Olavi, sa oled tegelenud Eesti puhkpillimuusika ajaloo uurimusega. Millal ja kuidas saksofon Eestisse jõudis? On sellest mingeid märke säilinud?

Olavi Kasemaa: 1880. aastatel ilmus ajalehes Valgus üks reklaam, kus kirjutati, et Eestisse on jõudnud uus pill saksofon. Aga rohkem sellest märkest midagi välja lugeda polnud võimalik. Siis avastasin, et 20. sajandi algul likvideeritud Narva Vladimirski muusikakooli inventari nimekirjas oli kaks saksofoni. 1920. aastatel jõudis pill tantsumuusika bändidesse ja seejärel võeti kasutusele puhkpilliorkestrites.

Villu Veski: Meie saksofonistid käime kõik pillimeister Hando Põlluste juures. Seal nägin ükskord baritonsaksofoni, mis oli pärit 1890. aastatel lõpust ja valmistatud Peterburgi Zimmermanni vabrikus. Andsin endale aru, et Peterburg – see oli kultuurimeka ja sinna levis pill kiiremini, nii et esimesed pillid võisid Eestisse hoopis sealtkaudu tulla. Meie intelligents käis Peterburis õppimas.

Olavi Kasemaa: Peterburis oli Zimmermanni vabrik, mis valmistas erinevaid puhkpille. Mina alustasin puhkpilli mängimist Zimmermanni vabriku klarneti peal, mis oli Naaritsa talu lakapealselt leitud ja arvatavasti Selja laulu-mänguseltsi pill. Venemaalt tuli Eestisse 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul hulgaliselt puhkpilliorkestrite repertuaari. Eestlased, kes Venemaal teenisid ja sõjaväeorkestrites mängisid, tulid koju, kaasas noodivihikud ümberkirjutatud orkestrimaterjaliga, mis Eestis kasutusele võeti. Eesti on saanud mõjutusi kahelt poolt – Euroopast ja Venemaalt. Aga kuna Peterburis olid Saksa kultuuri mõjud, siis arenes Eesti piltlikult öeldes Saksa kultuuri piiramisrõngas. Saksofonimäng tuli Eestisse eelkõige Ameerika tantsumuusika toel.

Ojakäär väidab oma raamatus, et oletatavalt oli esimene mees, kes Eestis saksofoni mängis, New Murphy Band'i liige Arved Kappet. Bändi, mis tegutses 1920. aastate teisel poolel, peetakse Eesti esimeseks jazz-ansambliks. Pekka Jalkanen, kes on kirjutanud raamatu Soome varajasest jazz'ist, viitab huvitavale faktile, et 1920. aastate keskpaiku oli Helsingis üks Venemaalt revolutsiooni eest põgenenud muusikute orkester. Selles mängis saksofoni tsaariarmee eksohvitser, nn eesti vabahärra Sergius Ungern-Sternberg.

Villu Veski: 1927–1940 tegutsenud John Pori orkestris mängis klarnetit ja saksofoni Mihkel Saia. Minu esimene õpetaja Vello Tikerpalu, kes Muhus siiamaani tegutseb, oli Mihkel Saia õpilane. Mihkel pärandas talle oma noodid ja Vello pärandas need omakorda minule. Nii et mul on John Pori orkestri saksimehe väga ilusa käekirjaga kirjutatud noodid. Repertuaari hulgas olid palad Glen Milleri "Päiksepaistelise oru serenaadist" Valgreni. John Pori orkester oli omal ajal kõige tuntum tantsuorkester. Nende esinemistest Estonia Teatri Valgest saalist tehti raadioülekandeid ja nende muusikat plaadistati. 

Olavi Kasemaa: 1930. aastatel õpetas Tallinna konservatooriumis klarnetit ja ka saksofoni Bernhard Lukk. On teada, et 1934. aastal lõpetas konservatooriumi saksofonistina Eduard-Rudolf Andresson, kelle esinemisest orelikontserdil kirjutab Muusikalehes Artur Kapp. 

Saksofonile kõige keerulisemaks kujunes 1940. aastate lõpp, kui külma sõja algusega seoses alanud Ždanovštšina ajal rünnati kõike läänelikku. Pärast nn Suure sõpruse muusikat ründavat dekreeti kaotati orkestris, mis kuni 1948. aastani kandis nimetust Eesti Raadio jazz-orkester, viieliikmeline saksofonide rühm. Valter Ojakäär meenutab, et neljast saksofonistist said klarnetistid ja ühest fagotimängija.

Olavi Kasemaa: Pilli on ka hiljem kahtlaseks peetud. Saarsalu rääkis, et 1970. aastate lõpus ei olevat Karl Vaino lubanud hommikuti raadiost saksofoni mängida, et mitte töörahva reibast meeleolu rikkuda.

Millal sa ise saksofoni mängima hakkasid?

Olavi Kasemaa: Minu saksofonisti tee algas Vene sõjaväes ohvitseride maja tantsuorkestris Tšernjahovski-nimelises linnas Kaliningradi oblastis. Ema saatis raha ja selle eest ostsin Läti poiste kaudu Riiast esimese saksofoni Hiller. See oli Saksa toode peenhäälestajaga. Kui sõjaväest tagasi tulin, siis jätkasin õpinguid muusikakoolis viiuli erialal, aga neljandal kursusel põletasin elektriga vasaku käe näpu närvi ja viiulimäng jäi pooleli. Muusikakoolis oli mul õnn olla puhkpillimängijatega ühes pundis. Sinna kuulusid tuubamängija Riho Mägi, klarnetist Rein Karin, hilisem diplomaat Arvo Alas. Hiljem konservatooriumis tutvusin flötist Raivo Peäske ja helilooja Mati Kuulbergiga. Pidasime koos pidusid, võtsime napsi ja laulsime. Vestlusteema oli tihti muusika, puhkpillimäng ja mängutehnilised küsimused. Nende vestluste kaudu sain väga suure osa on puhkpillialasest haridusest.

Aastal 1968 asusid õppima Tallinna konservatooriumisse puhkpilliorkestri dirigeerimise erialale.

Olavi Kasemaa: Jah, "Papa" Peäske, Raivo Peäske isa aitas mind sellele erialale sisseastumiseks ette valmistada. Mäletan, et kui sisseastumiseksamil klassi nr 33 uksest, saksofon rihmaga kaenlas, sisse marssisin. Helmut Orusaar, kes komisjonis oli, ütles mind nähes, et "Näe, mees metsast". Aga eks ma olingi mees metsast – ei teadnud ühtegi saksofonilugu, polnud näinud ühtegi saksofoninooti ega kuulnud muusikat. Sisseastumiseks tegin seade Händeli E-duur viiulisonaadist. Mind võeti mingil põhjusel konservatooriumisse vastu. Oma esimese õpetaja Hans Suurvälja kaudu sain käsitsi kirjutatud Tubina sonaadi noodi. See on esimene teos Eesti klassikalise saksofoni repertuaaris, mille esmalt kandis ette 1951. aastal Uppsalas Hollandi saksofonist Jules de Vries. 

Eve Neumann: Jääb natukene segaseks, kellele see teos kirjutatud oli. Tubina muuseumist pärit allikad räägivad, et teos oli pühendatud Tubina sõbrale Elmar Pertile.

Tubina sonaat on oluline teos Eesti klassikalise saksofoni repertuaaris?

Villu Veski: Tubina sonaat saksofonile ja klaverile on aegumatu muusika, tõsiseltvõetav teos, mis on üle maailma klassikalise saksofoni repertuaari osa. 

Eve Neumann: Tema üks väärtusi on kogu saksofoni ulatuse oskuslik kasutamine.

Villu Veski: Repliigina tuleb meelde see, kuidas kuulates Tubina balletti "Kratt" avastasin paralleeli jazz'iga. Varasemalt jazz'i laade õppides tundus, et jazz on klassikalisest muusikast väga erinev. Jazz'i-õpetus käis omal ajal pooleldi althõlma – keegi tõi kellelegi kusagilt mingi õpiku ja siis jäi mulje, et jazz on peale akadeemilist muusikat täiesti uus asi. Aga Tubin kasutas oma muusikas sarnaseid laade juba 1940. aastatel. Kuigi saksofonisonaadis ei ole laade otseselt kasutatud. Aga minu silmis see igal juhul Tubina väärtust tõstis.

Olavi, sa tegelikult töötasid konservatooriumis juba aastast 1972, kaheksa aastat enne saksiklassi rajamist.

Olavi Kasemaa: Mind kutsuti konservatooriumisse tööle siis, kui õppisin viiendal kursusel. Kuna tol hetkel polnud mul veel kõrgemat haridust, vormistati mind tööle raamatukogu laborandina. Peale lõpetamist õpetasin veel seitse aastat pedagoogidele klarnetit ja omal initsiatiivil ka saksofoni. Esimene õpilane oli Riho Leppoja. 

Kuidas tekkis saksofoniklassi asutamise idee?

Olavi Kasemaa: Tegelikult oli mul selleks tahtmine juba ammu. Oli tunne, et saksofon on samasugune pill kui kõik teisedki. Selle tõestamine sai kinnisideeks. 1978. aastast olin puhkpillikateedri juhataja. Innustust klassi loomiseks sain Moskva oboeprofessorilt Pavel Pušetšnikovilt Moskva Gnessinite instituudist, kes osales Tallinnas üleliidulise puhkpillimängijate konkursi žüriis. Tema ütles mulle, et "mis kateedrijuhataja sa oled, kui pole oma erialaklassi". Sellel ajal olid Moskvas juba saksofoniklassid olemas. Margarita Šapošnikova õpetas Gnessinites ja Moskva konservatooriumis Lev Mihhailov. 1980. aasta kevadel oli "Papi" Peäske käinud lastemuusikakoolides ja otsinud poisse, keda õppima kutsuda. Pärast seda tuli ta minu juurde, et "tead Olavi, seal Saaremaal Kingissepas on kaks omapärast poissi klarnetiga".

Villu Veski: Need kaks omapärast poissi klarnetiga olid mina ja Ants Oidekivi.

Olavi Kasemaa: Need kaks poissi tulidki puhkpilliosakonna vastuvõtueksamile. Klarnetiõppejõud Hannes Altrov ütles, et see pole see, mis vaja. Pärast kutsusin poisid vestlusele, et mõelda, mis edasi saab. Pakkusin välja võimaluse minna muusikapedagoogikasse. Villuga vesteldes tekis aga teine idee. Ta oli väga arukas ja omamoodi mõtleja, köitis tähelepanu. Panin poisid ootele ja läksin rektor Viktor Gurjevi kabinetti. Rääkisin seal temaga ikka nii- ja naamoodi, et olen siin juba saksofoni õpetanud ja Moskvas on erialaklassid. Gurjev palus oodata. Helistas.

Eve Neumann: Sa ei tea kuhu ta helistas?

Olavi Kasemaa: Ei tea. Igal juhul Gurjev usaldas mind, kutsus tagasi ja andis nõusoleku.

Villu Veski: 1980 oli huvitav aasta. Olümpia-aasta ja tänu sellele lükati eksamid augustisse. Mängisime muuseas samal suvel Pirital, XXII Moskva olümpiamängude purjeregati avatseremoonial üle-eestilise noorte puhkpilliorkestriga, kui Vaiko Vooremaa olümpiatule süütas. Mäletan veel, et käisime täiendavalt solfi tunde võtmas. Minul muusikaline keskharidus puudus. Aga meie hirm oli see, et kui sisse ei saa, siis võetakse otseteed sõjaväkke. 

Olavi Kasemaa: Oidekivi läks kohe muusikapedagoogikasse. Aga Villu oli nõus riski peale välja minema. Ütleme niimoodi, et Villu läks õnge. Sellega oli erialaklass avatud.

Sa ikka ise ka tahtsid mängida?

Villu Veski: Oi muidugi. Ma kordagi ei kahelnud selles. Olin bändis kitarri mänginud ja terve senise kooliaja muusika kergema poolega tegelenud. Ega ma neid klarneti tõsiseid sonaate nii tõsiselt ei võtnud. Sisseastumisel mängisin Vassilenko Idamaist tantsu, midagi keerulist ei olnud. Mäletan selgesti, kuidas Altrov ütles, et "kui sa oleks mulle siin praegu mänginud ilusa tooniga "Uhti-uhti-uhkesti", siis ma oleks vastuvõtmist veel kaalunud". Seega, klarnetiklassi ma polekski ilmselt sisse saanud ega soovinudki. See kõik oli tegelikult suur õnn ja kokkusattumus. Huvi oli mõlemapoolne. Oli ka hirm, et jään konsist välja. Kui tehti ettepanek mängida pilli, mida ma palju rohkem tahtsin mängida, siis ei kõhelnud hetkekski. 

Olavi Kasemaa: Huvitav seik oli harmoonia eksamiga, mida võttis vastu Tiia Järg. Villu ei teadnud harmooniast ei ööd ega mütsi, sest lastekoolis seda ei õpetatud. Villu käis õhtul Järgi juures konsultatsioonis ja tegi järgmisel päeval eksami ära. Tiia tuli järgmisel päeval vastu, hüüdes vaimustusest, et "vaat niisugune poiss, lahendas mulle harmoonia ülesande paremini kui muusikakooli poisid, kes hädas pliiatsit närisid".

Villu Veski: Tegelikult ma võisin kitarri peal kõiki altereeritud akorde mängida. Kahjuks ma polnud kuulnud midagi funktsioonidest peale I, IV ja V aga ülesandes oli muid funktsioone ka. Nüüd ma pean siin üles tunnistama, et tegin eksamil valskust, kuna ei teadnud, mis on teine aste. Koputasin enda ees oleva sisseastuja õlale, et küsida mis asi see teine aste on, näitasin talle hariliku pliiatsiga teist astet. Tema andis mulle omakorda kuidagi märku. Siis sain aru, et teine on teine ja kuues on kuues. See, kes minu ees oli, astus flööti. Tema nimi oli muide Erkki Sven Tüür – pärast sain teada. Ta ei astunud kompositsiooni, vaid koos Peeter Brambatiga flöödi erialale.

Olavi Kasemaa: Esimesel aastal abistas mind õpetajatöös varasem viiuliõpe ja arusaamine sellest, et muusika on helikunst ja pill peab häält tegema. Lisaks suhtumine, et saksofon on täpselt samasugune klassikaline instrument nagu kõik teised pillid, mille puhul peavad kehtima samad standardid – hea intonatsioon, fookuses toon, artikulatsioon. Noote polnud esialgu rohkem kui Petrenko "Kontsert-valss" ja Glazunovi saksofonikontsert, mis raamatukogus olemas olid. Klassikalise saksofoni plaate oli ainult üks ja seegi kuulus Rein Karinile. Tegemist oli šveitslase Iwan Rothi plaadiga, kus ta mängis Darius Milhaudi "Scaramouche'i", Florent Schmitti "Légende'i" ja kvartetiga Schmitti saksofonikvartetti. Esialgu polnud ka normaalseid pille. Villu mängis alguses Muhu kolhoosi klubist leitud Leningradis valmistatud pilliga. Sellise plekist nõukogudeaegse imega läks mäng väga vaevaliselt, pilli polnud võimalik häälestada. Aga õnneks sai Villu peatselt Kanadas elavalt onult Con'i. Repertuaari hankimise osas oli suur õnn saada abi ühelt väliseesti arhitektilt Rootsis, kui osalesin Stockholmis ajalookonverentsil. Ta viis mind noodikauplusesse ja ütles, et "Olavi, vali nüüd kõik, mida su hing ihaldab, oleme selle jaoks raha kogunud". Nii sain oma esimesed trükitud noodid, mis on siiani kasutuses.

Kuidas kolleegid sinu saksofonialaste tegemiste peale vaatasid?

Olavi Kasemaa: Alguses oli saksofoniklassi suhtes viltuvaatamist. Teisel aastal ütles "Papi" Peäske mulle ühel koosviibimisel, et "kuule, Olavi ma pidasin sind targaks poisiks, mis sa jändad selle saksofoniga, ega see üks õige pill pole". Üks teine kolleeg ütles ühe esinemise järel Kaarli puiesteel, et "Olavi anna andeks, aga see ei ole meil siin lastekool, see ikkagi konservatoorium". Esimest korda õnnestus tõelist saksofonimängu elavas esituses kuulata 1981. aastal, kui Moskvasse tuli Jean-Marie Londeix. Mulle saadeti kohe Moskvast teade. Teadsin küll, et konsil raha pole, aga läksin ikkagi Venno Laulu juurde, et küsida, kas saaks Villu Moskvasse saata. Aga lõpuks komandeeriti meid kahekesi Moskavasse. Londeix'i kuulates sain aru, et meie tõekspidamised kattuvad. 

Villu Veski: See oli huvitav kogemus tõepoolest. Londeix'ile oli keeruline ligi pääseda, aga minul see õnneliku juhuse tõttu õnnestus. Londeix'l polnud oma pianisti kaasas, ent Moskva konservatooriumi saksofoniprofessor Lev Mihhailovi klaverisaatja ei osanud prantsuse keelt ja Londeix ei osanud vene keelt. Juhtus nii, et mina sattusin inglise ja vene keelt kõnelevana pianistile ja Londeix'le vahendajaks. Mul on Londeix'lt meelde jäänud üks metafoor, et "generaalpaus peab niimoodi kõlama nagu oleks tegemist massiivse kivirahnuga". 

Olavi Kasemaa: Repertuaari saamiseks hakkasin heliloojatel paluma saksofonile muusikat kirjutada. Üks esimesi oli Hillar Kareva. Soovisin, et saksofonile kirjutataks mitte kui tantsumuusika või estraadipillile, vaid klassikalisele instrumendile. Ta sai sellest momentaalselt aru. Kareva kirjutas esimese sonaadi minule ja Tea Kochbergile. Siis tuli "Eleegia" – üks enimmängitud lugudest, väga ilus meloodiline pala. Seda mängitakse palju ka mujal maailmas. Seejärel tuli teine sonaat minule ja Nata-Ly Sakkosele ning kolmas Villu Veskile ja Signe Kübarale. Eriti suurel hulgal uudisloomingut on kirjutatud saksofonikvartetile – 25 Eesti heliloojat on kirjutanud kokku üle 40 teose.

Millal te Tallinna saksofonikvarteti asutasite?

Olavi Kasemaa: Asutamine toimus aastal 1983. Sellega laienes rahvusvaheline suhtlus – tulid välisturneed, kohtumised kolleegidega, meistriklassid. Minu esimene meistriklass toimus mäletamist mööda Leedus Šiauliais, ühe vabariikidevahelise konkursi ajal, kui Villu nimi oli kavasse trükitud leedupäraselt Vilus Veskis. Kui õpilased tulid konkurssidelt kohtadega tagasi, hakkas ka puhkpilliosakonnas suhtumine vähehaaval muutuma. Mäletan, kuidas Samuel Saulus sellele reageeris – ta tõusis koosolekul püsti ja ütles, et Kasemaal veab õpilastega. Nii võib kõrvaltvaatajana tõepoolest öelda, sest õpilased olid head. Vähehaaval hakati saksofonipoisse märkama ja konsi kontsertidel esinemise võimalusi pakkuma. Mäletan, et ükskord käisid konservatooriumis külalised La Scala'st ja kuulasid imestusega, kuidas Villu Denissovi kahte pala mängis. Nad polnud varem midagi sarnast kuulnud. 

Villu Veski: Mul tuleb meelde konkurss Hmelnitskis, kus mängisin Lembit Orgsega ja sain diplomi. Seal olid kohal kõik Moskva tipptasemel saksofonistid ja nende oma õppejõud olid žüriis. Konkursil oli kolm vooru ja kohustuslik repertuaar koosnes väga nõudlikest teostest. Ei uskunud, et ma kolmandasse vooru üldse pääsen ja õppisin seetõttu pähe ainult esimese ja teise vooru. Aga pääsesin edasi. Kolmas voor toimus Hmelnitski linna suures teatrisaalis ja žürii istus esimesel rõdul. Eelmisel õhtul proovis mõtlesin, et Denissovi sonaati homseks pähe õppida pole võimalik. Õhtusel saaliproovil Lembit Orgsega püüdsin selgusele jõuda, et kas see on žüriile rõdul nähtav, kui ma mängimise ajal nooti jälgin. Veendusin, et see polnud nii pikalt distantsilt märgatav. Siis leppisime Lembituga kokku, et ta keerab klaveri puldil nii oma kui ka minu nooti. 

Sa oled käinud Moskva konservatooriumi aspirantuuri sisseastumiseksamitel.

Villu Veski: Pärast Tallinna riikliku konservatooriumi lõpetamist soovisin jätkata õpinguid Moskva konservatooriumi aspirantuuris Lev Mihhailovi juures. Olin käinud talle ette mängimas ja Lev nõustus mind vastu võtma. Mina ja Lauri Väinmaa, kes samuti samal aastal eksamitele tuli, tegime Moskva konservatooriumi valges saalis mõlemad erialaeksamid kõrgeima hinde peale, aga NSV liidu partei ajaloos kukutati läbi. Kaasaarvatud Lauri Väinmaa, kes oli kaks kuud tagasi Moskva konservatooriumi kuldmedaliga lõpetanud. Me ei osanud suulisel eksamil vastata, millised otsused võeti vastu ühel teatud kommunistliku partei pleenumil. Ja oligi kõik – eksam loeti mittesooritatuks. Tegelikult oli selle taga poliitiline otsus, et Baltikumist seekord kedagi vastu ei võta. Kahe aasta pärast läksime uuesti proovima. Elasime Eesti esinduses ja taaskord olid valges saalis sisseastumiseksamid. Tuupisime nädalate kaupa partei ajalugu. Ja siis partei ajaloo eksamil küsiti ühte teist nõukogudeaegsetest lõpututest pleenumitest, millede tundmine Baltikumist tulnud sisseastujatel käis üle jõu. Minu haridustee jätkamist doktori tasemel takistas lõppkokkuvõttes nõukogude aeg, kuna Nõukogude liidu piiridest väljaspool õppimisvõimalused puudusid. 1989 õnnestus käia Pariisi konservatooriumi saksofoniprofessori Claude Delangle'i juures Nizzas meistrikursustel. 1990. aastatel olude muutudes ja õppimisvõimaluste avardumisel tundsin, et minu jaoks on õppimise aeg möödas. Olin ise õpetajana tööle asunud, mängisin Tallinna saksofonikvartetis, tulid oma ansamblid.

Olavi, kui vaadata sinu saksofoniklassi rajamise lugu, siis tekib paralleel katusest maja ehitamise alustamisega – esmalt avati erialane tegevus kõrgeimal astmel ilma, et algastet ehk vundamenti oleks olemas olnud.

Olavi Kasemaa: Nii oli, et katusel kandepinda alguses polnud. Oluline roll viimase loomisel on olnud lastemuusikakoolidel, puhkpilliorkestritel ja suvekoolidel. Alates 1993. aastast õpetasin 20 järjestikkusel suvel Põltsamaal puhkpillimängijate suvekoolis. Nüüdseks olen juba 19 aastat õpetanud Kundast alguse saanud saksofonistide suvekoolis, millest viimastel aastatel on stabiilselt osa võtnud viiekümne saksofoniõpilase ringis. Praeguseks on professionaalne saksofoniõpetus olemas nii alg- kui ka keskastmel.

Saksofon on kindlasti rohkem tuntust kogunud jazz- kui et klassikalise instrumendina. Milline on teie seisukoht pilli klassika versus jazz dilemmas?

Olavi Kasemaa: Kunagi 1980. aastatel käis Tallinnas Ameerika saksofoniprofessor Jerry Lueders Los Angelesest, kes väitis, et jazz-saksofoni õpetuses on kaks lähenemist. Esimese kohaselt minnakse kohe jazz'i juurde. Teine tee on käia alguses läbi klassikaline koolitus, mis annab pillimänguoskuste baasi. Pooldan viimast, kus omandatakse pillimängu alused – hingamine, tooni tekitamine ja sõrmetehnika klassikalises võtmes. Kuigi toonikultuur, suudim ja artikuleerimine on klassikas erinevad, võimaldab tugev tehniline aluspõhi hiljem jazz-spetsiifilises stiiliõppes kiiret edasiminekut.

Villu Veski: Saksofon sai kahtlemata kuulsaks jazz'i kaudu, kus toimus erinevate kultuuride segunemine. Sealt tuleneb jazz'i ja ka saksofoni lai väljendusvahendite skaala. Klassikalise saksofoni puhul järgitakse klassikalises muusikas välja arenenud akadeemilise muusika interpretatsiooni kultuuri koos selle suhteliselt määratletud esitustavadega. Klassikalisel ja jazz-saksofonil on erinev toonikultuur. Klassikalise muusika puhul on tooni tekitamine standardne ja interpreedilt ei eeldata personaalset ja selgelt eristuvat pillikõla. Oluline on pillikõla sulandumine ansamblisse või orkestrisse ja see, kuidas pill intoneerib. Jazz'is on olukord vastupidine – kesksel kohal on isikupärane sound, mille põhjal mängijad üksteisest selgelt eristuvad. Peale konservatooriumi lõpetamist tekkis mul teatav rahulolematus klassikalise saksofoni repertuaari osas – oli tunne, et saksofonile pole veel kirjutatud piisavalt head ja huvitavat repertuaari. Tundus, et kõik enda jaoks hinnatavad teosed võiksin salvestada ühele plaadile. Seejärel hakkasin tegelema muusika kergema poolega ja kirjutasin ise muusikat, et repertuaari saada. Soovin rõhutada, et ma ei eelista kumbagi – ei klassikalist ega jazz'ilikku mänguviisi. Sean esikohale selle, kui heaks interpreet muusika mängib – milline on tema musikaalsus ja isikupära muusikaliste ideede väljendamisel.

Olavi, räägime sinu õpetajatööst. Sul on tänaseks olnud saksofoniklassis ligi kolmkümmend õpilast. Lisaks oled õpetanud alg- ja keskastmes. Mis on sulle õpilaste juures kõige rohkem rõõmu teinud?

Olavi Kasemaa: Näha läbi aastate õpilaste arengut. Pedagoogilises töös tulevad õied hilja ja viljad veel hiljem. Kunagi lugesin ühte mõttekildu sellest, mis jääb inimesest järele peale tema surma. Sugulased unustavad sind mõne põlve järel, raamatud võivad jääda riiulitele koltuma, aga õpilased, kellele oled haridust andnud, pärandavad midagi sinu õpetatust edasi järeltulevatele põlvedele – õpilastele, õpilaste õpilastele ja õpilaste õpilaste õpilastele. See protsess on muutumises, aga midagi sellest jääb ikkagi alles. Hea on teada, et kõik õpilased on siiani seotud muusikaga. Kui laiemalt pilliharidusest rääkida, siis tuleb meelde ütlus ühelt Norra linnaametnikult: "Mul on odavam toetada muusikakoole, kui hiljem vanglaid üleval pidada". Selliselt põhjendas ta pillihariduse vajalikkust.

Sa oled ka välismaa tudengeid õpetanud.

Olavi Kasemaa: Sellega seoses meenub mulle üks kurioosne lugu hiinlasest tudengi Zhu Shaofeiga. Esimesel aastal minu juures õppides kulus kogu tema energia ühiselamus arvutimängude mängimisele. Esimese kursuse lõpuks suutis ta selgeks saada ainult mõneminutilise Jules Masseneti "Eleegia". Kuigi jah, tuli tõdeda, et ta mängis seda äärmiselt musikaalselt. Aga isa sai ilmselt poja õppimismeetoditest aimu ja jättis poisi aastaks koju. Ilmselt tegi isa poisile vahepeal ata-ata, sest Zhu tuli minu järgmisel aastal ja ütles, et "mister Kasemaa, ma olen nüüd siin ja hakkan harjutama". "Aga palun," vastasin mina. Viie aasta õpingute tulemusel võitis ta Armeenias konkursi, kus lõi lõppkontserdil laineid koos pianist Maksim Štšuraga, mängides väga nõudlikku Takashi Yoshimatsu sonaati "Fuzzy Bird". Zhu ja Maksim astusid mõlemad lavale ilma noodita ja publik saalis arvas, et esinejad on noodid maha unustanud. Tegelikult suutsid mõlemad terve keerulise sonaadi peast ette kanda.

Sinus on hämmastav kogus energiat. Ärkad hommikul kell neli Karepal ja viid võrgud merre. Siis kaubitsed kaladega, annad muusika- ja teatriakadeemias tunde. Kust selline innukus tuleb?

Olavi Kasemaa: Ega ma kala raha pärast ei püüa. Kalamehed naeravad, et sa pead linnas selleks tööl käima, et saaks Karepal kala püüda. Kalapüük hoiab mind tasakaalus. See annab võimaluse linnasaginast lahti rebida ja sunnib end teistes oludes pingutama, olema silmitsi looduse stiihiaga. Tänu sellele olen saavutanud hea füüsilise ja vaimse valmisoleku. Ühelt poolt on see puhkus, teisalt pingutus ja füüsiline töö. Karepalt tulen alati värske vaimuga õpilaste juurde. See on ka töösse suhtumist muutnud. Kasutan aega ratsionaalsemalt ja sunnin seda ka õpilasi tegema.

Kas sa oskad lõpetuseks sõnastada, mida saksofoniklassi rajamine on sulle tähendanud?

Olavi Kasemaa: Saksofoniklass on olnud minu elutöö ja olen teinud seda, millesse olen uskunud. Ilma kiitlemata võin öelda, et mu tööl on olnud tulemusi. Ja see teeb meele heaks. Saksofoniklassi rajamine on olnud üks suur enesetõestus. Mind on aidanud usk sellesse, et saksofon on muusikas vajalik instrument. Siinkohal tänan südamest kontsertmeister Ene Üksikut, kes on mind ligi 30 aastat sellel teel saatnud. Olgugi, et saksofoni ajalugu on täis keerdkäike, on tal kindel koht muusikaajaloos. Nüüdseks on ta ennast kindlalt ka Eesti muusikaloosse sisse kirjutanud.

* * *

Olavi Kasemaa saksofoniklassi on EMTA-s lõpetanud järgmised õpilased: Villu Veski, Valdur Neumann, Kalev Konsa, Heli Reimann, Virgo Veldi, Lauri Pomerants, Sulev Sommer, Jüri Takjas, Matis Männa, Lauri Sepp, Ivo Lille, Krista Joonas, Ursula Chillaud, Eve Neumann, Eha Themas, Dmitri Fefilov, Danel Aljo, Maret Melesk, Liis Mäevälja, Zhu Shaofei, Cai Rongyu, Gert Ott Kuldpärg, Rene Laur, Tanel Koho, Karl Tipp, Hanna Taube.

Virgo Veldi saksofoniklassi on EMTA-s lõpetanud: Jandra Puusepp, Helen Saarniit, Lin Huang, Don Yun, Dahai Yang, Zhibo Yang, Xinyu Wu, Xuejiang Wang.