Kui meenutan Olavi Kasemaa saksofonitunde, siis tuleb meelde suur entusiasm, mida ta endas kandis ja õpilastesse süstis. Ta polnud kindlasti mitte nn kõrgel ja kaugel oleva professori tüüp, kelle tundi minnes süda puperdas. Ta oli heatahtlik, innustav, alati täis energiat, väsimatu perpetum mobile. Ei mäleta, et ta oleks kunagi kurjustanud.

Villu Veski: Olavi fenomenaalsus seisneb tema kirglikkuses, järjekindluses ja suures töökuses. Mäletan, et mitte ükski tund ei jäänud kunagi ära. Päev algas eriala tunniga kell 8.15, kus mängisime heliredeleid ja etüüde. Ei olnud sellist mõtteviisi, et hommik on muusikule liiga varajane aeg pilli mängimiseks. Olavi meetodid sobisid mulle suurepäraselt ja pilli harjutamine oli minu jaoks suur rõõm. Olavi Kasemaa kinnisidee oli teha Eestis saksofonist tõsiseltvõetav instrument teiste pillide kõrval ja arvan, et minu huvi ja pühendumus aitasid sellele kaasa. Kasemaa eeskuju oli prantsuse koolkond inspireerituna Jean-Marie Londeix'st ja Marcel Mule'st ning šveitslasest Iwan Roth'st. Tema õpetus oli nende heas mõttes kummardamine ja eeskujuks võtmine. 

Eve Neumann: Olavi fenomen on see, et tal on õnnestunud igas õpilases säilitada isikupära. Pole võimalik öelda, et see või teine on Olavi Kasemaa õpilane. Tema õpetuse pitser ei ole nii tugev, et vormiks kõigist ühenäolised muusikud. Olen kuulnud õpilasi, kes mängivad nagu oma õpetajate kloonid. 

Kas arvate, et praeguseks on klassikaline saksofonimäng Eestis saavutanud tõsiseltvõetavuse?

Villu Veski: Kui sümfooniaorkestris on vaja saksofonipartiid mängida, siis ei paluta seda teha klarnetistil, vaid selleks kutsutakse saksofonist. Tõsiseltvõetavuse tõend on ka sagedane saksofonistide kuulumine kontserdikavadesse. 

Eve Neumann: Olavi rajatud koolkonna edukuse tunnus on ka suur välismaale õppima asunute arv. See, et sa pole äbardlik ja kodukootud, on mõnus tunne.

Tuleme saksofonimängu praeguse olukorra juurde. Sina, Eve, oled Eesti saksofoniühingu eestvedaja ja püüdnud ühingu tegevuse kaudu saksofonimängu kultuuri arendada. Millised olid ühingu loomise motiivid?

Eve Neumann: Ühingu loomise algimpulss tuli erialalise suhtluse vajadusest. Meil ei ole tava professionaalsel tasemel erialaliselt suhelda ja arutleda. Tundsin sellest omal ajal puudust ja see puudub ka praeguste tudengite vahel. Selline tegevus nagu meie siin – praegu istume koos ja räägime erialast juttu –, see on praegusel ajastul haruldane. See, millest rääkis Olavi Kasemaa eelpool – tulised vaidlused ja arutelud muusikast, pillimängust, ei ole praegune reaalsus. Igaüks kulgeb oma ruumis. Erialast rääkides tuntakse sageli piinlikkust või mingit müstilist konkurentsi. Oluline on minu jaoks tuua inimesed kokku, et tekiks erialaline suhtlus ja kollegiaalsus. Õpetajatel, kes olid harjunud ainult koos oma õpilastega üritustel käima, oli alguses raske aru saada, et nad ei peagi sellele üritusele lastega tulema ja nende pillikaste tassima, vaid kohtuvad hoopis kolleegidega. Teine oluline moment on professionaalsel tasemel täiendamine. Ka õpetajal tuleb professionaalina areneda. Lõin koostöös EMTA täienduskoolituskeskusega saksofoniõpetajate teoreetilis-praktilise koolituse "Õpetajalt õpetajale", kus teadmiste edasiandmine toimub kolleegilt kolleegile. Nüüdseks oleme üritust teinud neljal korral. Lisaks oleme viiel aastal korraldanud ansamblipäevi. See on üritus, kus tulevad kokku saksofoniõpetajad ja -mängijad ning mängivad koos pilli – teevad saksofoniorkestrit. Leidsin, et kõige parem täiendamise vorm on koosmäng, mille läbi võetakse kuuldeliselt üksteiselt üle oskuseid. Pilliõpetajale ei sobi meistriklassi formaat, kuna keegi ei võtaks sellest osa. Ei saa täiskasvanud professionaali hakata teiste ees õpetama ja öelda talle, et mängi nii või naa. Minu jaoks on meistriklassi formaat üldse küsitava väärtusega. Ühe-kahepäevase tegevuse juures n-ö klopitakse vaht üles, aga õpilase tõelist arengut sellise ajaga ei toimu. 

Villu Veski: Meistriklass on sageli selle läbiviija enda meisterlikkuse demonstreerimise show, mille eesmärk pole pedagoogiline. See on enamasti kontsertturneedega kaasaskäiv tegevus. 

Eve Neumann: Aga meistriklass on kindlasti kasulik näiteks õppivale noorele, kes tahab pääseda teatud tippõpetaja juurde. See on võimalus ennast näidata ja kogeda vastastikust sobivust. Muusikakooli õpetajate puhul sain aru, et ei saa inimest haavata ja sundida teda teiste ees mängima.

Villu Veski: Siin on ka teine pool. Aegade jooksul olen täheldanud, et sageli ei soovita oma oskustes kahelda ja ei tunnetata vajadust enesetäiendamiseks. Ollakse väljakujunenud isiksused ja suurema pildi tajumiseks redeli astmel kõrgemale astumiseks ei taheta mugavusstoonist väljuda. 

Räägime saksofonistina töötamisest. Millised võimalused on praegu ühel professionaaliks pürgival mängijal?

Villu Veski: Hetkel tundub, et siseriiklikud väljavaated on kas asuda tööle õpetajana või teostada ennast vabakutselisena. Kuna me räägime Kasemaast, siis tema soovitus minule oli õpingute ajal mitte töötada, vaid keskenduda õppimisele. Aga töötamise võimalusi oli 80ndate alguses palju. Üsna õpingute alguses hakati mulle muusikat kirjutama, sain Eesti riiklikus filharmoonias tarifitseeringu, mis andis võimaluse töötada solistina, mängisin Tallinna saksofonikvartetis. Tänapäeval on olukord muutunud. Muusikud peavad palju tegelema enda turundamisega ja sisuliselt oma kontserdipubliku ise kohale kutsuma. Ka muusika tarbimine on muutunud seoses sotsiaalmeediaga. Ühelt poolt on muusika muutunud kõigile tasuta kättesaadavaks ja teisalt tundub, et muusika kuulamise vajadus on vähenenud.

Eve Neumann: Praegusel ajal puudub nõukogude ajale sarnane solististaatus, kus solist oli tasustatud nii kontsertide kui ka teoste salvestamise ja ettemängimise eest. Nüüd sellist praktikat enam ei eksisteeri. Solistina esinemise võimalused on väga piiratud – seda saab teha ainult projektipõhiselt, kus solist peab ise raha taotlema ja sageli ka esitatavad teosed tellima. Muusik peab olema võimekas projektijuht ja samas jõudma ka pilli harjutada. Palgalise tööna tuleb töötada orkestris või teha pedagoogitööd koolides, kus õpetatakse saksofoni. Saksofonimängijana on võimalik töötada kas politsei- ja piirivalveorkestris või Eesti kaitseväe orkestris.

Villu Veski: Nõukogude ajal kutsusid heliloojad interpreete oma uudisloomingut heliloojate liidu ettemängimistel esitama ja sellest sõltus, kas heliloojate liit ostis ühe või teise teose ära või mitte. Heliloojad palusid häid mängijaid oma teoseid esitama, sest hea interpreet võis ka keskpärase teose heaks mängida. Teose ostmisele järgnes tasustatud fondisalvestus Eesti Raadios. Nõukogude ajal olid peale orkestrandi ametikohtade olemas ka restoranimuusikute palgalised töökohad. Näiteks Viru hotellis mängiti muusikat kolmel korrusel. See andis töötamise võimaluse paljudele muusikutele.

Nüüd on elu netti suundumas. Ka muusikategemine.

Villu Veski: Elu on praegu muutunud väga internetipõhiseks. Sealhulgas ka kunsti ja muusikaõpe. Kadumas on õppevorm nagu meistrilt-õpipoisile ehk individuaalõpe. Me tegelikult ei tea kas ja millised uued õppevormid on tulemas. Küllap aeg näitab. Ma tooksin kokanduse valdkonnast näite sellest, kui oluline on kogemuslik ja vahetu meistrilt-õpipoisile õppimine.

Kohtasin hiljuti ühte tuttavat Muhu poissi, kes rääkis, et töötab Londonis Gordon Ramsy restoranis peakokana. Küsin siis, et kuidas sa nii hästi süüa oskad teha, et sellisesse kohta tööle said. Ta vastab: "Ramsy saatis mind kolmeks aastaks Napolisse, sinna kõige parema pitsaahju juurde õppima. Õppisin ära, kuidas õige pitsa valmistamine täpselt toimub. See kahjuks ei käi nii, et vaatasin netist ja sain asja selgeks". Sama on ka muusikaga. 

Eve Neumann: Loomulikult ei käi õppimine ainult interneti kaudu. Samas on internetipõhise õppe alla pandud suured rahad. Pole kindel, et kulutused on alati olnud otstarbekad. 

Villu Veski: Internetipõhine õpe soodustab kõigis ühetaoliseks muutmist, aga pilliõppe eesmärgiks on eripärade esiletoomine ja individuaalsuse välja arendamine. Selles mõttes on muusikud individualistid. Teisest küljest on muusikul vajalik koostöö tegemise oskus. Ansambli- ja orkestrimängus ei saa teistest eralduda, vaid tuleb ühtsesse kõlasse sulanduda – see on meeskonnatöö kõrgeim professionaalsus. Muusikuna tegutsemise oluline aspekt on ka valikute tegemine enda muusikalise nägemuse ja publiku ootuste vahel.

Eve Neumann: Kui me räägime ettekantavast muusikast, siis räägime sageli sellest, mida me arvame, et kuulaja soovib meilt osta. Me hakkame justkui prostituutideks, et müüa rahvale seda, mida me arvame, et neile meeldib. Aga kuhu jääb kirg? Kuhu jääb see, et mul on haridus, mul on visioon pakkuda midagi, mida publik ei oska tahta? Oluline see, mille läbi me kultuuri müüme. Kontserti kuulates on minu jaoks alati oluline siirus ja kirg, mis esitajast õhkub ja naudingut pakub. Kui kirg puudub ja tekib tunne, et kava on kokku pandud soovist publiku maitset rahuldada, siis ükskõik, kas on tegemist teatri või kontserdiga, ma lahkun saalist.

Publiku maitse rahuldamine on tänapäevane kapitalismiga kaasaskäiv klienditeenindaja mentaliteet, mis on kõikidesse eluvaldkondadesse kandunud. Publikul on teatud maitse ja meie ülesanne on teenindada seda maitset. Mitte vastupidi, et publik peab oma maitset kujundama pakutava järgi. Kui taas nõukogude ajast rääkida, siis eksisteeris selline loosung, et kultuur ei tohi laskuda publiku tasandile, vaid publik peab tõusma kultuuri kõrgusele. Võib-olla sobiks ka praegusel ajal kultuurist sellisel viisil mõelda. Samas võib ka publiku maitset rahuldavat mittekõrgkultuurilist esitust nautida, kui on olemas see seletamatu miski, mis pakub naudingut ja tekitab suhtluse esitaja ja publiku vahel.

Villu Veski: Eestis jääb sageli mulje, et kõik inimesed peaksid olema edukad ettevõtjad. Kas ikka peavad? Äkki kõik ei peaks olema ettevõtjad? Keegi peab olema ka kingsepp, kellele meeldib lihtsalt väga hästi kingi teha. Ta on armunud sellesse ja tema tegemises on kirg. Temalt käiakse põlvkondade kaupa kingi ostmas, kuna teatakse, et ta on hea tegija. Aga suured rahvusvahelised turunduskampaaniad jätavad omad meistrid sageli unustusehõlma.

Aga võib-olla kultuuri sisu muutubki tulevikus radikaalselt. Kõik toimubki ainult internetis?

Villu Veski: Siin on teatud kummaline kokkulangevus aasta alguses välja kuulutatud digikultuuri aasta ja pandeemiaga seoses soodustatud digikultuuri leviku vahel. Digikultuur iseenesest on kümnete võimalustega väga lai nähtus. Näiteks Music Estonia konverentsil "Live versus digi" selgus, et digikultuur on palju laiem kui pelgalt kaameraga ülesvõetud kontsert kontserdisaalist. Siit tekib järgmine küsimus, et kas on mõistlik ennast harida vana formaadi järgi?

Eve Neumann: Meie pilliõpetajad saime üsna hiljuti katsetada uue formaadi järgi harimist. Minu kogemus ütleb, et see lühiajaliselt isegi toimis. Kasutasin ühte virtuaalse klassiruumi programmi, kus üks õpilane tuli ja teine läks, olime virtuaalklassis koos. Tundide ajad ja tunni rutiin jäid samaks. Saime hakkama. Aga mingil hetkel tuli tüdimus, sest lapsed tahavad omavahel suhelda. Kindlasti ei asenda see päris pilliõpet. Pole võimalik näiteks instrumendi mänguvalmidust kontrollida, õpilast abistada, kui pill tõrgub. Ei usu, et lapsed sellise õppeviisi kordumist sooviksid. Positiivne aspekt oli see, et lapsed olid kodus ja neil oli aega rohkem pilli mängida.

Villu Veski: Arvan, et vana formaat kindlasti säilib, aga tuleb olla valmis uues formaadis õppimiseks. Eriolukorra ajal kujunes soosituks muusika tegemine, kus laval on üks artist koos elektroonikaga. Samas osutusid kõige ohtlikumateks puhkpilliorkestrid, laulukoorid ja rahvatants – Eesti kultuuri traditsioonilised kooskäimise vormid. Pöördudes Kasemaa saksofonikoolkonna juurde, siis tõstatub küsimus, et palju on vajadust ühe spetsiifilise interpretatsiooni koolkonna omandanud muusikute järele. Loomulikult on alati andekaid ja sisemise põlemisega inimesi, kes leiavad igas olukorras tegevust, aga need on pigem erandid. Siin võib tsiteerida Olavi Kasemaad, kes tavatses öelda, et muusik peab end pidevalt tõestama. Üks Eesti probleemidest on kindlasti see, et suur nõukogudeaegne tsentraliseeritud kontserdikorraldusel põhinev turg, mille territoorium oli üks kuuendik planeedist, on sulgunud ja teine pole meie jaoks kunagi avanenud. Illustreeriva näitena meenub ühelt Arkadi Raikini suurusjärgus humoristilt Jurmala huumori festivalil kuuldud lause. Ta pöördus lätlaste poole: "Teie nimetate Baltikumi sillaks ida ja lääne vahel – aga miks te siis ise silla all elate?".

Sina oled suutnud silla alt välja ujuda?

Villu Veski: Ma olen pidevalt püüdnud kaugemale ujuda. Muusik vajab inspiratsiooni saamiseks reisimist ja võimalust kuulata teisi. Eestis on paraku esinemisvõimalusi vähe ja publiku hulk väike. See nõuab pidevalt uute kavade produtseerimist. Laiahaardelisem kontserttegevus aitab repertuaaril kristalliseeruda – erineva publiku peal testida muusika vastuvõetavust ja sellest arusaamist. Rahvusvahelisel areenil esinemisvõimaluste saamine põhineb eelkõige isiklikel kontaktidel, milles omakorda on oluline roll suhtlemisoskusel ja inimeste tundmisel. Mänedžeritööd olen teinud ise ja ilmselt olen sellega piisavalt edukalt toime tulnud, sest vabakutselise artistina pedagoogitöö kõrvalt tegutsemine on kestnud 20 aastat. Aga iseendale mänedžeriks olemine on väga ajakulukas ja suuremahuline töö, mis ületab pillimängimisele kuluva aja ja töö hulga. Siinkohal tsiteeriksin taas Olavi Kasemaad, kes ütles, et kontsert on alati pidu. Selliselt olen ka oma muusikutegevusse suhtunud.

Liiguksin uue teema juurde ja küsiksin teie mõlema käest, et kas ja milline roll on soo aspektil saksofoni mängimise juures? Jean-Marie Londeix on arvanud, et saksofon on sooülene instrument – kord võtab ta mehe, siis naise kuju. 

Villu Veski: Saksofoni on paindlikku kõla tõttu sageli peetud naiselikuks instrumendiks. Samas instrumendi ajalugu vaadates näeme, et kõik suured mängijad on olnud mehed. Viimastel aastakümnetel on olukord muutunud ja naissaksofoniste võib leida üle maailma. Kindlasti on siin oma osa hollandlasel Candy Dulferil, kes on läbi löönud nii Euroopa kui ka Ameerika lavadel.

Eve Neumann: Minu meelest muusikainstrumentidel ei ole sugu. Pillimängimise juures, mida ma väga armastan, oleks minu ideaal see, kui saaksin seda teha mõtlemata soole. Hindan töökeskkonnas asjalikkust ja sugu ei mängi minu jaoks siin mingit rolli. Kahjuks esineb Eestis sageli paindumatut stereotüüpset soorollide käsitlust, mis on mind sundinud järgima nn ootuspärast käitumist. Väga vabastav on olla osa muusikalisest kooslusest, kus keskendutakse ainult muusika tegemisele või laiemalt kunsti tegemisele. Sellised hetki olen kogenud eelkõige väliskolleegidega mängides. Arvan, et olukord on ka Eestis muutunud viimase 20 aastaga, aga see toimub üsna aeglaselt.

Olen samuti kogenud suuri erinevusi soostereotüüpide käsitluses Eestis ja välismaal. Eesti suur probleem on madal sallivus kõige teistsuguse ja erineva vastu, mida ilma igasuguse filtrita ka välja näidatakse. Mis puudutab sooaspekti, siis meil ei peaks olema mitte võrdõiguslikkus, vaid võrdne õigus olla need, kes me oleme. Sõnaga "võrdõiguslikkus" meenub mulle alati nõukogude ammendamatust varasalvest kultustraktorist Elmina Otsamann, kes oli naiste ja meeste omamoodi võrdõiguslikkuse sümbol.

Eve Neumann: Olen õpetustöö käigus kogenud seda, mida väljakujunenud soostereotüüpe järgiv kasvatus on tüdrukutega teinud. Tüdrukutel võib olla raske seista tunnis jalad õlgade laiuselt, sest tütarlapsel pole sünnis seista jalad harkis. Minule on sageli ette heidetud küll punast nägu ja väidetavalt ebasündsaid liigutusi, mille peale praegu ainult muigan. Kõiki õpilasi, nii poisse kui ka tüdrukuid, püüan eneseleidmisel võrdselt aidata, et stereotüüpe järgiv kasvatus ei süvendaks neis valehäbi ja hirme. Me oleme erinevad, aga võrdse õigusega olla need, kes me oleme. See on suurepärane ideaal, mille poole pürgida. Pillimäng nõuab füüsilist pingutust, järjepidevat harjutamist. Kui seada esiplaanile muusika, siis laps ei mõtle enam välistele asjadele, vaid mängib pilli ja naudib seda tegevust ja teate, seda on äärmiselt nauditav nii vaadata kui ka kuulata.

Kui rääkida pilliharidusest, siis miks peaks teie arvates üks noor inimene pilliõpinguid alustama?

Villu Veski: Muusika on rahvusvaheline keel, mida on võimalik igal pool n-ö rääkida. Muusika loob inimeste vahel erilise sideme – muusikud, kellega on koos musitseeritud, jäävad terveks eluks meelde. Pillimäng annab võimaluse oma eluteel palju rohkem inimesi kohata ja sõprusi sõlmida. Muusika on rahvusvaheline suhtlemise vahend.

Eve Neumann: Põhjuseid, miks laps peaks pillimänguga tegelema, on väga palju. Võtame näiteks praegu ühe väga aktuaalse teema – vaimne tervis. See on oluline asi, millega peaks juba lapsepõlvest peale tegelema. Pillitunnis tuleb sageli ette, et enne mängimise juurde asumist on vaja esmalt lapses tekitada stabiilne seisund. Olen kuulnud juhusest, kus õpetaja on toonud koera tundi selleks, et looma paitamise läbi viia laps pillimänguks sobivasse seisundisse. Pillimängimise kaudu on lapsel võimalus oma sisemust avada, ennast väljendada ja välja öelda seda, mida sageli sõnades teha ei julgeta. Ületada hirm eneseväljenduse ees, kui sinu sisemus lärmates pilli seest välja tuleb – see on oluline vaimse tasakaalu hoidmise võimalus. Ma ei saa nõustuda stereotüüpsete mõttekäikudega, et eestlased on emotsioonitud ja näiteks soomlased aeglased. Ma pole Soomes kohanud ühtegi emotsioonideta muusikut ja Eestis õpilasi, kes oleksid emotsioonitud. Nn rahvuslik temperament on kultuuri ja kasvatuse tekitatud arusaam.

Nõustun, et pillimängul võiks olla oluline roll hea vaimse tervise säilitamise ennetustöös. Valdavalt räägitakse, sellest, kuidas psüühilisi probleeme ravida, kuid kahjuks pööratakse vähem tähelepanu ennetusele. Oleks oluline teadvustada, et muusika õppimisel ja mängimisel peaks selles kindlasti olema oluline roll. Lisaks arvan, et algastmel pillihariduse puhul pole kõige tähtsam see, kui kõrgprofessionaalsed on pillimänguoskused ja millised on pillimängualased saavutused – kui palju on näiteks konkurssidel kohti võidetud. Pillimäng on väga kompleksne tegevus, arendades nii psüühilisi, füüsilisi kui ka kognitiivseid võimeid. Kõige olulisem, mida olen isiklikult pillimängimise kogemusest kaasa saanud, on võime tööd teha. See on teadmine, et ilma järjekindla harjutamiseta pole võimalik ühtegi oskust omandada. On olemas ütlus, et kui harjutamisel jääb vahele üks päev, siis tead sa seda ise, kui kaks päeva, siis teavad naabrid ja kui sa pole pilli harjutanud kolm päeva, siis teab seda publik. Täpselt sama on praeguse kirjutamise tööga – tean, et vormis püsimiseks pean iga päev ühe lehekülje teksti kirjutama ja kui soovin edasi areneda, tuleb kirjutada kaks või kolm lehekülge. Tegelikult jäävad inimestel paljud unistused realiseerimata mitte ande puudumise pärast, vaid võimetuse tõttu ennast organiseerida sihipäraseks tegevuseks ja alustatut lõpule viia.

Eve Neumann: Pillimäng, see on noore inimese kasvatamine. Peab meeles pidama, et pillimängu õppimisega alustamine ei tähenda, et lapsest peaks saama muusik. Elukutselise muusiku teele asujaid on väike protsent. Pillimäng pakub lapsele eneseületamise võimalust, eduelamust, julgust, iseseisva töö, avaliku esinemise ja koostöö tegemise kogemust. Suuremas plaanis loodan, et muusikakooli algaste kasvatab haritud kontserdipublikut ja lihtsalt õnnelikku, paremini hakkama saavat inimest. Muuseas, olen kuulnud firmajuhtidelt mõtet, et muusikat õppinud inimesi on hea tööle võtta, sest nad on head meeskonnamängijad. Neil on oskus teistega arvestada, teisi kuulata ja tegevusi tasakaalustada. Need kõik on kõrgelt hinnatavad oskused. Mulle teeks head meelt see, kui pillimäng oleks kõigile kättesaadav ja seda professionaalsel juhendamisel. Kõik lapsed on võimelised teatud tasemeni muusikat õppima. Sageli on tulnud selgitada, et pilliõpe paneb aluse muusikalisele baasharidusele, millele toetudes on hiljem palju võimalusi erialavalikuks alates muusikaajaloolasest kuni raadio muusikatoimetajateni. Kitsasse tippu solistina jõuavad vähesed ja paljud ei soovigi seda.

Vestlusringi I osa, kus Heli Reimann, Villu Veski ja Eve Neumann arutlesid koos Olavi Kasemaaga saksofoni tõsiseltvõetavaks pilliks kujunemise üle, ilmus ERR kultuuriportaalis reedel.

***

Pandeemia tõttu on Eesti saksofoniühing sunnitud Olavi Kasemaa asutatud saksofoniklassi 40. sünnipäeva tähistamise edasi lükkama. Seega toimub pandeemia tõttu juubeli tähistamine 4. aprillil.