"40 aastat hiljem" räägib loo Moonika Siimetsa vanematest Tiinast ja Ülost, kelle kodus on elu jooksul alles hoitud kraami rohkem kui neil endal eluruumi. Kasutuna seisavad riiete kuhilad, vanad ajalehed ning nõud takistavad ligipääsu söögilaua juurde ja voodisse. See on lugu armastusest asjade vastu ja raskusest neist lahti lasta. 

Moonika Siimets selgitas, et dokumentaali "40 aastat hiljem" ajendas tegema see, et tema vanematele meeldib end kõikvõimalike asjadega ümbritseda ning neid tallele panna. "Oleme sel teemal pere ringis palju vaielnud ja nalja teinud, filmimõte sündis aga siis, kui vanemad olid sunnitud tühjendama ühte tuba vanast korterist, kus kunagi elasime."

"Sealsetest tolmunud kappides ja kottides avanes uskumatu aaretekamber ning korraga tundusid mulle ka väärtuslikud vanemate mälestused, mis nende asjadega seostusid," sõnas Siimets ja lisas, et selle käigus selgus, kuidas pealtnäha väga praktilisel harjumusel on tegelikult hoopis sügavamad ja väga isiklikud põhjused.