Arvustus. "Mosul" jääb oma missioonist hoolimata kergesti ununevaks märuliks
"Mosul"
Režissöör ja stsenarist: Matthew Michael Carnahan
Osades: Waleed Elgadi, Hayat Kamille, Thaer Al-Shayei
Aasta lõpus Netflixi jõudnud Matthew Michael Carnahan "Mosul" (2019) on, nagu nimigi viitab, sõjafilm, sest paratamatult ei meenuta selle Iraagi linna nimi mitte ajalugu ega iidset kultuuripärandit, vaid halastamatuid, ohvriterikkaid linnalahinguid Iraagi sõja viimastel päevadel.
"Mosul" põhinebki tõsielusündmustel Iraagi Nineveh provintsi SWAT eriüksuslaste tegevusest 2016.aasta lõhutud linnas. Film esilinastus Veneetsia filmifestivalil, Carnahanile on see debüüt ja väidetavalt on "Mosul" ka esimene Iraagi dialektiga araabiakeelne film Netflixis. Ainet sai 2007. aastast stsenaristina töötanud Carnahan The New Yorkeris 2017. aastal ilmunud Luke Mogelsoni artiklist "The Desperate Battle To Destroy ISIS". Carnahani filmialavastus puudutab artikli ja seetõttu ka kogu olukorra pealispinda, lavastatud on see märuli võtmes, mis pole just väga kaugel videomängudest. Verd ja kuule lendab filmi avakaadritest peale, ühtlasi väheneb SWAT rühma liikmete arv.
Filmi keskmes on noore politseiniku Kawa saatus, noormehega toimuv liigendab filmi ka sisuliselt alates tema värbamisest SWAT rühma ühe päästeoperatsiooni käigus, kuni otsustava üleskutseni filmi lõpus. Kawa (Adam Bessa) kasvab lahingute jooksul ujedast noorukist külmavereliseks tapjaks, kes ei näe enam muud võimalust sõja lõpetamiseks, kui vastase lõplik füüsiline hävitamine. Iga eriüksuslase isiklik lugu lülitub rühma üldisesse missiooni, milleks ongi Mosuli puhastamine islamistidest.
Ehkki filmi põhiraskus on lahingute võimalikult loomutruul kirjeldamisel ja seeläbi ka vaatajale meelelahutusliku adrenaliini pakkumisel, viitab Carnahan ka komplekssele olukorrale sõjast lõhutud Iraagis. Linnalahingus on vastamisi mitte ainult Iraagi üksused ja ISIS, vaid ka liitlastena sõtta tulnud kurdi (pešmerga) üksused ja kohalikest moodustunud omakaitserühmitused, kes on lõplikult tüdinenud nn teerullimeetodiga sõdivatest ameeriklastest.
"Mosul" viib lääneriigi tugitoolistriimija Lähis-Ida plahvatusohtlikku olukorda, kus usaldada ei saa kedagi, kuid kus valitseva jõhkruse ja julmuse kõrval on alati koht ka inimlikul halastusel ning kaastundel. Carnahan säästab vaatajat sõjaga kaasnevate jõhkruste üksikasjalikust kujutamisest, mis teeb filmi muidugi lihvitumaks ja kergemalt vastuvõetavaks laiemale publikule, kuid kaotab mõnevõrra ka empaatias. Siit võibki ju küsida, milline peaks olema sõja kujutamine filmis, et sõnum tapatalgute mõttetusest jõuaks iga vaatajani? Pigem on vägivald sõjafilmides siiski ühe poole, filmi tellija teenistuses ja vastaspoolt kujutatakse jõhkramana. Võib arvata, et mida enam suudetakse loobuda või taganeda ühe sõdiva poole ülistamisest, seda vähem on sõja kujutamine filmis ideoloogiline relv kellegi huvides.
"Mosul" valmis USA, Maroko ja Jordaania koostöös, kuid ei kiida ameeriklaste panust konflikti lõpetamisse. Filmi rõhk on vägivallaspiraalil, millel ei näi olevat lõppu ning mille algus pole selle filmi teema. Mosuli lahingud antakse edasi Iraagi SWAT üksuse vaatepunktist, nende halastamatus on tingitud sõjaolukorrast, kus valikud puuduvad. Lõppematu madin ei anna aga võimalust ega aega tegelastele lähemale pääseda ja seetõttu võibki "Mosul" jääda oma missioonist hoolimata märuliks, mida on hõlpus unustada. Küll aga on "Mosul" meeldetuletus lääne vaatajale, et Lähis-Ida konflikt pole lõppenud ning seal toimuv pakub ainest üha uutele käsitlustele ka filmikunstis.
Toimetaja: Victoria Maripuu