Monument Jaskale

ärge laske mu kuju teha Mati Karminil

tema käe all kehastaks mu kõht kogu mu

depressiooni ja nukrust – mu vats ripuks

nagu mu kurbuse song! viimane laul!

ärge laske mu kuju teha Mati Karminil

kummastki mu suunurgast valguks

pronksist nire: üks sümboliseeriks tatti

ja teine okset, kõik oleks koletult kurb

ärge laske mu kuju teha Mati Karminil

ta kujutaks mind rootsi vanamuti

või pilves idioodina – ta laseks tinaplommil

kukkuda külma vette ja ütleks et see

on piisavalt Rooste nägu küll – must saaks

harilik Cthulhu, kes huikab oma kutsumist

ärge laske mu kuju teha Mati Karminil

ma kangastuksin omaenda lastele kooljana

või värvilistest lampidest rüütatud koletisena

või lihtsalt jõletu rootsi vanamutina

jah: miks Sa ei tee lihtsalt üht monumenti

Vastikule Rootsi Vanamutile?

VRV – kõlab ju hästi!

Preili Sokk on tema kõrval jumalanna