Sepp rääkis ERR-ile, et kohtus Ki-dukiga septembri alguses, et esitada taotlus vähemuskaastootmise toetuse saamiseks. Aga kuna Ki-duk ei jõudnud oma taotlust septembri vooruks kokku panna, leppisid nad kokku, et ta esitab selle jaanuaris.

"Järgmine voor oli jaanuaris ja tal ei olnud midagi selle vastu, et ta ootab natuke ja paneb selle korralikult kokku."

Eestis ülesvõetava filmi nimeks pidi saama "Vihm, lumi, pilv ja udu" ja see pidi jutustama neli erinevat, aga omavahel põimunud lugu igavesest armastusest, mis leiavad aset ühes metsatalus Pirita jõekääru kaldal.

Sepp pole kindel, kas ta oleks selle filmiga nii kaua üldse oodanud, sest tegelikult hakkas Ki-duk juba septembris võttepaiku otsima ja proovivõtteid kavandama.

"Tal oli plaanis teha mitu filmi. Kui ta oleks selle oma rahadega isegi ära teinud, siis oli tal kohe järgmine film, millega tulla vähemuskaastootmist taotlema."

Sepp rääkis, et Ki-duk oli Eestis väga pikalt ja see, et ta oli Lätis ja vaatas Jurmalas endale maja, tuli talle suure üllatusena, kui ta seda Läti riikliku filmikeskuse juhataja Dita Rietuma käest reedel kuulis.

"Läti filmikeskuse inimesed ei teadnud veel eile [neljapäeval] seda, et ta üldse Lätis on," märkis ta. "Kuulujutud hakkasid levima, et selline inimene on Lätis haigeks jäänud, aga nad ei teadnud kes ja hakkasid haiglaid läbi helistama. Nad said alles täna [reede] hommikul ja kahjuks liiga hilja teada, et ta oli tõepoolest ühes haiglas vahepeal ära surnud."

Ki-duk oleks 20. detsembril saanud 60-aastaseks ja tema surm just koroonaviiruse tõttu tuli Sepale suure šokina, sest ta oli tema sõnul väga vitaalne ja energiline ning nägi pigem välja 40-aastane. "60 ei oleks talle kindlasti öelnud."

Ta tõdes, et Ki-duk oli väga huvitav persoon ja kohtumised, mis neil sügisel olid, olid muljet avaldavad ja tal oli kindel plaan oma järgmine film just Eestis teha.

"Kui ta meile kontorisse tuli, olid need kiired kohtumised – poolteist ja kaks tundi – ja ega nende jooksul sa inimese sisse täpselt ei näe. Aga mulle jäi ta meelde kui väga sooja inimesena. Ta kogu aeg itsitas, kui ta oma lugudest rääkis."

Sepp lisas, et ta rääkis oma lugudest, mida ta jutustada tahtis, väga suure kire ja sisemise põlemisega. "Ta oli hästi veenev. Tal endal oli peas kõik selge."

"Vihm, lumi, pilv ja udu" polnud Sepa sõnul kohakeskne film ja oleks võinud aset leida kus iganes. "Ta oli enne ka rääkinud, et talle Eesti väga meeldib ja ta tahaks siin midagi teha. Aga see oli kõik abstraktsiooniks jäänud."

Ta tõdes, et eks Ki-dukil oli ka keeruline leida kohti, kus filme teha, sest mitte kõik riigid ei võtnud teda avasüli vastu, põhjuseks kahe aasta tagused süüdistused vägistamises ja seksuaalses väärkohtlemises. Nii nagu Ki-duk ise, olid ka ta filmid vastuolulised.

"Lüürilisus ja koledus oli kogu aeg koos. Ta filmid ei jätnud sind kunagi külmaks. See film võis meeldida või mitte meeldida, aga sa läksid saalist välja ja olid ikkagi emotsionaalses šokis," kirjeldas Sepp.

"Kõik tema filmid raputasid ja puudutasid. See on ikka oskus. Väga paljud režissöörid ei oskagi seda teha – inimese tundeid nii sügavalt puudutada ja mitte alati positiivselt. Sa mõtled selle peale päevi ja see läheb sulle üdini sisse," kirjeldas Sepp.