Koroonaviiruse pandeemia tõttu on kogu maailmas paljud kontserdipaigad ja ooperimajad suletud ning muusikud on kaotanud kas ajutiselt või püsivalt töö, ent muusikat kõlab meie ümber rohkem kui kunagi varem. Aasta-aastalt kuulatakse muusikat üha rohkem internetist ning möödunud aastal oli kuulamise kasv märgatavalt suur.

Pingeid tekitab asjaolu, et raha, mis muusika loojate ja esitajateni jõuab voogedastusplatvormide kaudu levivate esituste eest, on napp. Näiteks miljon korda Spotify's kuulatud teose eest võib nimekas artist saada tasu suurusjärgus kõigest mõnikümmend eurot.

Selline olukord tähendab muusikute vaatepunktist tupikut. Esineda ei saa ja salvestuste kasutamise eest makstakse imevähe. Tekib küsimus, kas tõesti tuleb pillid kotti panna ja hädaga mingi teine töö leida, et elus püsida.

Ajakirjanik ja muusikakriitik Immo Mihkelson arutleb, millised on võimalikud stsenaariumid, kuidas pandeemiast taastumise järel asjad muusikamaailmas muutuda võiksid.

Aasta 2020 oli muusikutele ja muusikale üsnagi kurb aasta. Seda ka publikule, kuigi nemad said kuulata varem tehtud salvestusi. Need kolm – muusika, muusikud ja kuulajad – moodustavad omamoodi ökosüsteemi, kus kehtivad vastastikused sõltuvussuhted. Nii-nimetatud seisakuaasta on tekitanud palju küsimusi ja mõtteid.

Mihkelson: "Oletasin juba 2020. aastal algul, et sügiseks on muusikute poolt plaadifirmade suhtes algatatud palju kohtuprotsesse, kus nõutakse endale õiglasemat osa salvestuste müügirahast. Aga seda ei juhtunud, sest kõik need asjad võtavad palju aega. Ent raha on muusikatööstuse süsteemis nagu hapnik, milleta süsteem toimida ei saa. Kui suhted publiku ja esineja, muusika loojate ja vahendaja vahel on rikutud ja raha süsteemis enam endisel moel ei liigu, on hing piltlikult öeldes kinni. Süsteem on nässus, aga ta on seda olnud juba üsna mõnda aega."

"Kokkuvõttes on kolm suurt küsimust, mis edasi saab: kas kõik jätkub endiselt, kui vaktsiin tuleb ja tegevus lastakse taas valla, või siis toimub proportsionaalne kahanemine ja kõik asjad muutuvad väiksemaks, või siis hakkavad toimuma täielikud strukturaalsed muudatused. Pakun, et viimane variant on tõenäolisem kui kaks esimest ja nii võibki juhtuda, aga see tähendab segadust ja halba olukorda ning seega midagi helget – vähemalt muusikutele – ees ei paista."

Kuulajate ja muusikute vahele jääb suur hulk korraldajaid ja vahendajaid. See muusikatööstuse süsteem on üpris suur ja keeruline. Sageli on nii, et ei muusikud ega ka selles äris ise sees olijad ei pruugi mõista päris täpselt süsteemi kui suure terviku toimimist, et kuidas seal raha liigub ja kelleni milline sendi murdosa lõpuks jõuab.

Viimaste aastakümnetega on suur osa salvestatud muusika vahendamise toimingutest väljunud plaadifirmade kontrolli alt ja läinud tehnoloogihiidude kätte. Nemad on nüüd asunud dikteerima ka mängureegleid. Suures plaanis jääb mulje, et muusikutest ja muusikast nad eriti ei hooli. Igaüks vaadaku ise, kuidas elus püsib.

Kuigi näib, et kõik ülaltoodu kehtib üksnes peavoolu popmuusika kohta, pole see nii. Müügi- ja kuulamisnumbrite poolest n-ö servaaladele jäävad klassika, džäss, folk ja muud žanrid on täpselt samamoodi mõjutatud ja võib-olla isegi rohkem, sest uus olukord mõjutab muusikalist mitmekesisust. Muusika salvestuste levik avaldab mõju muusikute tuntusele ja selle kaudu nende kontserttegevusele. Sõltumata žanrist.

Kui uued muusika vahendamisstruktuurid põrkuvad vanade struktuuride ja mõtteviisiga ning muutuse tempo on kiire, siis kostab paratamatult ka raksatusi ja murdumise müra. Koroona-aeg on seda muutust kiirendanud.