Kuidas need tegelased sinna sattusid?

Paljud tulid sinna päris kutsumata. Selliste tööde tegemise juures ma alati imestan selle üle, et kunsntikel peab olema ettekujutusvõimet ja fantaasiat, et välja mõelda igasuguseid uusi asju. Tegelikult, kui vaadata ringi, siis see vana ütlemine, et see, mis elus juhtub, seda päris ise kunagi välja ei mõtle. Nende tööde sünd on seotud eelkõige sellega, et ma võtsin endale aega ringi vaadata ja lihtsalt jümbritsevat jälgida ning meenutada, mis on üldse toimunud. Üks kirjanik on nii hästi öelnud: "Ainult painav piinav teadmatus sellest, mis tuleb edasi, teeb elu võimalikuks." Samal ajal me tahame kangesti teada, mis edasi juhtub, aga me ei tea seda ja siis on mõistlik vaadata hoopis tagasi sellele, mis on toimunud. Nii et teatud osa nendest töödest on tagasivaated.

Mis neid töid ühendab?

Üks asi, mis neid kindlasti ühendab, on see, et nad on nähtud läbi minu silmade – sellest ei pääse ju kunagi. Kui ma siin rääkisin tagasivaadetest, siis ühe töö puhul mul tuleb meelde, kuidas ma just püüdsin kellelegi seletada, et millest see õieti pajatab. Lõpuks oli mu endagi jaoks vastus see, et see räägib valgusest ja varjudest. Me kõik oleme koolis õppinud, et oli valgustusajastu ja üks suur sündmus, mis siis toimus, oli prantsuse revolutsioon – vabadus, võrdsus, vendlus. See oli nagu suure valgusti süütamine inimkonna ajaloos, kuid te vaadake, milliseid varje see viskas. Kohe algasid tapatalgud ja me tänini võitleme võrdsuse ja vabaduse eest, kuid ometigi selle valguse varjud ulatuvad ka tänasessse päeva, nt paljud inimesed võitlevad innukalt naiste võrdsete õiguste eest. Mina disainerina vaatan seda ja mõtlen, et huvitav, kui ma teatris käin, siis ma märkan vaheajal, et mehed ja naised ei ole võrdsed. Selleks, et nad oleksid võrdsed, peaks naiste tualett olema kaks korda suurem kui meeste oma. Miks selle võrdsuse eest keegi välja ei astu? Ühesõnaga võib olla need on teemad või küsimused, mis mind paelusid. Ega ma ei püüa seal pakkuda lahendusi, vaid sellist mõtisklust või midagi sellist, et vaatame kõigepealt ringi, mis toimub ja võib olla siis tasub hakata hinnanguid andma või mõelda, et mida siis õigupoolest ette võtta.

Millest need lood räägivad?

Seal on erinevad teemad, mis tõid kaasa erinevad tegelased ja see ei olnud päris kaalutletud. Ütleme, et tõukejõuks sai Richard Hamiltoni kuulus kollaaž "Mis teeb tänapäeva elutoa nii võluvaks?". Ma proovisin seda tõlkida või taaslavastada praegusel hetkel ja leida vasteid, see käis suhtuliselt vaistlikult. Osad tegelased ilmusid sinna vastetena või tõlgetena uute näitlejatena vanas rollis, aga mõned astusid sisse – ma ütlesin, et ahah, sina ka, hea küll!

Üks allhoovus on ruum. Arhitektuuri osakonna lõpetajana on see ütleme, et erialane huvi. Lihtsustatult võib öelda, et maailma ajalugu, sõjad, ka tänapäevased konfliktid on ju ka võitlus ruumi eest ja meie igapäevases elus võib olla me ei teadvusta seda alati nii teravalt, aga keskkond, ruumilised suhted määravad meie muid vahekordi üsna palju. Inimesed, kes tegelevad ruumi projekteerimisega, nagu mina näiteks, peavad siiski suvatsema seda ruumi ka uurida, nii et nende graafiliste lehtede tegevuspaigad on kõik konstrueeritud ruumid. Nad on sellised kõledad betoonised, kuid võib olla suund, kuhu maailm läheb ongi selline – ma pole päris kindel, aga mõnikord mulle tundub nii. Nii on seal põhitaust või mänguväljak ja siis astuvad sinna tegelased erinevatest mängudest.

Silver Vahtre näitus on avatud Tallinnas, Vabaduse galeriis kuni 3. märtsini