Tauno Kangro: Joala monumendi arutelu sarnaneb Tallinna lahe Kalevipoja kuju skandaaliga ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi/ERR

Skulptor Tauno Kangro ütles "Vikerhommiku" intervjuus Brent Perele, et Jaak Joala monumendiga kaasnev kõmu meenutab talle poleemikat, mis tekkis siis, kui ta pakkus välja, et Tallinna lahte võiks Kalevipoja kuju luua.

Kui me nüüd võtame selle skulptori töö keset koroonaviirust, siis kas teie tööd on see ka kuidagi häirinud?

Loomulikult, see on selge, et ta lõpetas kõik minu head kontaktid inimestega, kolleegidega suhtelmise, võimaluse anda edasi seda, mis on mulle antud. See on väga kurb ja ma siiralt loodan, et see varsti lõppeb.

Loodame, loodame. Kas teil on mingisugused suuremad või väiksemad projektid ka praegu käsil?

Oo jaa. Siin on vägevaid põnevaid projekte ja konkursse, millest ei saa rääkida. Väga suur hingeline jõud tuleb mulle Keila-Joa kabeli renoveerimisest, mis on käsil. Kolleegid on selle võtnud väga võimsalt ette ja ma olen väga õnnelik, et mind on sinna kaasatud. See on teema, millega annab ennast siduda ja oma unistusi ellu viia.

See on ka elus kõige tähtsam. Ma küsin ka ühe projekti kohta, mis võib olla seisab endiselt tugevalt mõtetes. Pean silmas Kalevipoega, mis peaks hiiglaslikult Tallinna lahte kerkima. Kas sellega on mingeid arenguid või on see ikka mingisuguse loa taga kinni?

See on ehitusloa taga kinni jah. Ma näen inimesi kõrval noogutamas, ma näen inimesi, kelle silmad lähevad särama, rusikad on püsti. Ütleme ausalt, et 27 aastat on möödas. Ja teie – mitte mina, tuletan meelde raadiokuulajatele – tuletasite seda teemat meelde. Ma arvan nii, et kas see või teine – igal juhul midagi tuleb.

Tähtis ongi protsess, mitte see, kas mina teen selle või Mati Karmin, kes on väga hea skulptor. Olgu see korraks välja öeldud – Mati on väga hea, erakordselt hea skulptor ja mina toetan teda sada protsenti. Aga tegelikult on väga võimalik see, et meie ideed ei lähe kokku sellega, mida tellitakse ja siis tulebki näha vaeva. See, et Mati on praegu riskinud… Anname talle au – ta on riskinud! Ja meile ei meeldi – so what, eksole! Mina arvan, et vinge. Mees tegi, mida tahtis. Olgem sellega nõus või mitte, aga see on vähemalt vägev tegu, olgem ausad! See võib mulle kui skulptorile mitte meeldida, mulle kui inimesele mitte meeldida, aga vägev tegu sellegipoolest.

Kui te juba Mati Karmini peale jutu viisite, siis muidugi üks ajend, miks üldse skulptuuridest rääkida praegu, ongi seesama Mati Karmini tehtud Jaak Joala monument, mis praegu veel Viljandis seisab. Päris palju kõmu on ikkagi selle ümber olnud – kuidas teie nüüd skulptorina vaatate selle peale? Te muidugi juba mainiste ka, et so what, aga mis tundeid selline situatsioon tekitab?

Ma olen täiesti kindel, et igal juhul on see positiivne. See on absoluutselt minu kindel veendumus, et see, mida Mati praegu, nüüd tekitas, meenutab seda, mis juhtus aastatel 1996–1998, kui mina tegin Kalevipoja kuju ja pakkusin välja täiesti teoreetiliselt, hüpoteetiliselt, et see võiks olla Tallinna lahes. See tekitas sellise skandaali ja furoori, et siiamaani mulle nädalas vähemalt korra helistatakse, et millal tuleb? No kuule, lõpeta ära… Ma lähen Narva ja seal suured, kahe ja poole meetrised vene mehed küsivad, millal kuju valmis saab, kaua võib oodata. See on selline siiras ja südamlik toetus, see on selline rõõm.

Tegelikult, mida mina sellest leian ja olen väga palju õppinud, kui mind selle pärast väga palju tümitati – tuleb olla tolerantne. See, mis mulle meeldib, ei tähenda, et peaks olema kõige õigem. See, mis mulle meeldib, ei ole kõige parem. Alati on olemas teised ininmesed, kes arvavad teistmoodi ja me peame sellega leppima. Võivad olla väga head professionaalid, eksole. Teie olete kindlasti väga professionaalne raadioajakirjanik. Mina olen oma eriala professionaal. Siin kõrval istub fantastiline trummar Rauno Vaher, kes on nii tipp-professionaal, et see on kirjeldamatu. Ta viib meid taevastesse väravatesse oma rütmidega ja ongi nii. See ongi hästi, et me igaüks oskame tajuda ja mõtestada ja väärtustada seda, mida meie oleme õppinud.

Kas võibki siis öelda, et kunst vajab skandaale, et saada tähelepanu?

Robustses mõttes küll, jah, ma olen nõus. Aga ma väidan ka, et Mati Karmin on erakordselt hea skulptor ja ta ei vaja sellist brutaalset lähenemist. Ma arvan, et ta on hea ja väga hea. See, kas meile meeldib tema konkreetne lahendus, on täiesti teine küsimus. Sõbrad, mõelgem nüüd konkreetselt, kes te olete?! Kes olen mina, kes oled sina, kes on Mati? Mati on professionaal. Ta tegi selle väga hästi ja ta võitis. Pärast lahingut rusikatega ei vehita, eksole. Oleme kokku leppinud või ei ole?

Mina ei hakka ühtegi hinnangut andma, aga kui nüüd sellest sai räägitud ja te konkurssi ka mainisite, siis ühe konkursi võitsid ka Toivo Tammik ja Vergo Vernik. Mida arvate Konstantin Pätsi auks loodava platsi peakujutisest, mis Estonia teatri kõrvale tuleb?

Vergo pöördus minu poole, olles täiesti tõsises tööhoos, modelleerides ja poleerides üht oma pronkstaiest. Me olime pronksivalu tegemas ja puutusime kokku, mis on normaalne, et skulptorid kokku saavad. Ma nägin, et tal on mure hingel. Ma nägin, et kolleegil on mure ja ta tahtis arutada, kes võiks Konstantin Pätsi portree kivisse raiuda. Minu – ja ma jään siiamaani kindlaks – pakkumine ja absoluutne südame tunne ütleb seda, et Aare Aljas on kõige vapustavam inimene, kes on võimeline seda raiuma. Jah, loomulikult oleks keegi teine võitnud, oleks teistmoodi teinud. Aga veelkord, sama jutt, mis ma hetk tagasi ütlesin: pärast lahingut rusikatega ei vehita. Vergo võitis selle konkursi! Jätkem järele, eksole! Sõbrad, kolleegid, respekt, võtame mütsi maha! Kas meeldib või ei meeldi, aga tema võitis. Ongi nii. Nüüd on nii ja Vergole õnnitlused ja sügav kummardus. Ta on ikkagi Kalju Reiteli õpilane nagu minagi ja see on suur au. Minu soovitus Vergole siit otse-eetrist on see, et Aare Aljas on mees, kes on võimeline hoidma meislit ja peitlit.

Lõpetame selle ühe positiivse soovituse noodiga või lihtsalt teie tööga puutuva asjaga – mis teeb ühest skulptuurist hea skulptuuri? On see mingisugune tehniline teostus või see, et see tuleb südamest ja vähemalt endale meelepäraselt?

Ma väidan seda, et šarm, šarm ja veelkord šarm. Loomulikult on erinevad kollektsioonid, kuhu sa tahad midagi luua. Aga see, kui näed midagi imelilusat, imekaunist neidu ja sa näed temas olevat potentsiaalset väge ja tahad seda modelleerida, siis sa leiad selle võimaluse. Sa leiad selle positsiooni, idee ja hakkad modelleerima. Siin ongi väga lihtne, minu soovitus on see, et tehke seda, mis teile endale tegelikult ka meeldib. Ärge tehke kriitikute jaoks, ärge tehke raadioajakirjaniku jaoks, ärge tehke kolleegi jaoks. Isegi oma abikaasa jaoks ei ole vaja teha. Tehke enda jaoks. Sellest hakkab kõik pihta.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: "Vikerhommik"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: