Leelo Tungal: arvasin lapsena, et mu isa inglise setter on nõiutud prints ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Maarjamäe lossis avati näitus "Koopast kaissu. Inimese ja koera lugu", mis algab 11 000 aasta vanusest kihvast, mille kaotas esimene teadaolev Eesti koer Pulli külas. Väljapanekut täiendab aga ka Leelo Tungla kirjutatud raamat "Pulli koera päevik".

Mulle tundub, et te olete endale sel korral päris keerulise ülesande võtnud, sest olete raamatus "Pulli koera päevik" vaadanud maailma läbi koera hinge ja silmade. Kuidas see tekkis?

Mulle kingiti esimene kutsikas, kui ma sain ühe aastaseks, nii et Eesti patrioot sai endale eesti hagija kutsika, kuigi tol ajal see tõug ei olnud kinnitatudki, see oli nii varasel ajal, eesti hagija tõug kinnitati alles 1954. aastal. Koertega olen ma terve oma elu koos elanud, aga mitte nii haruldase koeraga nagu seekord see Polla, kellega nüüd tegemist tuli.

See oli Ajaloomuuseumi pakkumine, et näituse avamise ajaks kirjutada üks koeraraamat, mis oleks pühendatud Eesti vanimale koerale, keda muidugi meie kellegi silmad näinud ei ole. 11 000 aastat on ikkagi soliidne iga, aga nii põnevad olid need ajaloolaste jutud sellest koerast, et Pulli küla lähedalt on leitud esimesed koera säilmed ja need olid kolm hammast, millest kaks on ajahammas ära peitnud kuskile. Üks neist on aga alles ja see haruldane asi, see Pulli koera hammas on siin näitusel välja pandud, kuldaväärt eksponaat, ma ütleksin.

Ajaloolaste ja kunstnike auks peab ütlema, et nad on ikka väga tublid, et rekonstrueeriti sellesama ühe hamba järgi Pulli asulas elanud koera välimus. Missugused olid kõrvad, missugune oli ta nina nina. Ta oli üsnagi hundi nägu ja ma arvan, et kui läheme koerte varjupaika, siis võib-olla leiame ühe Pulli asula koera sealtki.

Selle näituse puhuks oligi plaan kirjutada ja avaldada üks sihuke raamat, mis räägiks nii sellest 11 000 aasta vanusest koerast kui ka üldse veidikese koertest. Valisime kümme praegu Eestis kõige populaarsemat koeratõugu, keda muuseas tutvustada. Mitte nii, nagu seda tehakse koerte entsüklopeediates, et kaal ja muud niisugused omadused, vaid lihtsalt üht-teist põhilist välja tuua, mis selle või teise koeratõu juurde kuulub.

Natuke sai uuritud ka seda, missugused koeranimed on olnud, sest see on väga põnev, koera nimemood on kah olemas. Kui mina väike olin, siis paljud emased koerad olid Leedid miskipärast. Seda ei kirjutatud mitte inglisepäraselt, vaid kahe e-tähega. Isaste seas oli hästi palju Tarzaneid, kuna siis oli see film populaarne. Praegused nimed on hoopis teised ja kenneli nimesid ei oska välja hääldadagi.

Samuti sai natuke pilku heidetud sellele, mis häält koerad mingis keeles teevad, kuna raamatus on minajutustaja Polla, siis tema arvab samuti, et tegelikult koerad saavad inimestest palju paremini aru ja ütlevad oma pilguga tihti inimesele midagi ning sisendavad mõtteid ja tundeid, mida ei väljenda ühegi silbiga. Eesti koer ütleb auh-auh, itaalia koer bau-bau, läti koer vau-vau: need on kõik inimeste poolt kokku lepitud asjad. Mõned koerad ütlevad isegi gong-gong, gaf-gaf, arf-arf või mis tahes, aga see on rohkem inimese kõrvale mõeldud või hääldamise järgi kirjutatud.

Minu isal oli inglise setter, kellest ma arvasin et ta on nõiutud prints. Kui ema talle ütles, et ah, koer jälle toas, siis ta ohkas ja läks kööki, mul oli temast nii kahju, sest tal oli nagu piinlik koer olla, aga parajasti tal ei olnud muud keha võtta kui seesama setteri keha. Mul endal on olnud saksa lambakoer ja praegu on labradori retriiver Tuudur, selle retriiveri pilt on siin ka sees. Paljud lapsed leiavad oma lemmikud siit raamatust.

Kas selle raamatuga võiks olla nii, et kõigepealt lugeda raamat kodus läbi ja siis tulla siia näitusele, sest teie peatükid mängivad siinsete näituse osadega kaasa?

Jaa, me istusime ja pidasime nõu näituse korraldajatega ja nemad esitasid oma soovid ja mina rääkisin, mida mina tahaksin ja meie mõtted langesid paljuski kokku. Ma olen väga ärevil, sest pool näitust on vaadatud, aga tahaks kohe tulla lapselastega koos.

Ma väga loodan, et koroona laseb meid ikka näitusele, sest nii palju on lapsi, kes tahaksid koera elu ja ajalugu näha lähemalt. Siin on tore inim- ja koerasõbralik õhkkond. Ma loodan, et see raamat ka inim- ja koerasõbralikkust natukene kasvatab.

Räägitakse, et koroona ajal on kaks müügiartiklit, mis on suurenenud: üks on kirjandus ja teine on koerad, nii et ma arvan, et inimese hing ihkab sõprust ja lähedust ja kedagi sooja endale lähedale, nii et see võib õige küll olla.  

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: "Aktuaalne kaamera"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: