Ööaeg on teema, mis on Leivategija sõnul viimastel aastatel uurimusteemana palju populaarsust kogunud, aga varem jäänud üsna palju tagaplaanile.

"Kui rääkida nõukogude ajast, siis ööelust me ei tea kuigi palju. Kuigi on raamatuid pungist ja rokist, siis selle kohta, milline täpselt see öine linnaruum välja nägi ja mis seal toimus, palju infot ei ole," selgitas ta vajadust seda teemat uurida.

Tol ajal kontrollis võim kodanike argielu lisaks päevale ka öösel, rääkis Leivategija. "Igasugune ideoloogiline kontroll rakendus ka öösel aset leidvatele meelelahutus- ja kultuuriüritustele, aga samas olid piirangutest hoolimata öised üritused populaarsed."

Lisaks kultuurimajadele, noorteklubidele, varieteedele ja baaridele toimus tema sõnul palju põnevat öösiti ka põranda all, mis neid samuti uurijatele huvitab.

Soov uurida öist aega laiemalt

ERM ootabki erinäolisi lugusid sellest, kuidas öist aega nõukogude ajal läbi viie aastakümne kogeti ja ka seda, kuidas kogemus läbi aegade muutus.

"Me ootame inimeste kogemusi – kes ööelus osalesid, seda korraldasid, öösel töötasid ning öösel linnas erinevatel põhjustel ringi liikusid. Me ootame kogemusi kirjalikult ja eriti tore, kui nende lugude juurde käiksid fotod, videomaterjal, esemed või dokumendid, mis iganes selle teemaga tundub seostuvat."

Leivategija sõnas, et nad vaatavadki ööelu laiemalt, kas või sellest kandist, milline oli öine transport, kuidas inimesed linnas ringi liikusid ning fookuses on ka öine tööelu.

Uurimuslik huvi ööelu vastu tekkis tal seoses paari aasta taguse näitusega "Ise tehtud Eesti", kus ta uuris erinevaid muusikapõhiseid 90ndate alternatiivkultuure.

"Aga selle kõrval hakkas mind huvitama öö kui aegruum – kuidas öö tähendused on läbi aegade muutunud, kuidas ööd on reguleeritud ja kontrollitud ning ka seda, kuidas öö on identiteedi kujunemise, sotsiaalse suhtluse, eneseväljenduse ning ka loomingu aegruum.

See on läbi aegade nii olnud, et alati on inimesi, kes öösel ei maga, ja tegevusi, mis öises linnas on läbi aegade aset leidnud, seda isegi enne seda, kui linna ilmus tänavavalgustus. Ööelu arendamine on kindlasti teema, millega peab tegelema, leiab Leivategija.

"Kui varasemalt on ööelu vaadeldud kui midagi moraalselt küsitavat, seal on palju eelarvamusi ja palju keeldusid, siis tänapäeval räägitakse aina enam ööaja popkultuurilisest ja loomulikult ka majanduslikust potentsiaalist. See, et Eestis see diskussioon elavneb, see on igal juhul ainult tervitatav," tõdes ta.

ERM-il on Instagramis ka konto nimega Öökoht, kus Leivategija vahendab laiemale publikule uurimuse käigus leitud materjale. "See on omaette uurimise väljund, mis sarnaneb näitusele kureerimisele, kus ma üritan erinevaid meediaid, kirjalikke allikaid, fotosid ja isegi videoid kasutades kokku panna tervikliku teemakäsitluse või loo."

Torupill kui öiste pattude kehastus

Üks huvitav asi, mida Leivategija on laiema ööelu puudutava uurimistöö käigus varem täheldanud, on see, kuidas igas ajas on olnud muusikastiil või -instrument, mis mingil määral kehastab erinevaid öiseid patte.

"Näiteks 18. sajandi lõpus tahtis Otto Wilhelm Masing keelata kirikulähedastes kõrtsides torupilli mängimise. Aga nõukogude ajal kuulutati saksofon lääne imperialismi hääletoruks."

Sama asi on erinevate tantsustiilidega, mida on läbi aegade esialgu peetud äärmiselt ebamoraalseks. Tänapäeval on see alternatiivne tantsumuusika, mis on klubikultuuri osa.

"Tekno- või house-muusika on olnud 90ndate algusest saati inimestele moraalne probleem. Tekno monotoonsus ja bassi kõmisemine, üksi tundide viisi tantsimine – see on teistsugune maailm, mis väljastpoolt vaatlejale on kahtlane ja lausa ebamoraalne."

Seetõttu ei peeta klubikultuuri üritusi tänase päevani osaks n-ö päris kultuurist, tõdes ta. "Aga samas saksofon ja torupill on nüüd päris kultuuri osad, et võib-olla saab tekno ka kunagi selleks."

ERM otsib igal aastal erinevaid kaastöid kõikvõimalikel teemadel, mida teadurid parasjagu uurivad. Need lähevad talletamisele tulevastele põlvedele, aga enamasti ka näitustele või tutvustatakse neid muul moel – näiteks ERM-i blogis või rahvalugude portaalis ja loomulikult saab neid kasutada ka teaduspublikatsioonides.

"Öö uurimisega olen ma alles alguses, eelkõige on Nõukogude ööeemalised materjalid mulle olulised uurimisallikas, aga see teema sisaldab nii palju rikkalikku materjali ja teadmist, et kindlasti tahaksin selle kogutud materjali panna ühel hetkel ka terviklikuks näituseks kokku," sõnas Leivategija.

Küsimuslehe ERM-i ööteemalises uuringus osalemiseks leiab ERM-i kodulehelt.