FS The Sisters Of Mercy erisaatest: tahaks seni rääkimata lugusid ja seoseid lahti seletada

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Esimene The Sisters Of Mercy promofoto aastast 1981. Autor/allikas: erakogu

Neljapäeval, 11. veebruaril läheb R2 saate "Floorshow" raames eetrisse esimene osa kaheosalisest saatesarjast, mis pühendatud Inglise rokkbändi The Sisters of Mercy 40. sünnipäevale. Saatejuht ja bändi suur austaja Indrek Mesikepp ehk fs soovib erisaadetega lahti seletada seni rääkimata lugusid ja seoseid bändi ajaloost.

Sa oled ise teada-tuntud The Sisters of Mercy fänn ja jõudsid nende juurde 90. aastatel. Kui palju sa mäletad üldse elust ILMA selle bändita?

Ma ei tea, kas ma näen välja noorem, kui olen (oma arust mitte), aga enne 1990. aastat, mil seda bändi esimest korda kuulsin, olin jõudnud juba keskkooli lõpetada, rohkem kui korra olla lootusetult armunud ja teha läbi heavy metal'i fännimise perioodi, mil minu jaoks iganädalane Koit Raudsepa saade oli kohustuslik. 80ndate lõpus, The Cure'i ja The Culti kuulates tundus mulle, et kusagil maailmas on olemas veidi sarnase tundetooniga, aga mulle veel lähem muusika. Lugesin Heiti Talviku "Õhutulaulu" ja ümisesin seda oma peas, kujutades ette aeglast ja tumedat instrumentaali taustal mängimas. Kui ma siis Sistersit esimest korda kuulsin, vaimustusin, aga tõele au andes läks hulk aega ja ühe sõbra kõrvalpilku, et aru saada, kuidas ma olin tegelikult sellesse muusikasse kiindunud. Ise arvasin veel mõnda aega, et kuulan kõike Jethro Tullist industrial'ini, et ei ole enam ühegi muusikalise niši fänn. Aga ühel hetkel tuli tunnistada, et seda bändi kuulasin iga päev vähemalt korra. Tagantjärele neid otsi kokku sõlmides võib vist öelda, et ju mu meelelaadi ja sisemise rütmiga see muusika ikka kõige rohkem sobib. Intelligentsed laulutekstid, visuaalne esteetika jms muidugi toetab, aga ei oleks ilma sugestiivsete kõladeta mulle hinge pugenud.

Kui palju tööd kaheosalise The Sisters of Mercyle pühendatud "Floorshow" jaoks sul teha tuli, kui selja taga nii pikaajaline suhe selle bändiga?

Olin pannud enda jaoks paika, et saade tuleb kaheosaline ja selle, kus neist esimene lõpeb. See seadis piirid. Palju lugusid ja infot paratamatult ei mahtunud sisse. Nii et eeltöö seisnes pigem selekteerimises – mida võtta ja mida mitte. Kerge see ei olnud.

Kas saateks ettevalmistamise käigus leidsid sa The Sisters of Mercy kohta veel midagi, mida sa juba ei teadnud?

Mitte otseselt. Samas on just viimase paari aasta jooksul hakanud tulema rohkelt uut teavet – ilmunud kaks raamatut (millest ühes ka üks minu tehtud foto), mitmeid huvitavaid artikleid ja intervjuusid jne. Mitte lausa rohkem kui varasemate aastate jooksul artiklitest, intervjuudest, 90ndail ilmunud ametliku fan club'i väljaande numbritest ja mujalt olin kokku kogunud, aga väiksemas mõõdus plahvatuse jagu siiski.

The Sisters of Mercy on kokku andnud välja kolm stuudioalbumit. Üht-teist on ilmunud ka lühi-, kompilatsioonalbumite jne näol – paranda, kui eksin. Sa oled nende kontsertidel palju käinud. Kas nad tõesti on lasknud aastakümneid kontsertidel sama vana rasva peal? Kuidas sel juhul on ühel bändil olnud võimalik fänne enda rüpes hoida? Üldjuhul muutuvad fännid kärsituks, kui ei saa uut materjali peale.

Jah, kolm stuudioalbumit, albumite-eelse perioodi kogumik ja üks valimik ning muidugi singlid ja EP-d. Peale dramaatilist lahutust plaadifirmaga on Sisters vähemalt ühe korraliku albumi jagu uusi lugusid kontsertidel välja paisanud, aga viimane ametlik väljalase oli tõesti "Under The Gun'i" singel aastal 1993 – kui mitte arvestada sajandi algul 24 tunniks oma kodulehele vaatamiseks üles laaditud n-ö uue loo "We Are The Same, Susanne" videot. Muidugi on fännid kärsitud, aastaid on tehtud sel teemal nalju, mis nüüdseks hakkavad ka juba korduma. Enne eelmisi USA presidendivalimisi teatas Sistersi liider Andrew Eldritch, et kui Trump saab võimule, ei jää tal üle muud kui anda välja uus album. Teatavasti seni viimane, "Vision Thing", kandis endas tugevat tookordse presidendi George Bushi kriitikat. Olles küll selgelt vasakpoolsete vaadetega ja sotsiaalselt tundlik, oli ta enne Trumpi esiletõusu vihjanud, et kriitika USA poliitika vastu ei ole enam oluline teema, sest USA ise jääb üha enam Hiina mõjuvõimu varju. Tulles tagasi küsimuse juurde, kes ja miks käivad Sistersi kontsertidel, siis on nii vanu fänne, kes on muide kõige sapisemate Sistersi aadressil tehtud naljade autorid, kui ka nooremaid, kes on ilmselt avastanud selle muusika suures osas internetist. On ka goth'e, ehkki Eldritch teritab omakorda neist kõneldes keelt.

Mitmel The Sisters of Mercy kontserdil sa täpselt siis käinud oled? Ringi liigub erinevaid, aga alati väga suuri arve. Kas koroonaaja kontserdi- ja ringiliikumispiirangud on tekitanud ka väikeseid võõrutusnähtusid?

Kui ma ei eksi, siis on see number 64. Paraku elu ei võimalda igal ajal ja igale poole minna. Mul on sõpru teistelt maadelt, kelle vastav number on kolmekohaline. Eks kõigi muusikafännide jaoks ole praegune olukord häiriv. Lisaks kontsertelamustele tunnen puudust sõpradest, keda vaid neil puhkudel kohtan. Ja kui mõnel kohalikul üritusel imbub ninna dry ice'i (teatava tossumasina auru) lõhn, on reaktsioon sarnane, nagu tunneks rahvamassis tuttavat parfüümi ja hakkaks silmadega otsima seda kandvat inimest. See seisund, kui seisad lava ees ja peale ootamist hakkab lavalt kostma intro ja masinatest imbuma toss, on millegi muuga asendamatu.

Meenuta üht oma meeldejäävamat kontserdikogemust.

Elamusi on mitmesuguseid. Võiks rääkida ka naljakaid lugusid, mida kunagi mu proosakirjanikust sõber soovitas mul raamatuks teha, aga kahtlen, kas sel eestikeelses kultuuriruumis oleks piisav hulk lugejaid. Üks meeldejäävaid kontserte oli kindlasti 2006. aastal USA-s, Austinis. Mõnedki vanad briti fännid jätsid sinna minemata, kuna Texas on pigem konservatiivne piirkond ja head vastuvõttu ning sellest tulenevat hingega tehtud show'd nad ei oodanud. Muidugi nad eksisid. Paljud muusikahuvilised teavad, et Austini kultuurielu on väga kirev ja tegemist on pigem vabameelsuse saarega. Ka see kontsert oli võimas. Publiku emotsionaalsus avaldas mõju ka bändile ja kontserdi lõpus tänas Eldritch inimesi, kes andsid mõtte seal esinemisele. Mul õnnestus olla esimeses reas. Lava ja publiku vahel ei olnud tavapäraseid eraldustarasid, nii et toetasin käega vastu lava serva – nagu vanas heas Von Krahlis. Teine võrreldav elamus pärineb samast aastast Hamburgi kontserdilt (Hamburg on bändi ajaloos oluline linn), kus enne raputavat kontserti esines soojendajana tookordne Sistersi kitarrist oma ühemeheprojektiga Robochrist.

Kuidas tuleks võhikul The Sisters of Mercy kaheosalisele erisaatele läheneda? Puhtalt lehelt või peaks tutvuma bändi Vikipeedia-lehega?

Vikipeediat lugeda pole vaja. Alustan ikka olulisemast infost ja kui saadet üle kuulates avastan, et miski kogemata mainimata jäi, siis üritan selle teises osas vähemalt kõrvallausega edasi anda. Huvilistele niigi teada-tuntud faktide kõrval tahaks aga ka mõningaid seni rääkimata lugusid ja seoseid lahti seletada – tutvustada keskkonda, kus bänd alustas; olulisi, ent teenimatult varju jäänud isikuid; Sistersi eripära postpungi laiemas pildis; nende ühiskondlikke hoiakuid jms.

 

R2 saate "Floorshow" esimene osa kaheosalisest The Sisters of Mercyle pühendatud saatesarjast läheb eetrisse neljapäeval, 11. veebruaril kell 21.00.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: