Heli Reimann. Saksofon — kas saatana sarv või jumala hääl ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Saksofonimängija
Saksofonimängija Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Sel sügisel tähistab 40. juubelit omaaegses Tallinna Riiklikus Konservatooriumis asutatud professor Olavi Kasemaa saksofoniklass, mille puhul avaldame kaks Heli Reimanni kirjutist. Esimene, "Saksofon — kas saatana või jumala hääl", tutvustab saksofoni ajalugu. Teises kirjutises saame lugeda vestlust Olavi Kasemaa, klassi esimese õpilase Villu Veski, saksofoniühingu eestvedaja ja saksofonisti Eve Neumanni ning muusikaajaloolase ja saksofoni erialal õppinud Heli Reimanniga.

XX sajandi klassikalise saksofoni guru, prantslane Jean-Marie Londeix on välja öelnud mõtte, et saksofon on kõige värvikam instrument, mille üks inimgeenius kunagi on leiutanud. Prantsuse helilooja Hector Berlioz, kes oli esimene saksofoni tulihingelistest toetajatest ja tõenäoliselt esimene, kes pilli kirjasõnas mainis, poetiseeris 1840ndate keskel instrumendi kõlalisi võimalusi: "Saksofon nutab, ohkab ja unistab. Ta omab tõelist crescendo't ja on võimeline vaibuma pikkamööda, kuni tema kõlast on kuulda ainult kaja tema kaja kajast, kuni tema helist on saanud hämarik. Pilli ülaregistri tämbris on midagi valusat ja kurba, madalad noodid seevastu kannavad endas pompöössust. Müstilise ja üleva karakteriga teoste jaoks on saksofonil kõige kaunim tänaseni teadaolev madal hääl". Sellele ülistushüüdele kõlavad vastandina kommunismi viljastaval pinnasel tärganud retoorilised fraasid nagu "saksofonist Soome pussini on ainult üks samm" või "täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa".

Vastuolu vaim on saksofoni kohal hõljunud kogu tema eksistentsi vältel. Pilli lummuse lõksu langenud on teda jumaldavalt taevastesse kõrgustesse lennutanud, ent saatanlikust sarmist hirmutatud talle needmiste saatel põrguteed sillutanud. Võib-olla on olukorra peasüüdlane pilli leiutaja, belglane Adolphe Sax ise, kelle elulugu on sama kirev ja äärmuslik kui saksofoni ajalugu ja kõlavõimalused.

Adolphe Sax — elu täis draamat

Elulookirjutajad kirjeldavad Saxi keevalise XIX sajandi romantiku kehastusena. Ta oli nägus ja mehelik. Tema lopsaka täishabemega kaetud näos peitus sensuaalne pilk. Mehe ülbuses ja jultunud olekus avaldus aukartustäratav enesekindlus. "Elus on vallutajad ja need, keda vallutatakse. Eelistan kuuluda esimeste hulka," kõlas Saxi elufilosoofia. Sellele lisadus veendumus, et tema leiutisel on sügav ja igavene mõju muusikale ja selle tegijatele. Viimase koha pealt oli tal kindlasti õigus.

Lugedes Saxi elulugu, on raske uskuda, et tegemist on reaalselt elatud eluga ja mitte seiklusromaaniga. Kahe aastasena tabas poissi esimene õnnetus — ta kukkus trepist alla ning lõi pea vastu kivi, millele järgnes nädalane kooma. Aasta hiljem jõi ta isa "alkeemilises" laboris piima pähe sisse tsinksulfaati. Lisaks tulid mürgitused valgest pliist, vaskoksiidist ja arseenist, naelte alla neelamine, ränk põletus kuumal pliidil ning järjekordne kooma, kui ruumis lõhkenud püssirohu tõttu kukkus katuselt Adolphe'i pähe kiviplaat.

Kümneaastaselt pääses poiss uppumissurmast tänu külamehele, kes teadvusetut lapsekeha vesiveski juures pöörlemas nägi. "See laps on määratud kannatama. Ta ei jää elama," olevat ema oma lapse õnnetuste peale itkenud. Aga Adolphe oli ellujääja, sest suured asjad vajasid korda saatmist.

Saxi andekus ja arrogantsus tekitasid talle ohtralt vaenlasi. Pärast uute instrumentide vastuvõtmist sõjaväeorkestrite koosseisu ja oma pillitööstuse avamist moodustasid vihased konkurendid Saxi-vastase koalitsiooni, mis oma lõputute süüdistuste ja rünnakutega "hoolitses" selle eest, et Saxi tegevus ei sujuks. Küll süüdistati pillimeistrit plagiaadis, keelitati investoreid tema toetamisest loobuma, osteti üles tema töölisi, varastati tööriistu ja leiutiste kavandeid.

Tänu õõnestustegevusele pidi Sax üle elama kolm pankrotti. Peale selle kiputi järjekindlalt tema elu kallale. Arusaamatus tulekahjus hävis Saxi töökoda ja mõistatuslikult lõhkes, õnneks enneaegselt, tema voodi alla paigutatud pomm. Saxi mõrvamise katse ebaõnnestus, kuid maha lasti üks tema töölistest, keda Saxiga kogemata segamini aeti. Ebaõnne jada tipnes huule peale tekkinud vähkkasvajaga, mis tegi lõpuks söömise võimalikus ainult läbi toru. Sax keeldus nägu moonutavast operatsioonist ja andis end saladuslike taimsete droogidega raviva India tohtri kätesse. Aasta pärast oli kasvaja taandunud.

Adolphe sündis Belgia peapillimeistri Charles Joseph Saxi esimese pojana ja viibis maast-madalast muusikainstrumentidest ümbritsetud keskkonnas. Isalt päritud leiutamiskirg viis ta varases eas märkimisväärsete saavutusteni: viieteistkümnesena lõi ta elevandiluust klarneti ja flöödid, enne kahekümnendat eluaastat oli ta leiutanud sopranklarnetile uue sõrmestussüsteemi ning "ümberleiutanud" bassklarneti. Samal aja oli Sax andekas puhkpillimängija ning konservatooriumi tasemel haridusega oli ta võimeline mängima peaaegu kõiki vask- ja puupuhkpille.

Aastal 1842, pärast seda kui Sax oli järjekordsel Belgia instrumendinäitusel autasust ilma jäetud ja üks vihane konkurent oli tema uue leiutise näitusesaalis jalaga puruks löönud, lahkus ta Pariisi, kaasas kott isiklike asjadega ja endapikkune instrument, mis kandis tol ajal nimetust bass-sarv. Paari aasta pärast õnnestus noorel meistril avada esimene pillipood ning peatselt ka pillivabrik. Aastal 1846 omandas Sax amteliku patendi saksofonide perekonnale, kuhu kuulus kaheksa liiget alates hiiglaslikust subkontrabass-saksofonist lõpetatades pisiksese piccolo'ga. Saksofoni täpse leiutamise aasta ümber valitseb siiani segadus — see varieerub vahemikus 1835 kuni 1846.

Saxi gigantomaaniast kantud kujutlusvõime ei piirdunud ainult puhkpillide leiutamisega. Näiteks fantaseeris ta hiiglaslikust orelist saxotonnerre'ist (Sax-kõu), mille helitekitavad, grandioosset mõõtu metallist labad kõrge, 4-5 atmosfäärise aurumasina tekitatud surve all vibreerima pannakse. Mäenõlvale püstitatuna pidi see kõuena üle Pariisi linna kandma Meyerbeeri teoseid. Teine vaimusünnitis oli saxocannon — 500-tonniste kuulidega kahur. Võib olla elas Sax selle ideega välja viha oma vaenlaste peale?

Saxi äärmuslikkusest annab tunnistust ka enesekultus — enamus leiutistest sisaldavad endas tema perekonnanime, muutes mehe juba eluajal legendiks.

Miks saksofon leiutati?

Adolphe Sax oli geenius, aga ka geniaalsete avastuste taga seisavad teatud põhjused. Eluloouurijad pole saksofoni leiutamise põhjuseid veel lõpuni välja selgitanud. Teooriaid on mitmeid ja vaevalt, et ühtegi neist sageli ebamäärastest seletustest saaks ainuvõimalikuks tunnistada. Ühe teooria järgi avastas Sax instrumendi juhuslikult. Oma loomingulise ja otsiva vaimu tõttu armastas Sax pidevalt katsetada ning oma pillidele uusi tehnilisi lahendusi otsides avastas ta kogemata saksofoni. Ameerika klassikalise saksofoni virtuoos ja pilli ajaloo uurija Fred Hemke versiooni kohaselt toimus saksofoni "avastamine" kas klarnetit, ofikleidi või fagotilaadset pilli täiustades.

Teise teooria järgi oli saksofoni leiutamine praktilistest oludest inspireeritud teadlik ja sihipärane tegevus. Uurides sõjaväeorkestrite instrumentatsioone ja võrreldes erinevaid tämbritüüpe leidis Sax, et klarnetite ja vaskpillide vahel valitsevat kõlalist lõhet oleks vaja täita. Sama mõte tekkis sümfooniaorkestritega seoses, kus viiulid ja puhkpillid vajasid leiutaja meelest ühendavat kõlalist lüli. Nii sündiski saksofon — pill, mis ei mängiks üle nõrgema kõlaga instrumente ja oleks samas kuuldav tugevamate kõlakoori tagant.

Selle tulemusena tekkis Saxil idee kahest eraldi perekonnast: esimene, C- ja F-häälestusega oli mõeldud sümfooniaorkestrite jaoks ning teine, Bb- ja Eb-häälestusega sõjaväeorkstritele. Kui viimastes võeti saksofonid järk-järgult kasutusele, siis sümfooniaorkestri pillid jäid kasutusest välja. Auväärne orkestriliik ja tema repertuaar oli selleks ajaks omandanud selged piirjooned, mille raamides uustulnukatel kohta polnud. Lisaks olevat konkurentidest pillimeistrid muusikute hulgas aktiivset saksofonide-vastast lobitööd teinud.

Kolmanda seletuse järgi, mis vaatleb laiemat konteksti, tingis saksofoni ilmumise vastav ajastu. Tööstusrevolutsioon ning selle käigus toimunud tehnoloogilised uuendused mõjutasid ühiskonna sotsiaal-majanduslikku ja kultuurilist olukorda, sealhulgas ka muusikainstrumentide arengut. XIX sajandi keskpaik oli puupuhkpillide ajaloos revolutsiooniliste muutuste periood.

Sax andis lisaks pillide täiustamisele oma panuse ka tootmisprotsessi uuendamisse. Varasema käsitöö gildi mudeli asemel, kus pilli osade valmistamine oli jaotatud erinevate üksuste vahel, koondas Sax kogu tootmise ühte ettevõttesse. See võimaldas omada kontrolli pillide valmistamise kõikide etappide üle, vältida tavapäraseid tootmisvigu ja hinnata tõhusamalt toodangu kvaliteeti. Tootmisprotsessi uuendused olid üks Pariisi pillimeistrite Saxi-vastase võitluse põhjustest, sest need ähvardasid hävitada nende vanadel põhimõtetel toimiva äri. Uus tootmissüsteem võimaldas suurendada tootlikkust ja seega laiendada müüki. Sax olevat oma pillivabrikutes valmistanud 18 000 instrumenti.

Uurijad on tõstatanud küsimuse Saxi leiutise autentsusest. Kas Saxile saab üldse anda saksofoni leiutaja au? Idee vaskpuhkpillide metallkere ja klarneti lesthuuliku ühendamisest polnud iseenesest uus, uus oli aga spetsiifilise, paraboolse koonilise toru kasutamine, mis annab saksofonile tunnuslikud kõlalised omadused. Lisaks kõigutas Sax arusaama, mille kohaselt instrumendid arenevad evolutsiooni käigus.

Kehtinud tõekspidamiste järgi oli käsitöö allutatud kunstile. See tähendas, et heliloojad kirjutasid oma meistriteoseid, millele instrumendivalmistajad järgnesid tehniliste uuendustega. Saksofon, vastupidiselt, oli ühe geeniusest leiutaja idee vili, millest lähtuvalt kujundati hiljem muusikastiile ja millele kirjutati muusikat. Kokku omandas Sax patendi kolmekümne viiele leiutisele, millest enamus praegu kasutuses pole. Kuid tema kuulsaim pill — saksofon — jätkab oma triumfi kogu maailmas ja ei näita taandumise märke.

Belglasest prantslane Ameerikas

Aastal 1894, enne oma surma andis Sax äärmuslikku enesekindlust ilmutavas kirjas viimase löögi oma vaenlastele. Ta kirjutas: "Ma olen uhke ütlemaks, et pillitööstust ei eksisteerinud Prantsusmaal enne mind. Mina lõin selle tööstuse ja kandsin selle kättesaamatusse kõrgusesse. Ma kasvatasin leegioni muusikuid ja töölisi ja tegin seda kõike oma vaenlaste viha all, kes lõikasid kasu minu tööst."

Vaevalt oskas Sax kirja kirjutades ette näha edu, mida tema leiutised paar aastakümmet hiljem Uues Maailmas kogesid. Kui Sax suutis oma tehastes toota 900 saksofoni ringis (nendest umbes 170 on tänapäevani säilinud), siis 1920ndatel tõusis pillide müük Ameerikas oletatavalt miljonini. Sellise suurusjärgu läbimüük oli võrreldav ainult elektrikitarridega — 1965ndaks aastaks oli müüdud 1,5 miljonit kitarri ja näiteks firma Fender üksi tootis 1500 instrumenti nädalas.

Väidetavalt jõudis saksofon Ameerikasse kahte teed pidi. Aastal 1853 tegi belglane Henri Wuille esimese saksofoniga sooloesinemise New Yorgis. New Orleansi jõudis pill aga Mehhiko kaudu, kui mehhiklane Florencio Ramos aastal 1884 seal läbimurde tegi. Saksofoni sai esmalt tuntuks tänu sõjaväeorkestritele —neid olevat Ameerikas XIX sajandi lõpul olnud 10 000 ringis.

Kõige varasem avalik kuvand saksofonist kujunes vodevilli tüüpi etenduste kaudu. Sajandi teise kümnendi alguses seostus keskmisele Ameeriklasele saksofon selliste muusikapaladega nagu "Bullfrog Blues", "Chicken Walk", "That moanin", "Saxophone Rag" ja paljude teiste kergemeelset tüüpi seadetega, mis rõhutasid oma vulgaarsete efektidega pilli triviaalset külge.

Kõige populaarsem saksofonigrupp, mis õnneks või õnnetuseks kujundas pilli reputatsiooni kuni 20ndate keskpaigani, oli tsirkuses klounikostüümides esinev Brown Brothers. "Muusikamaailm oli sellest kommertskakofooniast šokeeritud. See tekitas vastikust ja nördimust," kirjutab Horwood oma raamatus.

Viktoriaanlikul konsevatisimil, mis XX sajandi algusel domineeris, oli raske taluda frivoolsust ja väljakutsuvust, mida pill endas kandis. Kuigi tantsu- ja muudes meelelahutusbändides olid kasutusel ka teised puhkpillid nagu klarnet, trompet ja tromboon, sai patuoinaks saksofon. Miks? Aga sellepärast, et ta polnud sümfooniaorkestri või teiste "auväärsete" muusikaliste koosluste liige.

Ajavahemikul I maailimasõja lõpust suure depressioonini, mida tuntakse nimetuste all roaring twenties või ka jazz age, koges Ameerika "saksofonihullust" (saxophone craze), mil masstootmises olevad saksofonid said sõjajärgse meelelahutusnälja kustutajaks. 1920ndate aastate populaarseim saksofon oli C-Melody. Pilli populaarsus seisnes selle lihtsas mängitavuses, see võimaldas kiiresti saavutada elementaarset mängutaset ning amatöörmängijatel lugeda meloodiat otse noodist ilma transponeerimise vajaduseta. Koos klaveriga sai mahedahäälsest saksofonist Ameerika tolleaegne lemmik nii kodus kui peol musitseerimisel. Eriliselt menukas olevat saksofon olnud Ameerika koduperenaiste seas.

Ameerika saksofonihulluse ikooniks oli meelelahutajate perekonnast pärit Rudy Wiedoeft, kes kehastas laval kauboi rolli ja jätkas pilli klounaadilikku kasutamist. Oma kuvandi teatraliseerimiseks armastas Wiedoeft rentida hobuseid, millega ta ühest esinemispaigast teise sõitis ning linnades enne esinemist ringkäike korraldas. Üks tema ülimenukas ja väga tulus etendus oli koos saksofoni mängivate show-tüdrukute grupiga. Wiedofti süüdistati muuhulags linnades keelutundide kehtestamises. Näiteks Kanas City's olevat olnud illegaalne mängida saksofoni ööklubist väljaspool kella poole üheteistkümnest õhtul hommikul kella kuueni. Kõigele vaatamata oli Wiedoftil oluline roll instrumendi mängutehnika edasiarendamisel.

Muusikaajaloos on erinevd muusikastiilid seotud erinevate instrumentidega —rock'i võib vaadelda kui kitarrimuusikat, digitaalsed süntesaatorid on seotud teknoga ja bandžod bluegrass'iga. Saksofon on seotud jazziga. Suhtumine saksofoni kui tõsisesse jazzmuusika instrumenti sai alguse 1920ndate keskpaigast. Varasemate jazz-saksofoni solistide hulgas olid näiteks Frankie Trambauer ja Sidney Bechet või Jimmy Dorsey, kes ilmus avalikkuse ette Fletcher Hendersoni bändi salvestuste kaudu. Sellest ajast alates on saksofonistid olnud jazzi avagardis. Nende mängu-uuendused arendasid jazzistiile ja solistid tõusid pjedestaalile klassikalise muusika "suurte meeste" kõrvale.

Saundi revolutsionäär

Elektrikitarri peetakse traditisiooniliselt XX sajandi muusikas tämbri tähenduse ümbermõtestajaks, mille läbi saund ja sellega ümberkäimise moodused muutusid iseseisvaks väärtuseks. Tegelikult võib pidada uue kõlakäsitluse revolutsionääriks hoopis saksofoni, mille ehituse omapära lõi laialdased saundi varieerimise võimalused ja sellest lähtuvalt uue kõlaesteetika. Ükski teine akustiline instrument varieerimisvõimaluste ampluaas saksofoniga võistelda ei saa.

Saksofonist sai alguse nii-öelda saundi ajastu, kus muudatused ei toimunud enam ainult uute komponeerimisvõtete ja stiilde tekkimise läbi, vaid saundist sai iseseisev nähtus — näitaja, mille alusel määratleda muusikakultuuri sees toimuvaid muutuseid. Teisest küljest on instrumendi laiad kõlavõimalused tekitanud olukorra, kus võib rääkida pilli kõlalise identiteedi puudumisest. Nii määratletakse saksofoni saundi sageli võrdluses teiste pillidega, viidatakse tšellole, matsasarvele, viiulile ja vokaalile. On raske ette kujutada, et näiteks auväärse viiuli kõla võrreldakse mõne muu instrumendi omaga.

Saksofoni tõelised kõlalised ja tehnilised võimalused avanesid seoses jazziga. Tekkis kontseptsioon, mille kohaselt polnud oluline see, millise kõlaga oli pillist väljapuhutav hääl või kuhu see asetus ilus-inetu skaalal, vaid isikupära. Saksofon andis oma laia väljendusvahendite aresenaliga — vibrato, tämbri variatsioonid, ülemhelid, erinevad võimalused noote alustada ja lõpetada —selleks ideaalsed võimalused. Kui vaadelda Ameerika jazzi ajalugu, siis ilmselt pole liiast öelda, et jazzi stiililised uuendused on toimunud läbi saksofoni. Olgu siinkohal mainitud bebop'i pioneer Charlie Parker, free jazz'i teerajaja Ornette Coleman või kuulus jazzi-ikoon John Coltrane.

Jazzi ajalugu tunneb mängijat, keda kutsuti nimega "The Sound". See oli Stan Getz, kes sai hüüdnime oma 1950ndate leivanumbri "Long Island Sound'i" järgi. Ta tõi jazzi uue tenorsaksofoni kõlamudeli, mida Ameerika jazzikriitik Dan Morgenstern on iseloomustanud kui täiuslikku kombinatsiooni äärmisest pingevabadusest ja hämmastavast pilli valitsemisest, virtuoossusest, oivalisest oskusest meloodiaid moodustada ja lugusid jutustada. Seda kõike vaatamata tõsiasjale, et geniaalsust väljendavate helide taga oli alkohoolik, narkosõltlane, kahekordne ebaõnnestunud suitsiidikatsetaja ja naiste vastu vägivallatseja.

Getzi, ja miks mitte kogu jazzi ballaadikunsti tippteoseks võib pidada lugu "First Song", mis pärineb Getzi viimaselt plaadilt "People Time" (1990). See on duett pianist Kenny Barroniga, tema "südame teise poolega". Getzi ballaad võiks olla üheks näiteks saksofoni inglihäälest. See hüüe on võimeline läbi tungima kuulaja kõigist keharakkudest ja jõudma sinna, kus asetseb haavatavuse ja valu kese. See ei paita, hellita ega sentimentaalitse, ei peibuta, flirdi ega meelita, vaid väljendab end otse ja siiralt. Samas haarab see kuulaja oma aususes enda kaitsvasse embusesse ja puudutab, mitte erootiliselt, vaid valge pilvevahu kergusega, märkamatult, õhkõrnalt, hajudes või siis kõuena kõlavate kärgatustega ehmatades. Võib-olla peitub selles loos terve inimolemuse universum? Muuseas, loo salvestas Getz kaine peaga peale seda, kui oli kuus aastat enne surma sõltuvustest vabanenud.

Seda, kuidas pilli saund on seotud selle mängijaga, iseloomustab legendaarne lugu Charlie Parkerist. Nimelt olevat narkosõltlasest Parker sunnitud sageli mängima uute pillidega, kuna eelmine pill oli kas narkouimas kaotsi läinud või siis uue doosi ostmiseks rahaks vahetatud. Ent iga uue pilli kättevõtmisel, vaatamata sellele, mis oli selle mark või milline oli huulik pilli kaela küljes, tuli pilli seest välja täpselt sama — Birdi (nii kõlas Parkeri hüüdnimi) saund.

Saksofonil eksisteerib kaasajal ka teine ja märksa vähem tuntud pool — klassikaline. "Klassikalist saksofoni mängitakse sama kõlalise lähenemisega nagu teisi klassikalisi instrumente, kus püüeldakse kindla kõlaideaali poole," väidab Ted Hegvik, saksofonist ja helilooja. Hollandi klassikalise saksofoni täht Arno Bornkamp nõustub, et klassikalises muusikas on loovuse piirid palju väiksemad, kuid nendes piirides saab palju väljendada. Klassikaliste väljendusvõimaluste mitmekesisuse tõestuseks on erinevad koolkonnad, kelle kõlaideaalid üksteisest suuresti erinevad. Vast kõige enam on klassikaline saksofon enda võimalusi realiseerinud nüüdismuusikas.

Saksofon kui ikoon ja huumori allikas

Bernhard Habla väidab oma raamatus saksofoni ikonograafiast, et muusikainstrumentide hulgas on vähe neid, mida kohtab mittemuusikalises kontekstis. Näiteks on flööti seostatud sageli romantiliste karjusestseenidega või metsasarve posti saabumisest kuulutamisega. Muuhulgas ka Eesti Posti tähisel on metsasarve kujutis. Saksofon on üks noorimatest, kuid kindlalt kuulsamatest liikmetest ikoonistunud instrumentide panteonis. Ehk ainult elektrikitarr on võimeline talle konkurentsi pakkuma.

Saksofoni ilmumine mittemuusikalises kontekstis tähistab enamasti lõbu, noorust, stiilsust, teatud intiimset erootilist atmosfääri. See tekitab assotsatsioone jazzi ja rock'iga ning Ameerika ja selle piiramatute võimalustega. Saksofon on hip ja cool — ühesõnaga kõike seda, mida eesti keeles väljendatakse sõnaga lahe.

Just seetõttu on pill langenud reklaamitööstuse ohtra ekspluateerimise ohvriks. Habla on analüüsinud 120 reklaami, kus kasutatakse saksofoni visuaalse elemendina ja leiab, et pilli kujutist on asetatud sagli absurdsetesse kontekstidesse. Saksofoni kujutist võib leida "juurviljastatuna" kokaraamatu kaanel või disianituna ukselinkideks ja lauajalgadeks.

Eriline lemmikkombinatsioon tundub olevat poolalasti naise keha saksofoniga. Näiteks viitab Habla ühele raadiojaama reklaamile, millel on kujutatud peaagu ilma riieteta, sõjaväe vormimütsi kandvat naist, kelle pikkade harkis jalgade vahel asetseb suur saksofon. Huvitav, milline on siin seos poolpalja naise, saksofoni ja raadiojaama vahel? Või teine, kingareklaam, kus kaunis naine jalutab ööklubi baaris ja mängib saksofoni.

1990ndatel jõudis saksofon autotööstusesse — kes mäletab, oli kunagi Citroen Saxo. Multifilmis tegi saksofoni tuntuks Simpsonite Lisa, kes mängib endaga samamõõdulist pruunikat monstrumit. Isegi Barbie nukkude aksessuaaride hulka kuulub saksofon. Ühesõnaga, saksofoni kuvand müüb. Tema kumerustega, armuihasid ergutav kere ja erootilisi fantaasiad sütitav siidine kõla haakuvad hästi kaasaja kõik müügiks motoga, mille osaks on vahendeid valimatu inimmeeltega manipuleerimine.

Jean-Marie Londeix viitab samuti saksofoni seksuaalsusega seotud olemusele: "Saksofonil on seksi hääl. Mitte seksuaalakti enda, vaid selle energia ja jõu tähenduses." Tenorsaksofonist Don Byas on saksofoni ristinud "seksofoniks". Londeix filosofeerib saksofoni soolisuse üle ja arvab, et pill on oma mitmetähenduslikkuses igati kaasaegne — pole kunagi selge, mis soost ta on. Tema kurviline kere viitab naiselikkusele, aga kõrvalt vaadatuna meenutab ta erektsiooni. Sõjaväeorkestris, kus ta oma kõlaga pehmendab vaskpille, on ta naiselik, jazzis viitab mõlemale.

Omaette teema on saksofoniga seotud huumor, mille läbi naljaninad tabavalt pilli Achilleuse kannale astuvad. Leitmotiivid on siin kiire õppimine ja problemaatiline häälestus. Esimest illustreeriv lugu räägib sellest, kuidas üks paarkümmend aastat klaverit harjutanud pianist paneb kokku bändi, et kuu aja pärast keikal üles astuda. Ta leiab bassisti, kes on paar aastat mänginud ja umbes aastase mängukogemusega trummari. Saksofonisti leidmisega on aga raskusi. Viimaks küsib ta bassistilt, et ega see juhuslikult ei oskaks mõnda soovitada. "Jah, tean küll ühte. Tal pole esialgu veel pilli, aga ta saab selle kahe nädala pärast. Siis jääb veel kaks nädalalt aega selleks, et pill selgeks saada."

Saksofoni häälestamise kapriissusega on seotud järgmine küsimus: "Kui oled metsa ära eksinud, siis keda sa usaldaksid õige tee leidmisel: kas täpse häälestusega mängivat tenorsaksofoni mängijat, häälest ära tenorsaksofoni mängijat või jõuluvana?" Õige vastus oleks, et häälest ära tenorsaksofoni mängivat mängijat. Teised kaks varianti on tõendid sellest, et sul on hallutsinatsioonid. Või teine nali:

Mis on erinevus muruniiduki ja baritonsaksofoni vahel?
Muruniidukit on võimalik häälestada.

Ja lõpetuseks naljatus baritonsaksofoni võime kohta halvasti kõlada:

Kuidas on võimalik mootorsaag panna kõlama nagu baritonsaksofon?
Tuleb lisada vibrato.

Kumb siis saksofon ikkagi on – kas ingel või saatan? Sax ise on viidanud saksofoni saatanlikule sugupuule. Ühes oma elu lõpul vennale saadetud kirjas räägib ta unenäost, kus mustad kuradid mängisid saksofoni ja kutsusid kõiki neetuid endaga põrgusse kaasa. Võib parafraseerida loo alguses väljaöeldud lauset ja öelda, et saatanast jumalani on ainult üks samm. Või vastupidi, jumalast saatanani on ainult üks samm? Tegelikult on saatanlikkus ja jumalikkus lihtsalt saksofoni kaks erinevat poolust. Nagu inimolevuselgi on kaks erinevat poolust, jumalik ja saatanlik. On arvatud, et saksofon "räägib" inimese häälega – tema osahelide sagedus 200 hertzi on inimhäälega sarnane.

Kirjandus:

Dawe, Kevin & Bennett, Andy. 2001. Guitar Cultures. Berg Publishers.

Gee, Harry R. 1986. Saxophone Soloists and Their Music 1844-1895. Indiana University Press.

Hable, Bernhard. 2001. Darstellungen von Saxophonen in der Werburg. Eine Dia-Sow anhand von Werbebildern mit Saxophonen als Accessoire. Pannonische Forschungstelle Oberschützen, 12. 153-188.

Hemke, Fred L. 1975. The Early History of the Saxophone. Doctoral dissertation, University of Wisconsin.

Horwood, Wally. 1983. Adolphe Sax, 1814-1894: His life and legacy. Egon Publishers.

Libin, Laurence. 2000. Progress, adaptation, and the evolution of musical instruments. Journal of the American Musical Instrument Society. 26:187-213.

Maggin, Donald L. 1996. Stan Getz a life in jazz. William Morrow and Company, Inc.

Segell, Michael. 2005. The Devils Horn. Picador.

Toimetaja: Marju Bakhoff

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: