Arvustus. Kui kirjanik pannakse silmitsi omaenda loodud tegelasega

Kellerteatris jõuab lavale mõrvamüsteerium “Marie Rogêt’ mõistatus”
Kellerteatris jõuab lavale mõrvamüsteerium “Marie Rogêt’ mõistatus” Autor/allikas: Siim Vahur

Kellerteatri uuslavastus

"Marie Roget mõistatus"

Autor Edgar Allan Poe ja Vahur Keller, lavastaja Vahur Keller, osades Riho Rosberg, Meelis Kubo, Liis Haab

Esietendus 28. veebruaril 2021 Kellerteatris

Apokalüpsisehõngulisel nädalavahetusel, vaid mõned päevad enne kultuuri sulgemist jõudis hämaras Kellerteatris esietenduda värske lavastus "Marie Roget mõistatus". Teatrirahvale oli see samuti märgiline etendus, sest 1. märtsil tähistab Kellerteater oma 2. sünnipäeva. 

Põhinedes Edgar Allan Poe detektiivi Auguste Dupini novellil, üritab lavastus lahendada 180 aasta vanust müsteeriumi noore Mary Rogersi mõrvast. Lugu, millele pole ka päriselus siiani lahendust leitud. 

"Marie Roget mõistatuses" segunevad reaalsus ja fantaasia nii tegelaste kui publiku jaoks. Autor Vahur Keller on kokku kogunud kõik faktid, teooriad ja legendid ning pannud Edgar Allan Poe koos enda väljamõeldud tegelase Dupiniga materjali läbi töötama ja lahendust leidma. Just seda saakski pidada lavastuse üheks kõige huvitavamaks aspektiks. Panna kirjanik lavale tema enda kujutlustest pärit karakteriga tähendab panna teda põhimõtteliselt silmitsi iseendaga ja see on õigupoolest asi, mida nii mõnigi kardab rohkem kui teise inimesega silmitsi olemist. 

Nii arenebki välja reis läbi mitmete kihtide nii ajas kui ruumis. Püüdes leida mõrvale lõpplahendust, seavad Poe ja Dupin ajajoonele kahtlusalused, faktid ja teooriad, mis läbi aastate juhtumi osas üles kerkinud on. Eraldi kihina on loosse põimitud ka kirjanik Poe enda sisemaailma ja tegude analüüs - miks otsustas kirjanik New Yorgis toimunud kauni sigarimüüja Mary Rogersi juhtumi kirjutada ümber Pariisi parfüümimüüja Marie Roget omaks ning, nagu Dupin osavalt mitmel korral välja toob, eirata erinevaid fakte ja väänata lugu endale sobivas suunas? 

Lisaks hästi kirjutatud tekstile on kiiduväärt ka see, kuidas väga kompleksne lugu väikeses Kellerteatris kunstiliselt lahendatud oli. Esiteks sobis lavastus suurepäraselt juba ruumilises mõttes. Istudes vanalinnas kiviseinte vahel, tekkis tunne nagu oleksimegi koos looga reisinud 19. sajandisse. Laternapostid, rauast pink ja aiad - see vähene, mis antud oli, kasutati laval nutikalt ära. Mitte miski ja mitte keegi polnud üleliigne. 

Kaks keskset lavakujunduse elementi väärivad aga erilist väljatoomist. Roheline pikk kriiditahvel oli kujunduslik element, osa loost ja lavastusest, kuid täitis olulist rolli hoidmaks publikut järje peal kõikide erinevate kahtlusaluste ja kuupäevade vahel. Tänuväärt, sest hulgaliste nimede ja teooriate kogum nõudis parajat keskendumisvõimet, et looga ja selle küllaltki kiire tempoga jõuda kaasas käia. 

Teine tähelepanuväärne lavakujunduslik element oli Liis Haabi mängitud Marie Roget. Ja just nimelt element, sest nendel hetkedel, kui kadunud kaunitari vari oma õnnetu elu hetki läbi ei mänginud, lamas ta surnulaual tumeda riide all. Äärmiselt huvitav lahendus, mis andis lavastusele juurde dünaamikat ja aitas kaasa kummitusliku atmosfääri loomisele. 

Lõpuks ei saa mainimata jätta näitlejaid, kes selle mitmekihilise loo väheste vahenditega hiilgavalt välja mängisid. Riho Rosbergi Edgar Allan Poe ja Meelis Kubo detektiiv Auguste Dupin olid niivõrd usutavad ning näitlejad sobisid nii karakteri kui välimuse poolest rollidesse nagu valatult. Erakordne oli see, kuidas näitlejad mängisid tegelikult mõlemad rohkem kui ühte rolli, lülitudes peamistest tegelaskujudest kõrvalosadesse, olles sealjuures siiski tõetruud. Imetabane, et nad ise vahepeal ära ei unustanud, kes nad täpselt olema pidid. 

Ka Liis Haabi roll Mary Rogersi või Marie Roget'na oli hiilgavalt mängitud. Pole ilmselt kerge panna end noore tüdruku asemele, kes nii õnnetu lõpu leidis, kuid Haab oli kinni haaranud väikestest nüanssidest karakteri juures ning hõljus oskuslikult elu ja surma, lava ja surnulaua vahel. Oma pikkade juuste lehvides laval lenneldes mõjus ta tõesti kummituslikult ning teatud stseenides suutis tõesti panna tundma nagu vaataksime õudusfilmi. 

Oskuslikult kirjutatud lugu, suurepärane näitlejatöö ja tõetruu närvikõdi on vaid mõned paljudest põhjustest, miks kultuurisõbrad kultuuri taaselustamisel Kellerteatrisse suunduma peaks. Küsimus jääb ju õhku - kas nüüd on lugu lahendatud? 

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: