Sel sügisel tuleb Elen Lotmanil välja kolm filmi. Kõigepealt jõuab ekraanidele portreeteos David Vseviovist, kus Elen on teinud režii, operaatoritöö ja sada muud asja.

"Ma tundsin, et kui Davidist filmi teha, siis peaks see olema rõõmus film," rääkis Lotman. "Aga loomulikult ainult rõõmuga tundi aega ära ei sisusta, tuleb leida mingid huvitavad aspektid. Ma ei tahtnud teha aga mingit paraadportreed. Seda poleks David ise tahtnud, kus erinevad inimesed hästi tõsiselt räägivad, kui tähtis ja väärikas Vseviov on, sellega poleks David kaasa läinudki, ta ise võtab end hästi humoorikalt."

Elen Lotmani valis meetodiks võtta vaataja Davidiga kaasa, nagu viibitaks tema juubelil: "Minu eesmärk oli näidata Davidit sellisena, nagu ta on. Enamus aega on ta rõõmsameelne, ja nendest asjadest, mis talle muret teevad, on ta võimeline ülikirglikult rääkima."

Lotman ütles, et dokumentalist peab paar sammu ette nägema, mida inimene järgmisena teha võib. See on mõistagi keeruline tegevus ja filmitegija tõi näiteks neuroteadlase David Eaglemani väite, et inimese teadvusel on gradatsioonid, ning inimese aju on arenenud nii keeruliseks just seetõttu, et tema tegevus on üpris etteennustamatu. Lihtne aju muudaks olendi võimalikele vaenlastele kergeks saagiks.

"Teadusliku meetodi üks võlu on see, et me ei saa kunagi kõike teada. Ei ole sellist hetke, kus me saame öelda, et kõik, siit edasi minna kuhugi pole," sõnas Lotman aju-uuringuid kommenteerides. Tema on ajualaseid teoseid esmalt lugenud seetõttu, et kunagi algaja operaatorina tundis ta, et ei näe pilti õigesti ning ei saa aru pildi tajumise kunstilistest reeglitest.

Teiseks filmiks on Lauri Randla "Hüvasti, NSVL", milles Elen Lotman on operaator. "See on pseudoajalooline teos, taustal on Nõukogude Liidu kokkuvarisemine, esil on Lauri enda lugu, mis räägib armumisest ja ingerisoomlastest ja mida on filmi jaoks kohendatud," tutvustas Lotman, kes kuulub põlvkonda, kes lapsena nägi N. Liidu lagunemist.

Kolmandaks tööks on saami filmimehe Paul Simma film "Mu kallis ema", mis on filmitud tundras ning mis on Eleni ja Pauli kolmas koostöö. Film räägib tüdrukust nimega Daša, kel puudub side oma põliskultuuriga. Film näitab dilemmat, kus ühel pool on turvaline elu ja hea haridus, teisel juured.

Elen Lotmanit on filmitegijana huvitanud piiripealsed nähtused. Tema vanaisa Juri Lotman on raamatus "Semiosfäärist" nimetanud piiri kõige viljakamaks alaks. "Tuumas või tsentris juhtuvad asjad aeglaselt, aga perifeerias juhtub palju huvitavaid asju ja muutusi," kommenteeris Elen Lotman.

"Dokumentaalfilmi tegijana pean olema kärbes seinal, aga õppejõuna ja organisatoorses töös on ette tulnud olukordi, kus peab ka võitlema," rääkis filmitegija enda erinevatest rollidest.

Vaimse tervise kuu puhul ütles Elen Lotman, et nagu autod käivad kord aastas kontrollis, nii võiks kontrollida ka inimeste vaimset seisukorda. "Eesti ühiskonnas ei ole praegu piisavalt positiivseid signaale, tasakaalustamaks negatiivseid signaale," nentis Lotman. Tema sõnul on negatiivsete signaalide mõju ka tugevam.

"Vahel tekib tunne, et me elame justkui väga halvas riigis," ütles Lotman. "Meie elatustaset vaadates põhjust rõõmustada justkui on, aga ei rõõmustata."

Kunsti nautimisest rääkides märkis Elen Lotman, et bioloogilised protsessid nagu dopamiini vallandumine ajus ei kahanda kuidagi teose sisulist väärtust ega sega selle mõtestamist.

Kultuurisoovitus: Aldo Leopoldi teos "Thinking Like A Mountain". "Selles raamatus on kõige kaunimalt välja toodud, miks on vaja mitmekesist maailma."

Teiseks: järgida põhimõtet "justkui". Kui naeratada, siis võibki end õnnelikuna tunda, lausus Elen Lotman.