga solvanud, kui ma poleks nende poole tulnud.  Mulle tehakse ase hüti toas, ise minnakse aeda välivoodile. "Et karud sind ära ei sööks," põhjendatakse niisugust otsust.

"Aga kas teid võivad nad süüa?" küsin vastu.

Mulle näidatakse esmalt pika teraga pussnuga ja seejärel jahipüssi. Tõsi, mul pole kumbagi. Toaaken jääb lahti, ei kosta ei karu möirgamist ega matsutamist, kuulen hoopis Jenissei hõbedast vulinat. Ausõna, hõbedast.

Järgmisel päeval toimubki kohtumine šamaan Ivaniga. Ta elab koonusekujulises, puuokstest kokku seatud püstkojas, trummeldab kellukestega lokulauda. Tal on seljas kentsakas ja lohmakas rohekas kostüüm küll rippuvate metallist, küll nahast ehetega. Ei, sõna kostüüm pole õige. Pigem rooba, ametirõivas, ent ilus ja esteetiline, mitte mingi mustatöölisürp. Aga näotätoveeringu all – tundub, et – on vist naisepale. Ja kui ta mind tervitab, siis on häälest selge – naissoost šamaan, mis iseenesest on väga kena patriarhaalses maailmas. Ei tule kõne allagi, et naissoost vaimulik oleks vene õigeusus, mida siin, sügaval nurga taga, Nõukogude ajal ägedalt peale suruti. Teooria järgi on ortodoksipreester Jeesus Kristuse asemik ning kuna Jeesus oli mees, siis ei saavat ju esindajagi olla muud sugu. Aga miks mitte? Ehk on selline keeld vaid meeste salakaval riugas konkurentide eemaldamiseks vaimulike tööturul? Ja vahest lubati õigeusul siin agaramalt tegutseda ka põhjusel, et see budismi välja tõrjuks. Ja äkki kuulsin ma laevas valesti, ehk ütles mu võõrustaja tõesti шаманка ja Иван(к)а? Ainult et minu töntsid kõrvad ei fikseerinud sõnalõppe? Nüüd kuulen, et šamaanile öeldakse Vanja, nii see on – Vanja on nii mehenime Ivan kui naisenime Ivana deminutiiv.

Laeva tagasisõiduni on pool tundi aega, järgmine tuleb ja läheb alles uuel nädala, selle lühikese aja jooksul on Vanjal targematki teha kui tantsida. Me räägime. Tema peab end budismišamaaniks, aga ajab animistlikku juttu. Kogu loodus elab, kõigil ja kõigel on hing. Neist tõdemustest arvatakse olevat sündinud igasugune religioon, see, mis hiljem loendamatutesse harudesse hargnes. Aga siin oli ta veel üks, sünkretistlik. Ka palvus oli sünkretistlik, kõik kaunid kunstid  – muusika, koreograafia, kirjandus, kujutav kunst, kokakunst – koos, kui tantsiti ümber lõkke, kui oldi tätoveeritud, kui lauldi vajalike loitsudega laule, kui söödi piduroogasid.

Kas mul on midagi ette heita? Ei. Budism on ainuke religioon, mis ei ole kiivas, sa võid olla budist ja kristlane, budist ja moslem, budist ja ateist ning olla budist, šamanist ja animist on ürgselt loomulik.

Hüvastijätuks kingib Vanja mulle ühe jakiluu killu, mis tal kaelas rippus. Suur tänu!

Istun laeva ja olen kuni esimese allavoolu-peatuseni ainus reisija.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: